R, 3930. päev: tuuakse uus pliit

Nii vara töölt ära kui saab.

Uus pliit tuuakse ja pusitakse ka paigale. Vahepeal riieldakse kellegagi telefonis, siis omavahel.

Kogu värk toimub muidugi hämaras, sest ma ei mäleta, mis kaitsmed on pliidi faaside omad (ma ei tule selle peale, et võtta plekk ära ja vaadata, kuhu pandi suvel uued kaitsmed), käsilaterna valgel, mis kõik see poolteist tundi kenasti ka põleb. Kõiki kaitsmeid klõpsutatakse sisse ja välja vähemalt kümme korda (oleksin pidanud loendama). Paraku olin just nädalavahetusel lõpuni kuulanud Philippe Jaroussky uue Händeli-plaadi, nii et seda plaadimängijas enam ei olnud – kui vool peale läheb, läheb plaadimängija muidu käima, nagu suvel pärast elektriku esimest käiku imestasin pärast poolteist minutit, kust voolab vaikne kaunis muusika, kuni mõistsin, et see on plaadimängijas oleva „Reini kulla” avamäng. Iga kord voolu peale minnes klõbistab DVD-mängija (nii et pärast tuleb plaat välja võtta ja korraks võtta seinast ka plaadimängija juhe, muidu ütleb, et plaadi viga, ei mängi) ja lauatelefon teeb kõll! Iga kord, kui vool kaob, vaikib ka WiFi ja telefon läheb üle andmesidele (mis üldiselt on kiirem ja töökindlam kui kodus WiFi).

Selgub, et kui ühendada seinast tulevad värvilised juhtmed pliidi sama värvi klemmide külge, ei lähe pliit käima, aga ühtki vahendit, millega kontrollida, kus juhtmes on tegelikult faas, neil ei ole (loe: pikk riid telefonis kellegagi, kellel on, aga kes seda neile ei andnud). Siis käib noorem tehnik autost mingit kohvrit toomas (selle peal on pahaendeline kiri Hilti – Hilti teeb suuri lööktrelle, aga seda seal õnneks ei ole) ja saadetakse ümber nurga mult küsima, ega mul juhuslikult ole tööriista, millega kontrollida faasi. Küsin, kas indikaatoriga kruvikeeraja kõlbab, nad ütlevad, et kõlbab, ja see on samas köögisahtlis. Ma ei jõua pakkuda, et mul on tegelikult voltmeeter kah, saate teada kiiremini, mis otste vahel on 230 V (2 faasi) ja kus 400 V (faas + neutraal). Ja läheb veel tunnike, kuni lõpuks pliidi kell käima saadakse ja mulle sõnad peale loetakse, et enne praeahju kasutamist tuleb seda kuumutada 250 °C ja pool tundi, aknad lahti, kööögiuks kinni. Ütlen, et muidugi uks kinni, teame seda hästi, meil on linnud. Siis sudib vanem tehnik (üks on kõhn ja nii 20, teine on turske ja nii 30) veidi koeri ja nad lähevad ära. Kasutusjuhendis seisab ahju kohta, et 240 °C ja tund, aga pliit läheb käima ka ilma. Ja väga hästi läheb, isegi kui iseoma mõistusega kella õigeks panna ei oska (see on 3 minutit taga). Kaasa tulnud kasutusjuhendid on serbia, bulgaaria ja albaania ning vene ning saksa, prantsuse ja hollandi keeles, kolm toekat A4 brošüüri, vene oma pisut õhem.

Vanast pliidist jäi järele võre ja kaks panni, mis muidugi uuele ei lähe, sest uus pliit on laiem. Vana viidi ära, ettenägelikult käruga, kuigi sellest ei ole enam sooja ega külma, oleks võinud öelda, et kui ära viskate, visake kõrgelt ja kaugele. Vana nimelt oli sellise kvaliteediga, et kohe paari nädalaga hakkas pealse servast ära kooruma värvi, sest klaasi peal oli serv plekist ja see läks alt rooste.

Teetööde tõttu pargiti kaubik maja ette tihedalt mingi toruvirna kõrvale, külguks vastu toruhunnikut ja muidugi nii, et käru vahele ei mahtunud ja tehnikud pidid tõstma kogu pliidi (52 kg) üle kaubiku külgpeegli. Kaubikute külgpeegel on, teadagi, umbes inimese pea kõrgusel. Õnneks panid nad pliidi seejärel kärule ja õnneks hoidis teine pliiti seal peal ka pidevalt kinni, ka lapsevankritrepist allatulekul, mille jalaste vahelised trepiastmed on just nii laiad, et transpordikäru teine ratas toetab ainult küljega. Lifti käru ei võetud, pliit mahtus keskele ja kolm inimest selle ümber, õieti käru lifti ei mahtunukski. Pärast lifti vinnasid tehnikud pliidi kahevahele (52 kg, meenutagem), teadmata, kui pikk on kõnd liftist köögini. Siis tõi noorem käru ka üles, nii et vana pliidi (see oli väiksem ja ilmselt ka kergem) viisid ära juba kärul. Hahaa.