L, 126. päev: jaan

Bussid käivad täna õnneks laupäevase plaani järgi. Kohtame bussipeatusse minnes värisevat viinalemba majanaabrit, keda nähes (nopib rentslist üles koni) tekib oletus, et vahest oli öine kisaja tema deliiriumis, ja mulle meenub, et ma olen seda röökimist kuulnud ka korra varem, kohe pärast seda, kui mul oli käinud ukse taga veider koputaja, kes äkki võiski olla sama naaber viinajahil. Kole haigus.

Rongiga Euroopa pealinna. Ilus hommik. Saadan jaanitervitusi; suhteliselt loid vastamine (veerand inimestest).

Pealinnas läheb raudtee osa teest süvendis; ema märkab selle pervedel kasvamas kahtlaselt sosnovski karuputke taolisi taimi.

Ruheseljal esimeseks katedraali, kus toimub vististi konveierlaulatus (sisse- ja väljakellade vahe on umbes veerand tundi); alguses mängib vägagi leinamuusika. Näeme, et pruutpaar istub pingikese peal, peigmehe asemel toob pruudi altari ette üks vanem mees, "oletan", et äkki on see mitte isa, vaid endine abikaasa. Turistid on piiratud aiakese abil ühte soppi; äkki trügib sellest läbi üks tumedas ülikonnas mees ja kiirustab altari poole. Ema arvab, et äkki on tal kotis pomm ja ta tahab pruutpaari õhku lasta; mina, et äkki tuli ta selleks, et kui papp küsib, kas kogudusel on midagi laulatuse vastu, siis tema hakkab kisama ja rikub püha toimingu ära. Vaatame pisut selles sopis ringi ja tuleme siis laulatuse tulemust ootamata ära. Katedraali seinal on pildikesi pühakoja tipphetkist: paavsti külaskäik, kuninglikud matused ja laulatused.

Edasi Ruheselja tavalised vaatamisväärsused: poegaleriid, tänavarestoranid, raekoja plats, raekoda (nagu katedraalilgi, paeluvad mind enim arvukad lihtrahvast kujutavad konsoolid, mis on igaüks isesugune, ja fantaasiaolendeid kujutavad veesülitid, mis on samuti), suveniiripood ja muidugi kusev pronkspoisike.

Teele jääb teepood, kuhu astun sisse (siinmaal on parim saadaolev tee Twinings ja ega Eestist saa lahtist teed tuua, kes jaksaks tollis seletada). Müüja kepsab ligi ja pärib, kas musjööl on erisoovi? Vastan, et sooviksin mõnd Jaapani teed. Jajah, vastab müüja, kas degusteerime ka? Aga maitsmise asemel pakub suurest pütist nuusutada. Esimene on sencha. No taevas, ma tean senchat ja selle imelist mõju väga hästi. Pakub nuusutada veel paari, ema arvates näevad kõik neli välja nagu umbrohi. Leian ühe, mille nimi kõlab umbes nagu "tamagotchi". Ostan selle ja siis paki mate "teed", mille kofeiinisisaldus on veel suurem kui senchal ja umbes kaks korda suurem kui kohvil. Poes on veel neli eestlast.

Kunstimuuseumis keskaja osakond. Vaatame alguses hoolsalt kõik läbi (ema võrdleb ühe esimese saali püha kolmainsuse pilti "Maleva" filmiga, nii et järelikult film meeldis). Ja seal osakonnas on päris mitu pilti, mis tuttavad kunstiajalooraamatutest, autoreiks Cranach vanem! Püha Lucia legendi meister! Hans Memling!! Hieronymus Bosch!!

Cranachi ja muude Saksa meistrite saalis on kaks-kolm pilti, kus naisterahval on üll õhkõrn loor – ikkagi riie, mitte päris porgandpaljas. Tekib mõte, et Cranachi noorikuakte ei ole tänapäeval enam sünnis eksponeerida (nimetatud loorist hoolimata), sest keskajal abiellusid naisterahvad nooremas teismeeas. – Samuti tekib õige mitut püha Antoniuse kiusatuse fantaasiaküllast pilti (sh Boschi oma autorikoopia) nähes mõte, et keskajal pidi ergotismi ehk teatud veresoonekahjustusest tingitud nähte (sh hallutsinatsioone) tekitav tungaltera ikka õige levinud olema, sest püha Antonius oli sigade kaitsepühak ja sealiha usuti aitavat nende nähtude vastu. Ja muidu uurin hoolega piltide taustal olevaid linnuseid, linnamüüre ja muud gooti arhitektuuri (ehkki idealiseeritud, on need ikkagi kaasaegsed kujutised). – Ühe ebaproportsionaalselt suurte peadega maali kohta pakun, et vast tellija oli kehva silmanägemisega ja teatas kunstnikule, et pildilt ei ole kedagi ära tunda, tema ei maksa, siis kunstnik tegi hädaga pead suuremaks.

Siis avastame, et need viis-kuus esimest saali moodustavad kogu XV–XVI saj väljapanekust ainult umbes kolmandiku, aga inimvõimel on piirid. Loobume ülejäänust ja suundume otsejoones järgmise epohhi saalide poole, täpsemini Rubensi saali poole, ja märkan siis keskaja osakonna tagauksel noolt "Brueghel". Hea, et nägin, sest just muuseumi toatäit Brueghel vanemat ma eelkõige näha tahtsingi. Ja see on õige tore, mitu tuntud pilti, ehk worth a visit, nagu reisijuht kirjutab.

Siis Rubensi hiiglaslikud usumaalid, seejärel on võimalus ilmutada kaardilugemisoskust ja väljuda muuseumist lühimat teed pidi. Seljakoti kapist väljavõtmisel pillan selle maha; ema suveniirid jäävad terveks, aga mate pakk kargab lahti ja külvab kogu koti sisu lõhnava rohelise puruga üle (hea, et avanes mate ja mitte neli korda kallima tamaryokucha-tee pakk).

Kohvikus kerge eine. Mul on tunne, et ettekandjad söövad järelejäetud toidu ära, vaevu mahuvad laudade vahele liikuma.

Kuningalossi eest läbi (selle ees on vabaõhulava harjutava bändi ja kahe esimese fänniga) ning Kaubanduse, Tööstuse ja Teaduse tänavast mööda eurolinnaku poole (südalinna teises servas olin aprillis näinud Kapsa ja Peterselli tänavat). Leiame parlamendi ja nõukogu; eemalt näeme ka "onu Siimu maja" ehk komisjoni. Siis samast rongi peale (omajagu põnev on see, et aega on vähe, aga hulk aega ei paista kuskil jaama sissekäiku; aga siis leiame).

Rongis on vähe vabu kohti. Kuni Pelgumaa lõpuni oleme samas vahes ühe juudi vanaonuga, kes alguses loeb raamatut sellest, kui paha oli Hitler, ja pärast paneb raamatu käest ja kuulab hoolega, mis keeles me räägime. Ta õnneks ei küsi ja õnneks ei juhtu me mainima Eestit, sest Eesti on maailma silmis teatavasti kole juudivaenulik koht, sest Wannsee protokollis seisis 1942. a Eesti lahtris judenfrei ja kui Eesti Ajaloomuuseum oli kinkinud kümmekond aastat tagasi kogu Klooga koonduslaagri fondi Iisraeli riigile, pandud see sealmaal muuseumisse üles koos selgitusega, et see oli Eestis, aga mainimata, et Eesti ei olnud tollal iseseisev, vaid Saksamaast okupeeritud. Varasemat kultuurautonoomiat ajal, mil teistes riikides tehti igasugu jälkusi, ei mäleta enam keegi.

Tagasi siinmaal (palav) teeme kiire tiiru kesklinna sildadel, kus jäi eile käimata. Näeme juubeldavaid sakslasi ja ülimorne rootslasi – jalgpall! Siis bussi peale (mööda Vabaduse puiesteed kihutab motikamees, kaks vilkuritega politseimotikat järel; on olnud palav päev ja liikluspolitseil on nahkpüksid, saavad ometi tuulutada).

Korterisse. Soe õhtu, Pinot blanc ja Riesling, nahkhiired.