Maja katlamajja tuuakse masuuti. Suur paakauto on tänava servas, jäme voolik vonkleb katlamaja seinani, selle kõrval lillekastil istub joodiknaaber ja suitsetab.
Täheldan, et käekella sekundiosuti näitab midagi muud kui arvuline sekundinäidik. Selge, praegu on juba nii pime, et kell ei saa aku laadimiseks piisavalt valgust, mistõttu osutid ei täpsu enam (digitaalnäit küll). Hakkan õigeks ajama – see on tükk tegemist, sest nupp tuleb välja tõmmata kaks sekundit enne täisminutit, siis jääb sekundiosuti seisma täisminutile, ja siis keerata ette 12.00, kui ajavöönd on CET, ja siis oodata, kuni kell ajasignaali kätte saab; võimalikult väheseks osutiliigutamiseks on mõistlik kella õigeks ajada kl 12.00 või pisut hiljem (ja Eestis kell 13.00 jj), sest kui aku lõpeb osutikeeramise pealt, satub kell imelikku seisundisse, kust paraneb mitu päeva.
Esimese korraga läheb 4 sekundit ette; kordan. Teise tulemusega jääb neli tundi taha ja kuupäevanäit väidab, et on eile.
Rakendan enda külge kingitud helkuri; paraku teen seda käigu pealt ja kaotan helkuri komplektis olnud haaknõela kaks korda. Esimese korra tööl koridoris; 2 cm haaknõel on suutnud lennata oma neli meetrit, hea, et keegi ei näe, kuidas põrandat uurin (õnneks mitte kätega, kuigi pikapeale tekib hasart). Teine kord paraku õues, ja sinna haaknõel jääbki. Kotis on õnneks üks pisike üleliigne karabiin. Helkur jope hõlma küljes on tore ja naudin enda nähtavust pimeduses seni, kuni panen hõlmad kinni. Siis selgub, et jope pingutuspaela aasa küljes rippuv helkur enam külje peal ei ripu, ning tuleb võtta ära.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment