P, 3932. päev: ajalugu

Poes; kuulutustahvlil on ühes endises kaevurilinnas teatrikuulutus; peagi on olemas pilet ja algab otsimine, kuidas sinna saab.

* * *

Loen kogu päeva vanu kirikuraamatuid (Kihelkonna ja Kuressaare saksa pihtkonna XVIII saj lõpu ja XIX saj alguse meetrikat) ja leian, et peale selle, et Lucel oli endal kokku 13 last, oli ta ka mitmekümnekordne ristiisa. Nimelt tulin mõttele, et ristjatsil pidi ristivanem olema füüsiliselt kohal, sestap ei saanud ta samal ajal õiendada Peterburis arstieksamit, nagu on järeldatud Luce enda öeldud elulooliste andmete järgi, et 1792 tuli ta Saksamaalt tagasi ja läks algul Peterburi ning tuli alles siis tagasi Saaremaale, aga vähemasti septembris ja novembris 1792 oli ta Saaremaal kodumõisas.

Juhuslikult leian Kihelkonna surmameetrikast lehekülje, mille nii 50 kandest (märts-aprill 1800) seisab nii 40 taga surmapõhjuseks Maſern (leetrid), ja paar lk edasi teise, kus on sama rõugetega (Pocken) – kusjuures kumbki ei olnud päris epideemia, üldteose „Saaremaa” II köite tervishoiu artiklist saab teada, et mõni aasta hiljem suri mingisse nakkushaigusse Kärla kihelkonnas 300 last. Vanused on juures, vaadake ja mõtisklege.

Samast saab teada, et täiskasvanu matuse eest tahtis Kihelkonna kirikhärra 5 kop ja lapse matuse eest 2½ kop, aga mõisnike matus oli palju kallim: 1788 maeti Kihelkonnal 103 inimest, raha laekus kokku 7 rbl 12 kop, neist mõisnikke oli üksainus, Lahetaguse mõisaproua Johanne Louise Luce, sündinud v. Vietinghof, kelle matus maksis 3 rbl 36 kop.

Veel leian, kuidas Luce mõisates figureerib ristjatsitel keegi Chirurg Vogt või Voigt (1793 ja 1795 Lahetagusel, 1795 Kuressaares Battaill. Chirurg Vogt, 1797, 1799 ja 1800 Pilgusel), kuni 1800 on ühes Pilguse ristimisteates märgitud ta maimukese isaks. Otsisin Vogti ja tema naist Kerti ka abiellumisteadetest, ei leidnud, see on selles raamatus sellal katkendlik. Ühelt poolt siis sattus sõjaväekirurg elama kindluse või sõjavälja asemel maale; teisalt elas ta mõisas, mille omanik oli lähema ja kaugema ümbruskonna ainus õppinud arst. Väga käepärane ja kasulik, võib-olla isegi Eesti meditsiiniajaloo esimene polikliinik.

Kuressaare raamatust leian õudsa loo aastast 1804, kuidas väga haiglase ühepäevase vastsündinu juurde kutsuti arst, kes lapse kella 12 paiku ristis; laps suri järgmisel hommikul kl ½9. Aga et linnaarst oli sel ajal Luce, kes oli varem olnud kirikuõpetaja (2 aastat ja 4 päeva), pandi see kirja päris-, mitte hädaristimisena. Aastal 1811 Luce enda viimase lapsega sama tõhusalt enam ei läinud, see suri samal tunnil kui sündis, suri nimeta ja ristimata.

Praktilise poole pealt leian, et saksakeelses GenWikis on vanade ameti- ja haigusenimetuste seletused, nii selgub, et Luce tütre Karoline (1799–1804; tal oli pärast ka tütar Caroline Antoinette, 1806–1886) Wurmfieber oli tüüfus, II naise Lungensucht tuberkuloos ning poegade Ludwig Augusti ja Ernst Eduardi Lauszehrung plekiline soetõbi (õigemini Brilli tõbi, A75.1).