Töö juures postkontoris saatmas pakki, mille eest pärast tänatakse ja meil on väga piinlik, sest ei meenu, mida saatsime. Siis söömas, kus mul kaob äkki söögiisu. Selgub, et olen jäänud haigeks.
Õhtul loen v. Howeni 1904. a raamatust hoolikalt, kuidas v. Howen põhjendab mõttekäiku (Oleviste vanem ehituslugu). Selgub, et remondil avastas ta, et pikihoone ja koori tugipiilareid eraldab seinast vuuk, ning ta oletas, et järelikult on tugipiilarid seinast hilisemad. Teatavasti ei ütle see meetod aga, kui palju (äkki on ehitatud korraga ja jäetud vahele vajumisvuuk, nagu arvatakse praegu Kuressaare linnuse Pika Hermanni kohta), selleks tuleb uurida mörte. v. Howen oletas seega, et kõik välisseinad on algsed (peale torni, mis oli tema arvates varem veidi peenem ega eendunud oluliselt lääneseinast). Ei usu: pikihoone välissein on viie löövi väikeste teravate võlvide jaoks liiga paks. Ta ei maini midagi ei kesklöövi tähtvõlvide taastamisest (milles teda kahtlustan) ega pikihoone välisseinte sisepinna sondeerimisest (vuukide otsimisest – kui alghoonel oli mitte viis, vaid kolm praegusest kitsamat löövi, peab praeguse külglöövi idaseina keskel olema vuuk), mille kohta järeldan, et ta seda ei teinud.
Kahetsusväärt kombel jõudis fotokaamera Olevistesse mulle teadaolevalt esimest korda alles pärast v. Howeni tehtud remonti, nii et varasemast siseilmest on ainus pildiline tõend W. Neumanni põhiplaan (1896), kus on tähtvõlv märgitud kesklöövis ainult ühte võlvikusse (torni poolt teise).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment