Hirmust sisse magada ärkan juba siis, kui on veel pime, kella viie paiku. Magan edasi. Kell kuus hakkavad kellad järgemööda hüüdma (äratuskell, mobiil, käekell). Jõuan ettevalmistustega liiga vara valmis, lähen uksest välja peaaegu tund liiga vara. Ajaviiteks pesen aknaid.
Meeliülendav rongireis läbi riislingimaa, kuigi kõik kolm ja kolmveerand tundi selg ees. Loen kolekirjanduslikku raamatut Der Brand ja püsin järjega täpselt nende asulate kohal, millest rong läbi sõidab (Koblenz, Bingen, Mainz). Nii et võin raudteemaastikku vaadeldes vaimusilmas näha, kuidas seal kunagi tuli lõõmas. (Bingen on jah sama koht, kus XII saj elas naismüstik Bingeni Hildegard.) Selgub, et Mainz on omajagu väiksem, kui ma seda ette kujutasin.
Olen väikese valearvestuse tõttu lennujaamas mitte 2,5 tundi, vaid üle 3,5 tunni varem. Lennujaam on Euroopas suuruselt kolmas, iga päev käib kaks laulupeotäit rahvast läbi, kõndimine kaugraudteejaamast lennuterminali kestab veerand tundi. Jama on see, et lendudele registreerimise kassasid näidatakse ainult kaks tundi ette, seega pean üle pooleteist tunni ringi kõndima (sest ega ootesaalis istekohti üle 10 ei ole) ja kuivama; õnneks on kotil rattad all.
FRA-lennujaam on kuidagi "pahempidi": kui mujal on põhiosa ruumist transiiditsoon, siis siin on transiiditsoon väga väike, üksikute soppidena. Poed ja söögikohad on kõik enne turvakontrolli ja piiri. – Juba välisuksel oli silt, et tere tulemast suitsuvabasse lennujaama, ja ukse avanedes lõi vastu suitsuving. Nimelt on iga vähese maa tagant suitsetamiskohad, mida usinalt ka kasutatakse, sest mujal ei tohi, aga nendel puudub eraldi ventilatsioon! Kogu suitsuvine lihtsalt hajub ootesaali õhku laiali (sest ka sellel puudub tehislik ventilatsioon).
Jõuan ligi kahe tunniga lennujaamale mitu põhjalikku tiiru peale teha (seisma ei tihka jääda, tekitab kahtlust, mul on juba loomu poolest selline nägu peas, nagu oleks mul kotis pomm). Siis õnneks ilmub iidsele tabloole, alla paremasse nurka teade, et Tallinna lendu saab registreerida kassast 661. Võtan kotist välja läpaka ja kõnnin kassasse. Klienditeendindaja on umbkeelne sakslane, minu järel on hiinlane, kellele ta selgitab, et mingu järgmisse kassasse, aga see ei saa tast aru. Kui mu pileti registreerimine sinnamaale jõuab, et peab selgitama, kust värvast lennuk läheb (seda on reisijale vist kohustuslik öelda), küsib onu häbelikult ja vaikselt, kas ma saksa keelt mõistan. Ütlen, et mõistan: ja siis ta selgitab.
Enne piiri on turvakontroll, kus mu püksinööp paneb magnetvärava helisema ja läpakalt mitte ainult ei kästa lahti teha, vaid sellelt kogutakse ka tolmu, mis teise tuppa analüsaatorisse viiakse ja mul kästakse oodata. Tore lugu, mõtlen, kui eelmisest üürnikust oleks korterisse jäänud mingit kahtlast tolmu. Aga ei ole. Piirikontroll näeb Eesti ID-kaarti esimest korda ja küll keerutab seda!
Transiiditsoon, selgub, on väga uberik. Võtmehoidja näitab, et siin on wifi, niisiis panen läpakale hääled sisse, ostan omale tunnikese surfamisaega (kaheksa eurot) ja tühjendan oma erameili postkasti, mis mitme kuuga hakkas juba veidi üle ajama. Ühendus on üsna kiire. Siis kähku poest kommikarp külakostiks ja lennukisabasse. Nenditagu, et transiiditsoonis ma kempsu silti ei näe (kuskil kindlasti on, aga mitte nägemisulatuses).
Lennukis midagi erilist ei juhtu, magan ja loen (lennundusajalooajakirja "Jet & Prop" uus number) ning akna all (olen kohal 17A) laiub katkematu helevalge pilveväli. Lennuki tagaosa on täis saksa tudengeid, ilmselt põllumajandustudengeid, sest minu kõrval istuvad noorsandid tudeerivad vahepeal üht traktoripildiga raamatut. Kui laskumisel vilksatab aknast tundmatu maantee sellel sõitva valge autoga, teatab keegi neist: "Näe, Eesti auto!" Siis on veel veidi pilvi ning enne maandumist ületab lennuk madalalt lennuväljataguse putkasuvilapiirkonna (õhust on hästi näha, kelle õu on korras ja kelle õues on prügimägi). Saksa tudengid on vait, siis ütleb neist üks: "Näe, daatšad..."
Lennujaama automaadist taksoraha võttes jääb viimane rahatäht kinni ja sellelt tuleb sikutades nurk ära. Õnneks on see 25-kroonine, mitte sajane. – Kui vaikides taksosse istun ja alles ukse sulgudes juhile eesti keeles ütlen, kuhu sõita soovin, ilmub juhi näole taas kord pettumuse ilme ja ta on nii pahane, et märkab taksomeetri sisse lülitada alles kilomeetri pärast. Vahemaa lennujaamast koduni on eelmise korraga võrreldes paar kilomeetrit lühenenud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment