Hommikul meenub, et täna lubati telefoniliin Internetiga ühendada. Paigaldan ruuteri ja selgub ka, et kuigi elutoas on kõrvuti kolm telefonipesa, töötab neist ainult see, mida telefonimontöör kaks nädalat tagasi surkis. Ühenduse- ja ruuterikomplektist jääb palju kaableid ja pistikuid üle. Olen kindel, et õhtuks ühendus siiski ei tööta, nagu alguses ei töötanud telefon; kohalik eripära.
Kaheksast postkontor (paar raamatut, kast osutub Riefenstahli biograafia Fünf Leben tõttu oodatust tublisti suuremaks ja raskemaks). Bussiga korterisse, kast sinna, nagist pääsekaart kaasa ja tööle. (Aga mobiili unustan laadima.)
Töö juures rohke treppidest rändamine, sest mitu asja on vaja ajada kuus korrust allpool.
Lõunal käies leian, et tegelikult kõige lühem tee SHU-maja sööklasse on tänava äärest läbi, ainult 620 m, kuigi see tundub kõige pikemana.
Korterisse naastes näen, et ruuteril põleb tuluke. Kontrollin võtmehoidjaga, kuidas leviga lood on. Magamis- ja elutoas on selline levi, et kasvõi kõnni selle peal; kontoris on nõrgem, just arvutilaua peal näib olevat leviauk. Panen arvutile hääled sisse ning sisestan postiga tulnud kasutajanime ja parooli. Ja Internet töötabki!!
Töötab isegi meil (st meiliprogrammi kaudu). Starmani kiirusemõõturi järgi on kiirus tõepoolest 1,8 Mbit/s. Vuhh ja vuhh!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment