L, 3037. päev: väravad, niit ja kaaned ning kuradi lambirajakas

Hakkame end asutama tavalisele laupäevale naaberlinnas, kavas on käia muuseumis ja siis poes ja söömas. Alustuseks hommikueinestame jaama vastas kohvikus, kui veerand tundi enne rongi lauast tõustes märkan naaberlaual tänast ajalehte, mille esilehel on miskipärast Brandenburgi värav ja Saksa lipud ning jutu alguses mainitakse kuupäeva 3. oktoober. Millega meenub, et 3. oktoober on nagu kuidagi Saksamaa uuemast ajaloost tähtis päev, ja siis, et saksa keele õpetaja teatel on see päev ju see pidupäev, mil kõik istuvad kodus ja joovad, sest on veel tekkimata traditsioonideta riigipüha. Nii et rongile ei lähe, sest E üksaasta kogemata käis naaberlinnas 3. oktoobril ja see oli nagu neutronpommi järel – mina ei ole, aga ma ükskord käisin jalgpalli MM-i poolfinaalmängu ajal, mis teeb sama välja. Lähme hoopis Jaama linnaosa tagumisi kõrvaltänavaid mööda südalinna poole – näeme palju põnevat. Mul on vaja köitmiseks jämedamat niiti kui praegune nr 50; ühtki õmbluspoodi tee peale ei jää, või õigemini üks jääb, aga me ei julge siseneda.

Südalinnas käime raamatupoes ja kirjatarvete poes, turul, restoranis. Otsime niiti. Siis jaama lähedal teises raamatupoes, kus on ülakorrusel palju saksa raamatuid, sh taskuformaadis klassika Reclam-sari, millest otsin kunagi nähtud keskaja kroonikate köidet, aga need on autori ja tähestiku järgi, ei leia. E otsib raamatut „Berlin, Alexanderplatz”, aga ei mäleta autorit, sest ka normaalse suurusega raamatud on autorite ja tähestiku järgi. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, kui kirjandusklassika taskuraamatute riiulis sisaldub 20. sajandi romaanileksikon! Üks pilk registrisse ütleb, et romaani „Berlin, Alexanderplatz” on kirjutanud isand Döblin, ja D-tähe alt raamat leidubki. Ise ostan klassika selle sõna algses mõttes, Tacituse „Germania”, kust saab teada palju põnevat muistsete germaanlaste kohta, kelle naised nägid välja nagu mehed, aga ei kandnud pikki varrukaid, kes elasid tahumata palkidest majades, mis olid külades mitte plaani järgi koos, vaid hajali, vahest tuleohutuse või siis selle pärast, et äkki kukuvad ümber, kui nad just ei elanud sõnnikuga kaetud aukudes maa sees, kellele väga meeldis „pisut meie veini meenutav nisu- või odramahl” ning kelle jubeda kliimaga ja ebahuvitavale maale keegi ei tahtnud minna.

* * *

Veel panen lakke (kohutava vandumise saatel) uue laelambi. Vanal läks lambipesa katki ja lihtsam on vahetada kogu värk. Uus on LED-tulega, peaks võtma vähe voolu, moodne ja mis iganes. Ohtralt võtab vanduma aga altminek oletusega, et ju Philips teab, mis ta teeb. EI TEA!! Seda lampi inimene katsetanud ei ole. Kuidas muidu seletada, et a) koos laest tuleva jäiga alumiiniumjuhtmega ei mahu ühenduskarp hästi lambi sisse; b) kandekruvisid saab kandelati külge keerata ainult see, kelle sõrmed on 1) peenemad kui 1 cm ja 2) magnetiga – mul ei ole ja ei ole raske mõistatada, et 2,3 m kõrguselt alla kukkunud M3 keermega pisipolt (mida komplektis on muidugi ainult täpselt 2 tk) veereb teise tuppa ja otsida tuleb joonlaua, taskulambi ja pimeda toa meetodil; ning eriti c) teise kandekruvi keeramiseks läheb peale peente magnetsõrmede vaja ka elajalikku jõudu, millega suruda lampi vastu lage. Seejuures annab lamp tunduvalt lamenema.

Panen teile siia lambi ja karbi foto, hoiatuseks.

Philips – not tested by humans

* * *

Köitmine on sealmaal, et 2. köitest (6,5 cm) õmblen kohale umbes 5 cm 2½ tunniga (aga selles on muude numbrite vahel u 1 cm paks liimköide, mida ei õmble ja mis püsib kaptaalpaela küljes ainult liimiga). Kaaned on kavas kinnitada traditsiooniliselt (kaptaalpael sissepoole kaasi) ja liimida pael hoolikamalt.