L, 119. päev: suvi

Hommikul nagide kokku- ja seinapanek (püsivad seinas iminappadega; loodetavasti mind ei ole kohal, kui alla kukuvad, aga peamine, et ma ei ole puurinud kahhelkividesse auke, mis üürilepingus on eraldi karmilt ärakeeldud). Eemaldan WC-poti kohalt kunagise riiuli kandurlatid, see on kinnitatud sinna nii muistsel ajal, mil veel ei tuntud ristpeakruvisid; need on roostetanud ja nende väljakeeramine on omaette akrobaatika, sest ülemised kruvid on päris lae all. Mu arusaamise järgi on kandurlattidega riiulisüsteemi mõte hea (eile kohalikus ehitustarvete poes nägin, et seal oli selliste riiulite tarvikuid igat sorti, lati- ja riiulihaaval jaksaks kohale kanda ka), aga see konkreetne riiul on väga inetu ja ei sobi. Tuleb viia panipaika hoiule; ära visata ei saa, sest see riiul on üürilepingus paraku kirjas.

Edasi pisut tegelemist prantsuse keelega, siis bussi peale ja ostlema Kirikmäe "Prismasse" (sinna nii kaugele sellepärast, et sealt ukse alt tuleb buss mulle ukse alla). Sealsest reisibüroost piletid pika kaarega puhkusereisile (olin eile lennud ise välja otsinud). Poest endast igasugu tarvilikke asju nagu triikraud, põrandapesuhari, voodipesu, kaks patja, pahtlit (millega täita endisest riiulist jäänud augud) jne ning süüa.

Asjad korterisse ja uuesti poodi, seekord kohalikku ehitustarvete poodi, triiklauda ostma. Seal aga otsustan, miks ma peaks selle sealt ostma ning seda kohale tuues ja pärast kohalikku maksimarketisse minnes (olin unustanud ennist tekikoti jaoks teki suuruse mõõta) neli liigset kilomeetrit maha trampima, pigem ostan triiklaua maksimarketist. Ja tagatipuks ehitustarvete poes (mis nüüd on meeldivalt laienenud) triiklauda ei olnudki.

Minnes juhtus maja ees väikene ime: saan aru, kui mult prantsuse keeli teed küsitakse (kas majanumber on see, mis ta on).

Siis kahe raadiopoe kaudu maksimarketisse. Raadiopoes silmitsen telekaid, eks see aeg hakka tulema, et vaja see ka hankida, ja veendun, et siinmaal ei eksisteeri korralikke kõrvaklappe, vähemalt mitte pealinna raadiopoodides. (Kuulan muusikat kvaliteedi nimel kõrvaklappidega ja tahaks selliseid, mida ei pea parema heli kuulmiseks kätega vastu kõrvu suruma ja mida saaks mitu tundi niimoodi peas kanda, et kõrvad tulitama ei hakkaks. Kodus Tallinnas on ühed toredad nn mikihiireklapid (silueti järgi), mis on mind truisti teeninud viis aastat, aga nende polster on sodi täis läinud ja neid siia kohale vedada ei ole mõtet.)

Maksimarketist siis triiklaud ja muud nipet-näpet; kõnnin, laud kaenla all, korteri poole nagu vana surfar. Korteris märkan, et mu köögiaken on väljastpoolt must, ja pesen selle ära, samuti elutoa akna. Samuti saavad pestud kivipõrandad (pesuvesi ei olegi eriti must).

Õhtupoole möödub alt maanteed pidi mitu tuututavat autot. Ennist telekapoes tuli kõigist telekaist Portugali-Iraani jalgpall; tulemuste üsna värskeks teada saamiseks ei ole vaja muud, kui vaadata, mis lipud lehvivad tuututavatel autodel.

On tore suvepäev, pilvitu, sooja toredasti umbes 24 kraadi, ei ole liiga palav. Tunnen, kuidas poodide vahet kõndides päike peale hakkab. Õhtul tegelen kirjatööga (siinsed heietused ja prantsuse keele sõnad) rõdul, kuhu päike ei paista, aga tore on ikkagi (eriti kui naabrid hetkel ei suitseta). Liftišahti katusenurkadel käivad istumas varesed ja harakad, viimaseid isegi paarikaupa. Hoian fotokat käeulatuses. Pärast tuleb lehise otsa metstuvi, vahib sealt mind, teen ettevaatlikult pilti.