31.10.15

L, 3057. päev: laupäev

Kell näitab ikka aiateibaid, olen siis täna kellata, vaatan kella mobiili pealt.

Naaberlinnas. Toomkiriku vastas ühe maja hoovis, varem ei ole käinud, seal on toomkirikulinnaku müür ja Jeruusalemma torn (XI saj), üks naaberlinna seitsmest või kaheksast kõrgkeskaegsest elutornist (alles on neist kolm – teine on Kolme Kuninga torn Siimu tänavas raamatupoe kõrval (XII saj algus) ja kolmas on Liha tänava alguses nurga taga (XI saj lõpp)). Algselt viiekordne, XIX saj-st peale kolmekordne. Tänapäeval pannakse seal inimesi paari.

Toomkiriku surnuaia ääres on mitu põnevat portaali.

Kella kõrts.

Toomkiriku surnuaialt õunu, majanurgal on vares, näitan, et pudistan taskust maha pähkleid, ta vaatab.

* * *

Läbi saab J. V. Veski „Mälestuste raamat”.
  • Lk 82, Vilde „Pisuhänna” prototüübid: Vestmann oli kombinatsioon Ferd. Karlsoni äiast Jaakheimist ja Tallinna majade omanikust Koobast („Kooba Kooba tänavast”). Matilde oli Karlsoni naine Alide, Karlson ise Sander. (Ja, nagu teada, oli advokaat, poliitik, keelemees ja 1937. a õigussõnastiku teine autor Ferd. Karlson sama Ferd. Karlson, kes oli luuletaja ja muu hulgas kirjutas „Tuljaku” teksti, ning ka sama Ferd. Karlson, kes oli sporditegelane, jalgratturite seltsi Taara asutaja ning spordiseltsi (algselt samuti jalgratturite seltsi) Kalev esimene esimees.)
  • Lk 185: Vesipruuli prototüüp oli Karl Brauer, Anija vallakirjutaja, Vilde sõber.
  • Lk 206–207: Ernst Peterson-Särgava tahtis oma eesti keele õpikuisse sisse viia IV välte.
  • Lk 210: uudissõna „kahur” võttis kasutusele Paldiskist pärit ajakirjanik Juhan Weidenstrauch Esimese maailmasõja ajal.
  • Lk 212: J. V. Veski abiellus 1908, äia nimi oli Kasesaba, lasi ehitada Luise tänavale esimese maja (Luisenthali 8), mida hakati hüüdma Kasesaba majaks, millest tekkis kogu linnaosa nimi Kassisaba.
  • Lk 251: kirjanik, kelle kõrvale kukkus Tartu 27.1.1943 pommitamisel pomm, mis ei lõhkenud, oli Karl Ristikivi. [27.1.1943 päeval heitis Tartu Vabadussilla suunas üks lennuk neli pommi, poolpõiki, korrapäraste vahedega, nagu tollal silla pommitamisel kombeks, tabasid maju poolpõiki kahel pool Laia tänavat: üks kukkus Jakobi tänava äärde ülikooli õppehoonesse, ei lõhkenud; teine umbes hilisema postkontori hoovi kaevu, lõhkes, muda oli majasein täis; kolmas purustas Laia tänava ääres olnud kunstimuuseumi; neljas purustas botaanikaaias Th. Lippmaa korteri koos elanikega. Purustusi pildistas mitme filmitäie jagu Tartu fotograaf Karl Nikolai Hintzer, fotod on Saksamaal Herderi instituudi fotokollektsioonis, veebis üleval, ohvrite mälestusteenistuse fotod on inv.nr 153050–153095 ning Th. Lippmaa matuse ja varemete fotod inv.nr 153108–153156.]
  • Lk 281: uudissõna „manus” leiutas K. E. Sööt.
  • Lk 283: botaanikatermini „eos” leiutas Villem Grünthal-Ridala.
Sissejuhatusest aimdub, et J. V. Veski oli mälestuste lintilugemisel väga üksikasjalik, vaatas aastaarvud järele spetsiaalsest märkmikust, kui vahepeal midagi meelde tuli, parandas järgmisel lindistusseansil eelmise vigu. Aga paraku tegi see ka karuteene, sest mälestuste jäädvustamiseni jõudis ta alles kõrges vanuses, mil silmanägemise tõttu ei saanud neid kirjutada enam ise ning kuigi dikteeris palju kultuuriloolist oma elukäigust ja tuttavatest, jõudis ta enne surma rääkida keeletegevusest üsna vähe.

30.10.15

R, 3056. päev: sügis

Maja katlamajja tuuakse masuuti. Suur paakauto on tänava servas, jäme voolik vonkleb katlamaja seinani, selle kõrval lillekastil istub joodiknaaber ja suitsetab.

Täheldan, et käekella sekundiosuti näitab midagi muud kui arvuline sekundinäidik. Selge, praegu on juba nii pime, et kell ei saa aku laadimiseks piisavalt valgust, mistõttu osutid ei täpsu enam (digitaalnäit küll). Hakkan õigeks ajama – see on tükk tegemist, sest nupp tuleb välja tõmmata kaks sekundit enne täisminutit, siis jääb sekundiosuti seisma täisminutile, ja siis keerata ette 12.00, kui ajavöönd on CET, ja siis oodata, kuni kell ajasignaali kätte saab; võimalikult väheseks osutiliigutamiseks on mõistlik kella õigeks ajada kl 12.00 või pisut hiljem (ja Eestis kell 13.00 jj), sest kui aku lõpeb osutikeeramise pealt, satub kell imelikku seisundisse, kust paraneb mitu päeva.

Esimese korraga läheb 4 sekundit ette; kordan. Teise tulemusega jääb neli tundi taha ja kuupäevanäit väidab, et on eile.

Rakendan enda külge kingitud helkuri; paraku teen seda käigu pealt ja kaotan helkuri komplektis olnud haaknõela kaks korda. Esimese korra tööl koridoris; 2 cm haaknõel on suutnud lennata oma neli meetrit, hea, et keegi ei näe, kuidas põrandat uurin (õnneks mitte kätega, kuigi pikapeale tekib hasart). Teine kord paraku õues, ja sinna haaknõel jääbki. Kotis on õnneks üks pisike üleliigne karabiin. Helkur jope hõlma küljes on tore ja naudin enda nähtavust pimeduses seni, kuni panen hõlmad kinni. Siis selgub, et jope pingutuspaela aasa küljes rippuv helkur enam külje peal ei ripu, ning tuleb võtta ära.

29.10.15

N, 3055. päev: Veski mälestused

J. V. Veski mälestustest saan teada, et Veski valduses oli Mihkel Veske käsikirjade, nootide ja raamatute kogu, aga see põles koos kogu muu kodusisustusega Tartu pommitamisel 1944 ära.

28.10.15

K, 3054. päev: luuletajapreili ja Belgia buldog

Tagasi tööle. Vahepeal oli saabunud raamatupakk ja loen neid sellise innuga, et isegi fotode töötlemine jääb mitmeks nädalaks unarusse. Esimesena võtan kätte J. V. Veski mälestused, millest Tallinna Teataja toimetuse elu kirjeldustest on omajagu ümber paiknenud Vilde elulukku, kuni Vilde hüüatuseni toimetusetoa uksel: „Poisid, meie preili on luuletaja!” (Teataja kontoripreili oli Marie Under.)

Läbu sees tekivad uued mõisted „Belgia buldog” ja „seitliga lehm”. Esimene räägib koeratõust, kes on suurem kui Prantsuse, aga väiksem kui Inglise buldog, ja teine veisest, kelle karvastik – veisekarvad on umbes 1 cm pikad, meenutagem – on kammitud seitlisse, mis pildi tekitas hiljutiste tõlkemuljete segunemine hiljutiste veisemuljetega.

27.10.15

T, 3053. päev: puhkus jätkub

Kella 11-ks loomaarsti juures (Šp kõhule on äkki tekkinud mitu punni). Lepime kokku lõikuse aja. Sangpommi raskune Št on kotis, nii kui üle lävepaku astume, hakkab vinguma ja vingub pidevalt, kuni jälle väljume. Seejuures ega teda keegi üldse mitte ei torgi. Vana nali. Isegi kass ooteruumis ei liiguta, rääkimata buldogist, kellega Šp on suur sõber, vahest tänu lapsepõlvemälestustele (algul kutsikakoolis tõukaaslast ei olnud, oli Prantsuse buldog A, kellega Šp oli suur sõber, kuni tuli Robi, ning A oli otsemaid unustatud ja kõndis kurvalt ümber Šp ja Robi).

Bensiinijaama taga oru kohal on nahkhiir, aga mõne tunni pärast (kui keeletunnist tulen) kruutavad taevas nägematud kured. Üles samas liftis koos Naabrimehega (labrador).

26.10.15

E, tagasilend

Käisin mõne kakofoonianumbriga kontserdil, kus kvintetist kolm liiget pidasid viisi, kuid neljas vajus pool ja viies terve tooni ning vahetevahel arvasin, et lahkun saalist kas barotraumaga või ei võta üldse enam jalgu alla. Lugupeetud noor helitehnik! See asi, mis paneb lauljad viisi pidama, ei ole mitte võimendus, vaid Autotune!! Kui et mulle olevat näkku kirjutatud, mida ma asjast arvan, ja istusin kolmandas reas ja mu ees oli tühjavõitu, võisid kannatusi põhjustanud esinejad näha, mida nad teevad.

Üks plastikanumber meenutas „The Fast Show” plastikanumbrit, mille esinejad öeldi pärinevat Mani saarelt. Esinejad seda ilmselt ei teadnud.

Mõne eriti jubeda koha peal mõtlesin, et see ei ole kõige hirmsam asi, mida ma samal nädalal olen kogenud, sest alles hommikul olin läbi saanud MH17 allalaskmise aruande, mis käsitleb kõike peale selle, kes konkreetselt nupule vajutas (seda uurib kriminaaljuurdlus, mitte lennuõnnetuse uurimiskomisjon), aga selle eest, miks lendas MH17 – ja sama päeva hommikupoole veel 159 reisilennukit – õhutõrjerakettide tegevustsoonis, ei jäeta mööda päid ja jalgu andmata kellelegi asjaosalisele. Kokkuvõttes oli see aruanne sisu poolest jube, aga samas aimdus sellest siiski mõte, et maailmas ei ole headus täielikult kadunud, sest valutatakse südant selle pärast, et taoline jubedus enam ei korduks.

Leidsin paksust raamatust mõningase üllatusena enda nime ja jutukesi, täpsemalt mäletamata, kuidas olid need sinna sattunud. Pikapeale meenus, et voolisin neid ükskord terve pühapäeva, aga nähtavasti otse meilis. Üks silma- ja kulmupidi pildil olija tunti ära ning kinnitasin, et tuvastus oli õige (sest esiteks mäletan selle pildistamist ja teiseks tähendasin tollal kohe peale negatiivi ilmutamist iga kaadri sisu ja isikud täpselt üles ning need märkmed on fotoarhiivis kenasti alles).

Nägin inimesi, keda ei olnud natuuris näinud umbes 24 aastat, ja einestasin koos inimestega, kellega einestasin viimati umbes 20 a tagasi.

Valmistasin 14 minutit 14 sekundit kestva ajaloolise helisalvestuse, pimedas, salvestit põlve otsast maha pillamata.

Kohtusin hanede Täpi, Triibu ja Volliga, kellest kaks on siin kõrval muistsel profiilipildil.

Käisin kahes muuseumis kahel erinäitusel, sain teada, et maal eluneb händkakk, hankisin kümme kilo raamatuid ja lugesin neist läbi kolm. Üks neist olid Vello Mässi mälestused, kust sai teada, et kuni 2005. aastani olid Juminda miinilahingus hukkunud laevade asukohad imetud pliiatsist välja kirjutuslaua taga, neid ei olnud keegi selle ajani otsinudki. Ja et Russalka leidmise peale 2003 olid Vene mereajaloohuvilised kadedad ja väitsid, et leitu polevatki tegelikult Russalka, sest kuskil Vene laevaajakirjas olnud kord joonis, kus Russalkal oli üks sõukruvi, aga leitud vrakil oli kaks. Raamatust võib järeldada, et 2013. a seisuga on allveelaev Kalev ja reisilennuk OH-ALL Kaleva veel leidmata; Kalevit oletab Mäss puhkavat kuskil Juminda miiniväljal ja Kaleva korjati kas veel enne sõda merepõhjast üles (mida ma ei usu) või ei olnud hukkumiskoht see, mida väideti. Saab ka teada, et 2012 üritatud Kalevit leida kohvipaksu pealt vaatamise meetodil ja asukohta teada väitnud kelmil õnnestus jõuda koos uurimislaevaga isegi merele.

Nagu kaks tilka vett:

Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja (jaa, jaa, jaa!)

Kahekäemõõk. Pärnu, Eesti, u 1550
Ostsin suvel taaselustatud muinasobjektiivile korraliku transpordikasti ja ajal, mil ülejäänud rahvas vaatluskohas tegeles arutlusega, kelle kaigas lendab kaugemale ja kes veel serva peale ronib, ning niisama sõnatu kisa ja kõigutamisega, jäädvustasin läbi objektiivi midagi hägust, mis selgus olevat kolm noort merikotkast – samas kaadris. (No ja vana objektiivi teravustamise trikid sain teada alles täna õhtul: vanaaegsete teravustamiskiiludega mattklaas (mu fotokal saab mattklaasi vahetada, mitu tootjat teeb sobivaid vahetusklaase) ja kontaktidega adapter, mis peale kaamera hoidmise objektiivi taga ütleb kaamerale, et ees on objektiiv ja vilgutagu terava pildi peale AF-märgutulesid.)

Sain pildi peale Linnutee. Te muidugi arvate, et mis siis Linnuteed pildi peale saada ei ole, aga mul ei ole päriskodus statiivi ning võtsin pildi kaabelpäästiku ja Gorillapodi abil akna vahelt, katsetades üha pikemate säriaegade ja suurema tundlikkutega, kuni pilt oli tähti paksult täis. Mu suure kaamera suurim tundlikkus on ainult ISO 3200; taskufotokal olevat küünlavalguse režiimis (iga pildipiksli jaoks kogub valgust neli sensoripikslit) ISO 12 800, aga ma ei leidnud pimedas, kuidas see režiim sisse käib.

* * *

Teen koopia pangapaberitest; mulle tulnud kirja koopiale kinnitan kahepoolse teibiga vana, suletud kaardi poolmed (mida ma õnneks ära ei visanud või hävitanud, mis mõte mul vahepeal oli); juurde lisan allkirjastatud kinnituse, et loetletud tehingud ei ole minu omad. Paberite koopiad jäävad mulle arhiivi.

Siis postkontoris ära saatmas. Hirmus ummik, jõuan kohale jala enne autosid.

17.10.15

L, 3052. päev: kodumaile

Lufthansaga ja üle Frankfurdi. Frankfurdis on pikk astumine maa all, aga edasi soolakringel. Värav on väga pika Lufthansa-haru kõige viimases otsas, vahepeal on väravatesse pargitud mitu hiidlennukit A380. Mingi teine lennufirma (British Airways või Air France) pani reklaami pärast kohe pärast esimese A380 saamist selle lendama väga lühikesele liinile Pariisi ja Londoni vahel; no A380 Tallinnasse oleks lahe, aga see ei mahu sinna vist ära. Ei olegi, pannakse bussi peale ja kärutatakse kaugele platsi peale.

Satun pingile ootama kaks kohta eemale ühest arvutiga klõbistavast härrast, kes on kuidagi tuttava näoga, aga ei tule meelde, kes või mis. Lennukibussis satub ta seisma minu taha ja teen aknast välja vahtides näo, et olen sakslane ja ei saa eesti keelest aru (sakslaseks olemist on mängida kerge, sest jope on marki Jack Wolfskin, millesse rõivastub kogu Saksamaa). Selgub, et see tuttavavõitu näoga härra on ajakirjanik – mõelge, kui vähe ma tean Eesti ajakirjanikke nägupidi! –, ta sõidab ühelt ürituselt teisele ja, teatab ta oma reisikaaslasele sügava kurva ohkega, peab eelmisest sõidust „kirjutama Eesti lugejale ka lõbusa loo”. Tema reisiseltsiline, jutu järgi arvates ammune tuttav või kolleeg, aga nüüd riigiametnik, tuleb mingilt suuremalt koosolekult ja nimetab kõiki eesnimesid pidi. Nad satuvad istuma minuga samasse ritta, ajakirjanik üle vahekäigu, ja reisi ajal klõbistab ta edasi väga süvenenult ja nii tõsise ilmega, et sellest saabki tulla ainult lõbus lugu. („Huumoris ei ole midagi juhuslikku.” — Loriot)

Alles umbes kolm nädalat hiljem näen sama nägu kuskil pildil ja saan teada, et see oli ühe suure ajalehe väga tuntud ajakirjanik. Mul on olemas isegi ta kirjutatud raamat, oleksin teadnud, et näen, võtnuks kaasa, küsinuks autogrammi.

Aga siis tuleb õhtul kooli kokkutulek, millest edasi tagasilennu loos.

16.10.15

R, 3051. päev: homme algab puhkus!

No kes käskis eile hõisata, et mul on puhkuse eel kõik tööd valmis…

15.10.15

N, 3050. päev: laupäeval algab puhkus

Lõunaks on mul selle nädala töö valmis, peale väikeste asjade, mis saabuvad homme. Edasi puhkan poolteist nädalat ja tööloetelu on seega peaaegu tühi.

14.10.15

K, 3049. päev: tantsivad tükid

Kes käskis eile vastu ööd lugeda MH17 aruannet: 65. leheküljeni jõudnuna nägin unes, kuidas otsisin raamatupoode, kus müüdaks raamatut B777-st, aga ega keegi enam raamatuid osta, raamatupoed olid kadunud ja nendes, mis olid veel alles, oli raamatuid nii umbes paar riiulitäit, mujal oli näiteks sohvabaar ja jalgrattaparkla. Aga edasi läheb aina hullemaks, sest tänase päeva lõpuks olen jõudnud 105. leheküljeni ning lennukitükid ja raketifragmendid tantsivad silme ees ka ärkvel. Ühtlasi olen kindel, et kõik poliitikud, kes aruannet on materdanud (viipab käega idakaarde), ei ole seda ise lugenud, näiteks väide, et aruandes ei olevat kasutatud satelliidifotosid, on vale: kasutati (aga autentseid, mitte toimetatuid) ja saadi teada, et rususid esimestel päevadel liigutati (mitte tingimata paha pärast, vaid näiteks juurde- või läbipääsuks või normaalseks külaeluks). Või et ei kasutatud kõiki andmeid, mis olevat neil olemas – jah, aga mis parata, kui samune riik neid ei andnud (nt oma primaarradari toorandmeid – väites, et välismaa kohta ta seda ei säilita, kuigi see ei ole see, mida nõuab ICAO, ja ega ICAO-le sellist omapäist tegevust teatatud ka ei ole).

Unustan hommikul siinmaise telefoni aku vahetada; päeval see heliseb, aga enne kui jõuan vastata, kõne lõpeb – teisel pool otsas hakkab tavaliselt kahe helina järel rääkima tõre prantsuse tädi, et numbrit ei saa kätte; oleksin ka ise kärsitu ja tõre, kui peaksin töötama mobiilifirmas Pasadoobel. Number oli tundmatu, seega on vastamata kõne tundmatult numbrilt, tagasi helistada ei saa. Seepeale tuleb mobiili ekraanile kuri kiri, et akut on järel 15%, kas laeme … 9% … 5% … Android is shutting down. Ja edasi on rahulik.

Keeletunnis on üleval sporditeema. Algul kõik kinnitavad, et teevad sporti, mida keegi muidugi ei usu, kuni tuleb kursuse vanim osaline, kes ütleb ausalt, et ta sporti ei tee. Kui jutujärg jõuab teemani, mis spordiala oleme harrastanud varem, võin öelda mitte mingisuguse tõemoonutuseta, et olen varem rulluisutanud. Praeguseks spordiharrastuseks väidan mitmetunnised fotomatkad, mis tänavu toimus viimati 20. septembril.

Midsomer: käsil on 3. hooaja 4. osa Death of a Stranger, kus inglise näitlejatest teisikutena on kohtunud meie endine Brasiilia naaber, luurespetsialist Eerik-N., Rakvere Teatri näitleja Indrek S., minu alma mater’i kahe professori hübriid, Saamuel Pliuhkami õde ja kantsler Otto von Bismarck. Surm saabub Land Roveriga (edetabelit juhib praegu Fiat), esimest korda jalgrattur ei hukkugi, esimest korda saab härra Barnaby telefonikõne, mis pääsab teda proua kokanduskatsetest (ja kohe, isegi lauda istumata).

TÜRa raamatupoodi on tulnud uusi ostmisväärseid vanaraamatuid, näiteks HCL Mägiste tõlge (ma selle 1962. a originaali näinud ei ole) ja J. V. Veski mälestused. (Kui õigesti mäletan, pakkus ennist nimetatud KuMu-ainelise lühendi omal ajal Mart Juur.)

Külm, põhjaosariikides sadanuvat täna juba lund.

13.10.15

T, 3047. päev: teisipäev

Käin kohalikus fotopoes luurel. Peale selle, et selle fassaadil on majakorruse kõrgune pankrotis firma reklaam (huvitav, kes kellele maksab), on see kuuest juba kinni. Luuretulemus on negatiivne.

Keelekursusel saan õpilaspileti – ühe kantseleist ja teise annab õpetaja. Ilma õpilaspiletita majja sisse ei lasta, mul oli senini ajutine, käsitsi kirjutatud.

Et kantselei pannakse pool tundi enne tunni algust kinni ja varem sisse ei lasta, kõnnin vaatan ümbruskonda, näiteks Kirikmäe keskparki. Sellest tuleb jalutuskäik vihmahämarikus: suurt midagi ei näe (pime, paksus pilves), märg, külm. Pärast saan E-lt teada, et söökla on sel ajal lahti (arvasin, et pannakse poolest kinni).

Eelmine kolmap puudusin, täna on mõningane üllatus, et eelmine tund võeti uus teema edasi(imperatiiv). Seda etendatakse võimlemisjuhistega, mis on kolmes fassongis, mitme harjutusega, viimane on kuulamisharjutus „tee järele”. Ei tee.

Vihm on pärast järel, aga jube pime ja külm on edasi. Sean end mõnusasti bussipeatuses seina varju, et vähemalt tuule eest on varjus (bussini on aega, ütleb tabloo, 12 minutit), aga siis saabub noorpaar ja paneb suitsud ette. Siinmaal on bussipeatuse putkas suitsetamine juurdunud komme, Soomes lintšitaks selle eest ära või kutsutaks politsei. Mis on ka õige, mõelge pisut järele.

Ükspäev õnnestus uuem, EMT-mobiil ühendada arvutiga, tõstsin sellesse paar ooperit. Kõik läheb kenasti ja külma pimedat märga sügisööd leevendades, kuni minutisel jalutuskäigul enda bussipeatusest majaukseni, umbes nagu lemmiklaulja parima plaadistuse tähtsaima aaria keskel arvab Sony, et heli on liiga vali. Algul arvan äkilise vaigistuse peale, et kõvaklapi juhe on tulnud lahti, aga siis selgub, et Sony ei tea, mis on ooper ja et inime jaksab ooperifortet laulda ainult mõne minuti, just aaria jagu korraga.

Täna ilmus MH17 aruanne. Õhtuks on selle pdf telefonis ja kohe juba loen. Kole.

12.10.15

E, 3046. päev: esmaspäev

Mul on siia kirjutatud märksõnadeks „jookse, poega, jõua, poega”, aga nüüd kaks kuud hiljem kirjutades ei mäleta, mispärast.

Poes, bussiraisk viib peatusest mööda. Krdi raske poekott on, miks ma muidu Kõrgmetsa maksimarketist bussiga tulen.

Kerge külmetuse tunne.

11.10.15

P, 3045. päev: metsas

Köidan: õmblen 3. pakki. On olnud pressi all liiga tihedalt ja niit on jämedam: tulemus on, et kaptaalpael on liiga tihedalt, ei jää sirgelt. Traditsiooniliselt vormitakse paberipakk valmis haamerdades ja lõigates vabad servad sirgeks, aga ajakirjadega seda teha ei saa. (Jätan pärast õmblemist paki paariks nädalaks pressi vahele.)

Seekord olen märkinud õmbluskohad käealuse paberi servale. Keskmised kolm õmblust tulevad ajakirjanumbriti vaheldumisi üles ja alla (umbes 1 cm kaugusele), õmbluste rida jääb pärast seljal ilus sirge, alumine ja ülemine õmblus tulevad kaks alla, kaks üles jne.

Väikesed vaidlused niidi olemuse üle. Mina ütlen niit ja tamsa, E ütleb mingeid peenemaid õmblustermineid, mis lähevad ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Mulinee mitte.

Kohaleõmblemisel peab pakk olema üle lauaserva ning muidugi kukub see eelviimase poogna õmblemise lõpus maha. Kõik jääb terveks*, v.a viimase ajakirjanumbri kaaned jäävad paela külge (sest need on sinna liimitud), kaaned rebenevad, klambrid koos sisuga eralduvad. Tuleb kaaned parandada (mul on selleks õhuke eriteip), sisu hoiab kohal õmblus.

* Paar kuud tagasi kukkus riiulist kivipõrandale maha anemomeeter ja tiivikuraam tuli pisut lahti. Surusin selle kohale, aga pillasin anemomeetri uuesti maha, jälle kivipõrandale, nii et tiivikusõlm tuli anemomeetrist välja tükkis täiega. Uurisin, kuidas see töötab (tiiviku sees on magnet!), liimisin kokku ja surusin uuesti kohale. Töötab jälle.

* * *

Ilus sügispäev, päike paistab.

Mets ja seened.

Leian kaks ja E leiab kolm puravikku, kokku 245 g.

Korjake ainult neid seeni, mida hästi tunnete, ähvardas vana seeneraamat. Mina just ei korja, sest kipun tundma peamiselt kärbseseeni (mida metsa all on vähemalt nelja sorti, punasest valgeni ja vbl ka panter- ja roheline; räägin, kuidas mõni aasta tagasi esivanemate metsas nähtud seen oli mitte rohe- ega panter-, vaid hoopis Amanita regalia). Mõni seen on selgesti puravik, aga veidra punaka jumega; ainus siinne raamat, kus on seeni (täpsemalt mõni seen), ütleb liiginimetuseks Boletus diabolicus ja paneb juurde pealuu. Veel näen langenud tammelehe all oranži mummu (putukate, täpsemini tamme-pahkvaablase ja tamme veider sümbioos), mida olen varem näinud ainult raamatus ja mida E ei ole näinud üldse

10.10.15

L, 3044. päev: tavaline laupäev

Teist korda näitusel (mis on lahti eelviimast nädalat). Seekord vaatan loomulikus suuruses vineerkujude küljes rippuvaid silte (neid kataloogis ei ole): konkreetse isiku päritolu, vanus, pikkus, lapsepõlve ja täiskasvanuea tervisehädad, surmapõhjus.

E ei ole varem näinud juurteni kulunud hambaid: nende omanikud olid „tervislikul” leiva- ja kördidieedil. Silt jätab ütlemata, et leiba ja körti tehti mitte niisama jämedast jahust, vaid pehmest kivist veskikivil jahvatatud jämedast jahust, mis sisaldas ka üsna palju veskikivi ennast, sellest siis hammaste ränk kulumine.

Siis käime apteegis, kus on palju rahvast ja raske öelda, mis on päris ravim ja mille tegelikuks toimeaineks kuum vesi. Apteegi ees on pronksist linnamakett, asukoha plats heledaks kulunud. Olen unustanud fotoka koju, pildistan uuema telefoniga.

Siis käin plaadipoes. See on ümber korraldatud ja ooperitega on juhtunud suur ikaldus. Kui kella vaatan, on kokkulepitud kohtumiseni aega 2 minutit. Mul fotoriiul veel vaatamata: huviväärne objektiiv on olemas, vägagi huviväärse hinnaga. Elektroonikakaubamajal on uus kavatis, väljasaamiseks ei ole enam vaja trügida kitsast kassakäigust.

Kella kõrtsil on remonditavalt vanalt hoonelt võetud ümbert aed. Uues hoones on sügisene kopitushais. Ettekandja ütleb, et hea, et nüüd tulite, tund aega tagasi oli järjekord. Praegu peaks meil olema 98. kord. Mu šnitsel on kõvavõitu ja kartulid nätskevõitu.

9.10.15

R, 3043. päev: reede

Võtan uue pangakaardi ümbrikust välja ja jätan uue koodi meelde.

Bussipeatuse lambi otsas vahib künnivares, kes vaiksete kraaksude saateks kehitab tiibu, lahkub õrna heliga, mis kõlab nagu ririri. Muidugi on meil kahtlus, et elukoha ümbruse varesed teavad meid nägupidi, aga kui kiiresti levib maine muu vareserahva seas? Tööjuures lendab iga päev akendest mööda vareseid ja vaatab sisse.

Köidan: 2. köite kaaned. Ümbrispaber on parem, ei lähe enam lokki (natuke läheb, aga kuivab sirgeks).

8.10.15

N, 3042. päev: niit ja TPA

Hommikul elav koolitus, selle järel Kirikmäe prismast niit.

Õhtul bensuka pood, näen vareste valvepuu ja hakkide pesitsuskorstnaga maja vaheliste puude kohal lendamas kolme nahkhiirt.

Lennundusajakirjade paki lugemisjärg on suves, kus juunis ilmus maailma lennufirmade paremusjärjestus, majandusnäitajate järgi (Top-Performing Airlines, TPA). Vahest selle tõttu on Türgi Õhu reklaamplakatitele ilmunud alla serva väikeses kirjas, et nad olevat Euroopa parim lennufirma [hoopis] mingi reisijate küsitluse järgi – täpselt nagu Talina Lennu jaam, mis on mingis esikümnes mitte objektiivsete näitajate, vaid kah reisijate küsitluse järgi (vrd rahvusvaheline pannkoogivõistlus ja küsitlus lasteaias, kelle vanaema teeb kõige paremaid pannkooke). TPA jaotab firmad käibe järgi suurteks, keskmisteks ja väikesteks ning seal on nad 44,5 punktiga (99st) Euroopas 7. kohal. 1. kohal on Euroopas – teadagi – Ryanair (72,2 p; maailmas 4.), EasyJet on 3. (66,9 p, maailmas 8.), Air France-KLM on 8. (39,8, maailmas 44.), Lufthansa on 10. (36,7, maailmas 48.). Finnair on maailmas 53. (32,1 p), SAS on 59. (28,8 p), Aeroflot on 63. (23,5 p) ja loetelus on kokku 69 börsil kaubeldavat lennufirmat.

Köitmisest. Paigaldan 2. köite kaaned peaaegu tavapärasel meetodil. „Peaaegu” sellep., et traditsioonilisel meetodil kleebitakse kaaned kaptaallindi külge ja eesleht kleebitakse kohale alles pärast välispaberi kleepimist. Aga köite kompaktsuse huvides peab see olema liimi kuivamise ajal pressi all, ning et vältida kaane kleepumist esimese ja viimase ajakirjanumbri kaane külge, kleebin ees- ja tagalehe kohale kohe koos kaanega. Kaptaalpaela serv jääb kaane ja ees-/tagalehe vahele ning liimi imbumist vastu ajakirja takistab kahekordne paks joonistuspaber. Paela otsad ulatuvad üle, need keeran pärast tagasi ja kleebin väljastpoolt kaane nurga külge, seda tugevam saab. Pärast tuleb raamatuselg ja ümbrispaber.

3. köite jaoks 2009. a II poolaasta ajakirjakasti sortides avastasin, et selle alguses on kaks või kolm numbrit, mis kuuluvad tegelikult 2009. a I poolaastasse. Lahe, eks, mul isegi selle köite kaaned juba paigas! Peale selle tulid 2009. a II poolaastal ajakirjad paar nädalat kahes eksemplaris.

Peamiselt kahest plastlõikelauast ja kahest pitskruvist (mõnikord ka kahest riiulilatist) koosnev köitmispress on väga praktiline. Kolikambris kuivas E äraolekul tema saksa keele õpik, mis sai varem kogemata märjaks, ja nagu paber ikka, sai küll kuivaks, aga jäi laineliseks. Mida muud kui paariks päevaks kõva pressi alla!

7.10.15

K, 3041. päev: kontserdi asemel söök

Töölt ära suht vara, et jõuaks tipptunniummiku kiuste kodus koerad jalutada ja end ülikonnastada.

See peaaegu ka õnnestub (ootan meie peatuses bussi 20 minutit, siis tuleb buss, mis igas peatuses ootab, sõites jaama 10 minutit – kusjuures jala olen ükskord läinud 19 minutiga). Oleme kokku leppinud, et saame ukse ees kokku hiljemalt 19.10. No saame 19.20. Maja on pime, ukse peal on silt, et haiguse tõttu jääb kontsert ära. Veedame meeldiva õhtu hoopis kodulähedases restoranis Ookean, kus teenindus kiire ja korralik, õhkkond suht hubane, roog on mere- ja maa-annid kahele inimesele koos kuhja frititud kartuliviiludega, vein on muu kui kohalik.

Nali muidugi see, et ega ma siis päeval meili vaadanud, kuhu teade oli tulnud kell neli. E jooksis keelekoolist ära peale eelmise tunni lõppu pool tundi varem, mina jätsin enda tundi üldse minemata, sest kontsert olnuks seal keskel, pidanuksin kohe pärast saabumist lahkuma, tund olnuks rohkem nii tere-headaega-stiilis.

6.10.15

T, 3040. päev: Riverdance!

Palju lusti ja lõbu tekitab video „papagoi ja Riverdance”:



Nagu näha, on papagoi isegi Iiri rahvusvärvides. Väike guugeldamine ütleb, et see video pandi üles hiljemalt 14.2.2014 (The jumping parrot).

4.10.15

P, 3038. päev: sügis

Ilmaennustus lubas tänaseks algul vihma, hommikul enam ei luba, aga kui märga metsa jõuame, hakkab tulema tihedat uduvihma. Käes on õunahooaeg, aga õunad ja minu siseministeerium ei sobi hästi kokku, efektid on suht ootamatud ja hoiatavad pool tundi ette leebe kõhuvaluga. Nii et ena omad kahe peale söödavatest õunapoolikutest jätan pärastpoole alles ja söön alles õhtu eel, mida öösel muidugi kahetsen.

3.10.15

L, 3037. päev: väravad, niit ja kaaned ning kuradi lambirajakas

Hakkame end asutama tavalisele laupäevale naaberlinnas, kavas on käia muuseumis ja siis poes ja söömas. Alustuseks hommikueinestame jaama vastas kohvikus, kui veerand tundi enne rongi lauast tõustes märkan naaberlaual tänast ajalehte, mille esilehel on miskipärast Brandenburgi värav ja Saksa lipud ning jutu alguses mainitakse kuupäeva 3. oktoober. Millega meenub, et 3. oktoober on nagu kuidagi Saksamaa uuemast ajaloost tähtis päev, ja siis, et saksa keele õpetaja teatel on see päev ju see pidupäev, mil kõik istuvad kodus ja joovad, sest on veel tekkimata traditsioonideta riigipüha. Nii et rongile ei lähe, sest E üksaasta kogemata käis naaberlinnas 3. oktoobril ja see oli nagu neutronpommi järel – mina ei ole, aga ma ükskord käisin jalgpalli MM-i poolfinaalmängu ajal, mis teeb sama välja. Lähme hoopis Jaama linnaosa tagumisi kõrvaltänavaid mööda südalinna poole – näeme palju põnevat. Mul on vaja köitmiseks jämedamat niiti kui praegune nr 50; ühtki õmbluspoodi tee peale ei jää, või õigemini üks jääb, aga me ei julge siseneda.

Südalinnas käime raamatupoes ja kirjatarvete poes, turul, restoranis. Otsime niiti. Siis jaama lähedal teises raamatupoes, kus on ülakorrusel palju saksa raamatuid, sh taskuformaadis klassika Reclam-sari, millest otsin kunagi nähtud keskaja kroonikate köidet, aga need on autori ja tähestiku järgi, ei leia. E otsib raamatut „Berlin, Alexanderplatz”, aga ei mäleta autorit, sest ka normaalse suurusega raamatud on autorite ja tähestiku järgi. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, kui kirjandusklassika taskuraamatute riiulis sisaldub 20. sajandi romaanileksikon! Üks pilk registrisse ütleb, et romaani „Berlin, Alexanderplatz” on kirjutanud isand Döblin, ja D-tähe alt raamat leidubki. Ise ostan klassika selle sõna algses mõttes, Tacituse „Germania”, kust saab teada palju põnevat muistsete germaanlaste kohta, kelle naised nägid välja nagu mehed, aga ei kandnud pikki varrukaid, kes elasid tahumata palkidest majades, mis olid külades mitte plaani järgi koos, vaid hajali, vahest tuleohutuse või siis selle pärast, et äkki kukuvad ümber, kui nad just ei elanud sõnnikuga kaetud aukudes maa sees, kellele väga meeldis „pisut meie veini meenutav nisu- või odramahl” ning kelle jubeda kliimaga ja ebahuvitavale maale keegi ei tahtnud minna.

* * *

Veel panen lakke (kohutava vandumise saatel) uue laelambi. Vanal läks lambipesa katki ja lihtsam on vahetada kogu värk. Uus on LED-tulega, peaks võtma vähe voolu, moodne ja mis iganes. Ohtralt võtab vanduma aga altminek oletusega, et ju Philips teab, mis ta teeb. EI TEA!! Seda lampi inimene katsetanud ei ole. Kuidas muidu seletada, et a) koos laest tuleva jäiga alumiiniumjuhtmega ei mahu ühenduskarp hästi lambi sisse; b) kandekruvisid saab kandelati külge keerata ainult see, kelle sõrmed on 1) peenemad kui 1 cm ja 2) magnetiga – mul ei ole ja ei ole raske mõistatada, et 2,3 m kõrguselt alla kukkunud M3 keermega pisipolt (mida komplektis on muidugi ainult täpselt 2 tk) veereb teise tuppa ja otsida tuleb joonlaua, taskulambi ja pimeda toa meetodil; ning eriti c) teise kandekruvi keeramiseks läheb peale peente magnetsõrmede vaja ka elajalikku jõudu, millega suruda lampi vastu lage. Seejuures annab lamp tunduvalt lamenema.

Panen teile siia lambi ja karbi foto, hoiatuseks.

Philips – not tested by humans


* * *

Köitmine on sealmaal, et 2. köitest (6,5 cm) õmblen kohale umbes 5 cm 2½ tunniga (aga selles on muude numbrite vahel u 1 cm paks liimköide, mida ei õmble ja mis püsib kaptaalpaela küljes ainult liimiga). Kaaned on kavas kinnitada traditsiooniliselt (kaptaalpael sissepoole kaasi) ja liimida pael hoolikamalt.

2.10.15

R, 3036. päev: hädalugemise häda ja viletsus

Käin päeval pangas. Tagasiteel tööle loen bussis lehest, et 1.9. sadas vihma 50,9 mm (muidu on kogu septembri keskmine 55 mm). Bussis küsib soome töökaaslane, kas olen ka kodutöötaja. Vastan, et tulen pangast, raha võtmast. Saan teada tema eelmise telefoni seiklustest mitmel mandril.

Pärastlõunal on jube igav koosolek. Uus telefon (mis on internetis aga ainult kodus wifis) suudab kuvada pdf-i; paar nädalat tagasi laadisin alla hädalugemiseks meteoriitikaraamatu Traces of Catastrophe, et hea vajaduse korral lugeda, aga paraku osutus see nii huvitavaks, et nüüd koosoleku jaoks ei ole järel midagi.

1.10.15

N, 3035. päev: neljapäev

Kuukaart otsas, ostan bussist pileti, kaotan teisele bussile minekuks ära, tuleb osta teine.

Saan läbi uudiskirjandusteose „Vee peal”. Väga-väga hea.