P, 120. päev: lõõsk

Triigin hommiku läbi. Päeval kõnnin linna (algne plaan oli minna bussiga, aga ilmselt olin sõiduplaani vaadanud valesti, sest kogu selle pooletunnise marssimise jooksul ei läinud minust mööda ühtki bussi). Õues on rõdul 27 kraadi, raudteejaama juures 30, päike lõõskab, kõnnin varjupoolel ja täheldan, et D. maantee seitsmest autopoest on varjupoolel tervelt kuus, nendest viis margipoed; kaks ülejäänut on kasutatud autode poed. — Portugaallased on oma lipud akendest kohe eriti välja riputanud. Mu teada oli eilne mäng kõigest kuueteistkümnendikfinaal; kui selle võidust selline halleluuja tuli, siis mis saab edasi, vast nad võidavad veel mõne korra? Või rõõmustavad nad igaks juhuks juba ette ära, kui edaspidi peaks kehvasti minema?

Linnas uurin, millal väljuvad linnas keerutavad ekskursioonibussid (need sõidavad Kirikmäelt töömajast mööda, hea näidata), ja astun korraks sisse turistiteabepunkti, kus jällegi imestan, mida ma sealt otsin, sest seal jõllitab mind kaks klienditeenindajat (olen hetkel ainus klient), aga mingeid asju väljas ei ole, mida saaks ise uurida. Neid nähes ununeb ära, mida ma sinna otsima tulin; lahkun.

Linna vanimate jäänustega koobastes. Koobastes on pime, kaart on segane, meeste kemps ei tööta. Koobaste kaitseotstarbeline osa on ebatasase põrandaga, mis on kaetud libeda betooniga. Õnneks on koopad nii kõrged, et kogu aeg ei pea ette vaatama, et pead lakke ära ei lööks (vast kanti ehitamise ajajärgul kõrgeid sõdurimütse või püssi otsas pikki tääke, sest ega siis inimesed vanasti ise sama pikad olnud kui praegu). Suurte (aga hoolsasti võretatud) laskeavade tõttu on eesmises osas ka üsna soe. Tagapool, kuhu viib kitsas käik, millele liginedes kostab sealt jälle, kuidas läheneb vast kuulmispuudega itaallaste vägi, on jahe ja niiske ja hämar ja kitsas. Mõtlen, mida ma sinna ikka otsin, ei lähe. Siis käigustiku teisest otsast välja, vältides kitsaid keerdtreppe, mida koobastikus on rohkesti ja pikalt. Kokku jääb paras segane mulje.

Siis teen linna alamast osast pilti, polegi sinna päikselise ilmaga sattunud. Plaanis oli minna alla linnamüüri peale, aga sealt ära tulekuks peab ju jälle mitukümmend meetrit üles mäkke ronima, mis praeguse ilma puhul ei ole üldse tore.

Astun jaamani ja jaama bussipeatuses näen, kuidas sealt kaugeneb buss; sõiduplaanist näen, et järgmine läheb umbes 40 minuti pärast. Ega's midagi, viimased pool tunnikest astumist ja olengi korteris tagasi. Kokku kõndisin selle palavaga maha umbes 11½ km: jaamani 3, jaamast linna 2, poolteist linnas. Teen omale värskendava vanni, kasutades eile hangitud värskendavat vannivahtu, mis pudelist väljunult meenutab pigem sinist tinti. Õnneks ei määri (nagu juhtus ühe praeguse tuntud heliloojaga VI klassis, kui tal läks taskus pastakas katki).


Õhtul kerge äiksevihm, vikerkaar. Maja ette peatusesse on seisma jäänud 175. buss (mis siin peatub ainult pühapäeviti), mis paari tunni pärast slepis ära viiakse (lõõtsbuss, esiots tõstetakse äravedamisel üles nagu valesti pargitud autol).

Pärast vaatan dokumentaalfilmi Macht der Bilder algust. 1992. aastal, kui see üles võeti, oli Riefenstahl 90 aastat vana, aga imestamisväärselt kõbus ja elava mõtlemisega, eriti kaamera ees (filmis on ka muid, kõrvalt võetud võtteid ja nendel on ta pahuram kui vahetul küsitlemisel) ning kasutas vähem meiki kui 100-aastasena. Filmi päris alguses on juttu tema tantsukarjäärist, aga paraku ei suuda ma seda "plastikat" nähes naeru ohjeldada. Tänud Oskar Lutsule moderntantsu tõlgendamisel! Ja seejuures oli nooruke Riefenstahl oma ala tippude seas, mitte asjaarmastaja, kellest kirjutasid Luts ja Kitzberg.