Täna toimub lõbus vahejuhtum, kui praegu kohalolevale kahele eesti tõlkijale (kolmas on puhkusel, aga unustas süsteemi sisestamata, et läheb puhkusele, nii et ta sai nädala alguses töid edasi) on tulnud mõlemale kiire dokument, mida teine tõlkija peab üle vaatama; alguses käin mina omi pabereid viimas ja kolleeg vastab mu küsimusele, kas miski tugineb millele? või millel? (p.o millele?; mul oli eelmises töökohas selle kohta sahtlis spikker, vajaduse korral vaatasin, praegu vaatan alati ÕSist, kumba pidi see täpselt käib), pantomiimi abiks võttes ja tema uus lätlasest toanaaber vahib, silmad jõllis. Pidanuks seletama, et eesti keeles saab teatud grammatikaseiku seletada ainult tantsunumbritega. Ja kui lõunalt tagasi tulen parandustega paberite järele, leian näo eest alla rippumas õues pealelennanud ämblikupoja, kes tuleb aknast välja aidata. Eesti kolleegide majatiivas on endiselt saun ja nad hoiavad endiselt akent pidevalt lahti ning ventilaatoreid ei kasuta ja kliimaseade seal vist üldse ei tööta.
Sätin end õhtul minekule nii vara kui töömahu tõttu võimalik (muidu kolme inimese vahel jagunevad asjad on nüüd jagatud kahe vahel, st neid on poolteist korda rohkem). Kavas on käia Saksa linnakeses T-s spetsiaalselt kahe asja järel: korralikud kõrvaklapid (siinmaal neid EI OLE ja vanu ma Eestist vedama ei hakka) ja veebikaamera (eriti ka ei ole). Üks kaubamaja suure elektroonikapoega on just jaama kõrval, kokku kestab käik (2 rongisõitu + poes) 2 h 10 min. Ja Saksamaa on kui välja surnud ehk siis seda on tabanud otsekui jalgpalli neutronpomm: käib Saksamaa-Argentiina mäng. Poes (pindala paar tuhat ruutmeetrit) olen ainus klient, müüjad vahivad peale kahe kassapiiga jalgpalli. Rongis öeldakse tagasisõidul vahepeal seisu. Otsustav löök satub just sellele hetkele, kui naasnuna siinmaal rongist välja astun ja jaamas midagi teadustatakse, valjuhääldeist paiskub selle vahele, mis ja kus, äkki kole rõõmukisa.
Minek oli ka huvitav, sest esiteks oli kole palav ja kole ummik: sain uksest välja kell 16.28 (reedeti tohib lahkuda alates 15.15), buss jõudis jaama juurde alles viiest, kell 17.03 olin kassasabas. Jaama ehitatakse ringi, piletikassad on konteineritaolistes putkades. Putkade ees on hirmsad sabad, on reede õhtu, minu ees seisab seitse inimest, kiirrong läheb kell 17.15. Kümne minutiga edeneb saba viis inimest, siis jõuab järg minust 2 inimest eespool (kaugele näha) vene tädile, kes soovib — efektipaus — lihtsalt konsulteerida, kuidas sõidavad rongid — teine efektipaus — Moskvasse!! Hoia ja keela!!! Jään kiirrongist sedasi maha ja ka piimaringirongile (17.26) pääsen ainult väga kiiresti joostes, sest minu järg jõuab kätte kell 17.25 ja rong läheb kaugeima perrooni äärest.
Rongis märkan, et kotist on kuidagi (vist sõiduplaaniga) väljunud ja ihu külge kleepunud rohelist teepuru (u 2×2 mm liistakaid). Leian, et kotipõhjas on teepuru järel veel küll ja küll. Kühveldan seda prügikasti, loodetavasti ei tekita imelik puru väga suurt kahtlust. Eesoleva tooli seljatoele (see oli jälle nn saunatüüpi rong ehk pigem topelt-mootorvagun) on hoolikad neiukäed maalinud järgmised teadaanded: I ♥ Max Rosenbaum 4-ever!, I ♥ Daniel M. (by R.) ja siis lõpuks ühisavaldus We love Bill.
T-s saan ühele poole kella 18.53-ks, vaatan sõiduplaani ja näen kurvastuseks, et rong läks kell 18.52 ja järgmine läheb kell 19.52. Lähen igaks juhuks kiiresti jaamaperroonile (hea, et kohe sealsamas), kohe esimese perrooni äärde saabub parajasti rong, sihtkoht küljel kirjas. Tore, jäi paar minutit hiljaks! See oli mugav, jahutusega ja vaikne kiirrong, olen vagunis pea ainuke reisija. Huvitavaid pilvi ajab üles.
Õhtul tutvun kõrvaklappidega (Sony MDR-CD580). Need on umbes sama laadi kui kodus Tallinnas (MDR-CD380), aga neil käib juhe tagant ära ja ma alguses paar tundi imestan, miks midagi ei kosta ja miks see vähene, mis kostab, kõlab nagu vihmaveetorust. Siis aga selgub, et juhe ei ole piisavalt sees. Tuleb suruda kõvemini ja heldimuspisar tuleb silma.... enam ei ole vaja klappe vastu kõrvu suruda ja istuvad peas mugavamini. Björk ütleb laulus Headphones (1995. a plaadi Post lõpulugu): my headphones, they saved my life – mu puhul asi nii drastiline ei ole, aga konservmuusika nautimist ilma klappideta ei kujuta ma üldse ette.
Kirjutan õhtul meile, teiste hulgas ammusele saksa kirjatuttavale (kes joonistab poliitilisi pilapilte) ja imestan, kuidas saksa keel tuleb mis voolab (kui grammatilised sood ka meeles oleks, oleks tore, aga sõnade sugu on alati üks kahtlane asi). Ilmselt on ohter saksa-eesti tõlgete toimetamine ja see, et praegu on enamik lugemisvarast saksa keeles, oma soodsa jälje jätnud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment