E, tagasilend

Käisin mõne kakofoonianumbriga kontserdil, kus kvintetist kolm liiget pidasid viisi, kuid neljas vajus pool ja viies terve tooni ning vahetevahel arvasin, et lahkun saalist kas barotraumaga või ei võta üldse enam jalgu alla. Lugupeetud noor helitehnik! See asi, mis paneb lauljad viisi pidama, ei ole mitte võimendus, vaid Autotune!! Kui et mulle olevat näkku kirjutatud, mida ma asjast arvan, ja istusin kolmandas reas ja mu ees oli tühjavõitu, võisid kannatusi põhjustanud esinejad näha, mida nad teevad.

Üks plastikanumber meenutas „The Fast Show” plastikanumbrit, mille esinejad öeldi pärinevat Mani saarelt. Esinejad seda ilmselt ei teadnud.

Mõne eriti jubeda koha peal mõtlesin, et see ei ole kõige hirmsam asi, mida ma samal nädalal olen kogenud, sest alles hommikul olin läbi saanud MH17 allalaskmise aruande, mis käsitleb kõike peale selle, kes konkreetselt nupule vajutas (seda uurib kriminaaljuurdlus, mitte lennuõnnetuse uurimiskomisjon), aga selle eest, miks lendas MH17 – ja sama päeva hommikupoole veel 159 reisilennukit – õhutõrjerakettide tegevustsoonis, ei jäeta mööda päid ja jalgu andmata kellelegi asjaosalisele. Kokkuvõttes oli see aruanne sisu poolest jube, aga samas aimdus sellest siiski mõte, et maailmas ei ole headus täielikult kadunud, sest valutatakse südant selle pärast, et taoline jubedus enam ei korduks.

Leidsin paksust raamatust mõningase üllatusena enda nime ja jutukesi, täpsemalt mäletamata, kuidas olid need sinna sattunud. Pikapeale meenus, et voolisin neid ükskord terve pühapäeva, aga nähtavasti otse meilis. Üks silma- ja kulmupidi pildil olija tunti ära ning kinnitasin, et tuvastus oli õige (sest esiteks mäletan selle pildistamist ja teiseks tähendasin tollal kohe peale negatiivi ilmutamist iga kaadri sisu ja isikud täpselt üles ning need märkmed on fotoarhiivis kenasti alles).

Nägin inimesi, keda ei olnud natuuris näinud umbes 24 aastat, ja einestasin koos inimestega, kellega einestasin viimati umbes 20 a tagasi.

Valmistasin 14 minutit 14 sekundit kestva ajaloolise helisalvestise, pimedas, salvestit põlve otsast maha pillamata.

Kohtusin hanede Täpi, Triibu ja Volliga, kellest kaks on siin kõrval muistsel profiilipildil.

Käisin kahes muuseumis kahel erinäitusel, sain teada, et maal eluneb händkakk, hankisin kümme kilo raamatuid ja lugesin neist läbi kolm. Üks neist olid Vello Mässi mälestused, kust sai teada, et kuni 2005. aastani olid Juminda miinilahingus hukkunud laevade asukohad imetud pliiatsist välja kirjutuslaua taga, neid ei olnud keegi selle ajani otsinudki. Ja et Russalka leidmise peale 2003 olid Vene mereajaloohuvilised kadedad ja väitsid, et leitu polevatki tegelikult Russalka, sest kuskil Vene laevaajakirjas olnud kord joonis, kus Russalkal oli üks sõukruvi, aga leitud vrakil oli kaks. Raamatust võib järeldada, et 2013. a seisuga on allveelaev Kalev ja reisilennuk OH-ALL Kaleva veel leidmata; Kalevit oletab Mäss puhkavat kuskil Juminda miiniväljal ja Kaleva korjati kas veel enne sõda merepõhjast üles (mida ma ei usu) või ei olnud hukkumiskoht see, mida väideti. Saab ka teada, et 2012 üritatud Kalevit leida kohvipaksu pealt vaatamise meetodil ja asukohta teada väitnud kelmil õnnestus jõuda koos uurimislaevaga isegi merele.

Nagu kaks tilka vett:

Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja (jaa, jaa, jaa!)

Kahekäemõõk. Pärnu, Eesti, u 1550

Ostsin suvel taaselustatud muinasobjektiivile korraliku transpordikasti ja ajal, mil ülejäänud rahvas vaatluskohas tegeles arutlusega, kelle kaigas lendab kaugemale ja kes veel serva peale ronib, ning niisama sõnatu kisa ja kõigutamisega, jäädvustasin läbi objektiivi midagi hägust, mis selgus olevat kolm noort merikotkast – samas kaadris. (No ja vana objektiivi teravustamise trikid sain teada alles täna õhtul: vanaaegsete teravustamiskiiludega mattklaas (mu fotokal saab mattklaasi vahetada, mitu tootjat teeb sobivaid vahetusklaase) ja kontaktidega adapter, mis peale kaamera hoidmise objektiivi taga ütleb kaamerale, et ees on objektiiv ja vilgutagu terava pildi peale AF-märgutulesid.)

Sain pildi peale Linnutee. Te muidugi arvate, et mis siis Linnuteed pildi peale saada ei ole, aga mul ei ole päriskodus statiivi ning võtsin pildi kaabelpäästiku ja Gorillapodi abil akna vahelt, katsetades üha pikemate säriaegade ja suurema tundlikkutega, kuni pilt oli tähti paksult täis. Mu suure kaamera suurim tundlikkus on ainult ISO 3200; taskufotokal olevat küünlavalguse režiimis (iga pildipiksli jaoks kogub valgust neli sensoripikslit) ISO 12 800, aga ma ei leidnud pimedas, kuidas see režiim sisse käib.

* * *

Teen koopia pangapaberitest; mulle tulnud kirja koopiale kinnitan kahepoolse teibiga vana, suletud kaardi poolmed (mida ma õnneks ära ei visanud või hävitanud, mis mõte mul vahepeal oli); juurde lisan allkirjastatud kinnituse, et loetletud tehingud ei ole minu omad. Paberite koopiad jäävad mulle arhiivi.

Siis postkontoris ära saatmas. Hirmus ummik, jõuan kohale jala enne autosid.