Poole kaheksast jala jaama (kilomeetri pärast möödub meist 3. buss ja mul turgatab, et oleks võinud ju vaadata sellegi plaani, kuigi ma ei ole kunagi 3. bussiga sõitnud, toob see ikkagi korterist ühe peatuse kaugusele). Jaamast päevapilet Saksamaa piiriäärsesse linnakesse. Bussiga Mäekülla.
Mäekülas on põld muutunud kuu-pooleteise tagusega võrreldes juba kollakaks (ja vili on üpris lamandunud). Näeme karjamaad ületavat rebast. Metsas näeme rebast uuesti. Hiljem näen ojakaldal siinmaa konna. Orus on aastaaja kohta üsna vali linnulaul.
Koopad avaldavad emale muljet ja kaljud niisamuti. Kõnnime ära terve raja (olen seda siin põhjalikult kirjeldanud umbes kuu aega tagasi), ka mäkke tõusva osa, jätame käimata ainult Hundikuristikku piiravate kaljude otsas. (Võrreldes eelmise ja tänase käigu pilte, on mul täna käsi tunduvalt rohkem värisenud – no õigemini oli kell varasem ja valgust vähem.) Algselt oli mõte läbida raja kerge variant (ainult ülaosa kuristik), kohapeal selgub, et emale kõlbab ka teine osa (labürint), ja kui seegi seljataga, siis nõustub ta ronima ka Hundikuristikuni (sellel tõusul sadas veidi vihma, aga siis läks uuesti selgeks). – Hundikuristiku vihmast libedatel treppidel turnivad maastikujalgratturid ja tahavad rängalt viga saada. On ikka tahe vedada rattad mäkke, et selle otsas siis treppidest sõita! Nagu majades treppe vähe oleks.
Metsast umbes poole kaheteist paiku väljudes ja alla E. linnakesse laskudes (ema sõnutsi matka raskeim osa) on tunda, et vahepeal on päike kõvasti kütnud ja E-s on üsna palav. Ostame külma joogi ja manustame jõe ääres Saksamaa kallast silmitsedes võileivad. Siis aia tagant üks kaunis majake (Orangerie), endine klooster, kirik (seekord krüptiga ja põhjaseinal igivana puitkujuga, mis küljelt vaadatuna on ülikõhn, jalgadeta ja kõrval on kiri caput et frater martyrum ehk kaputt), raekoja plats, peatänav. Ebameeldivaks üllatuseks on seekord poed kinni. On palav ja tahame osta jäätist, aga näeme, kuidas müüja sellel kätega sees sobrab, ja eelistame bussijaama putkat. Ent see on paraku kaheteistkümnest kinni pandud (on ikka kombed). Ootame ootesaalis, kus on seinas kahhelkivid ja õhk suhteliselt jahe.
Sõidame 485. bussiga piki piirijõge, täpsemalt keerutab mööda kunagist raudteetammi sadamalinna (kaunis maastik, lai päikesepaiste). Hea, et ema oli taibanud uurida E-s sõiduplaani, sest kust ma muidu oskaksin aimata, et sadamalinnas on neli peatust ja jaamapeatus on kolmas (ehkki buss keerab jaama ette). Nimelt on kogu reisi kahtlasim ümberistumine just bussilt rongile, sest vahe on ainult 5 minutit ja siinmaal kipuvad maaliinibussid hiljaks jääma, aga rongid mitte (sestap ka pileti ostmine pealinna jaama kassast juba hommikul, sest piletit osta ei oleks kindlasti jõudnud). Aga jõuame. Rong on kahevaguniline, saunatüüpi; õnneks käivad aknad lahti.
Rongis avaldab ema mõtet, et teeme T-s hästi väikese tiiru, sest mäest allatulek oli mõjunud oodatust tugevamini. Teemegi, jätame Rooma amfiteatri ja keiserlikud termid ning Marxu maja vaatamata (õigemini näeb terme rongiaknast). T-s on kole palav, toomkirikus jahe ja jumalaema kirikus selle kõrval ka vaikne (kirikute ees käib suur klimmpimm, kuumast langenuid turgutab neli-viis kiirabiautot). Jahedas toomkirikus vaatame ära kõik ligipääsetavad sopid ja puhkame veidi jalgu (tool on sama ebamugav kui kooli matemaatika klassis), kus tuleb mõte, et vaataks õige sõiduplaani, äkki läheb mõni rong varem, et ei peaks passima veel ligi kaht tundi. Ja leidubki.
Toomkiriku krüpti taganurkades on kaks võretatud konkut, kus on pime, aga õnneks on mul võtmeripatsi küljes taskulamp. Veel avastan võretatud hoidiku, kus nii paremal kui vasakul on kolm püha õli nõu, kust papid saavad endi varusid täiendada: paremal ristimise, viimse võidmise ja leeritamise õli, vasakul on järjekord teine. Olen veenudnud, et sisu on neil sama, aga et järjekord on teine, siis võib ju juhtuda, et kedagi ristitakse viimse võidmise õliga, ja kus siis selle häda ots!
Teeme kiire tiiru üle turuplatsi (sealgi on mitu lava, muusika mürtsub, õlu ja vein voolab – on vanalinna päevad), manustame jäätise, kiikame käigu pealt Rooma-aegset Musta väravat ja ning kõnnime jaama tagasi. Tagasisõidu rong on samasugune kui minneski. Meie ette istub lõbus seltskond: umbes kümme lõunamaa noort, kes rongisõitu lõbusasti jutustades ja lõbusasti lauldes veedavad.
Silmapiirile ajab pilvi ning ema kordab, et ega äiksevihm kaugel ole, ja ei olegi. Kui rong on mõne kilomeetri siinmaale sõitnud, läheb nii pimedaks, et tänavatuled süttivad, tõuseb tugev tuul ja siis avanevad taevaluugid, nii et vahepeal on nähtavus umbes 20 meetrit ja rong peaks õigupoolest kiirust vähendama. See valing kestab umbes kümme minutit, vahepeal on vett nii palju, et klaasipuhasti ei jõua seda tuuleklaasilt lükata (oleme esimeses vagunis ja juhikabiini uks on lahti). Siis täheldan, et rong sõidab tavatut teed pidi, saabudes pealinna jaama mitte põhjast, vaid lõunast (see annab aga toreda võimaluse näidata kohalikku maksimarketit). Vahest oli äikesevihm midagi tavalisele teele uhtunud.
Jaamas on Kõrgmetsani tuleva bussini aega 4 minutit, mis tähendab parajat kiirustamist. Jõuame, kuigi buss jääb ainult minuti hiljaks (kui poleks jõudnud, tulnuks järgmist oodata umbes 50 minutit või siis teisest peatusest uurida, mida teeb pühapäevaõhtul 3. buss).
Kokku on päevane läbikäik 17 km (arvestamata seda, et matkal olid tõusudel ja treppidel sammud lühemad), mis on rohkem kui eile (u 12 km) või üleeile (u 14 km).
Õhtul tee ja Auxerrois. Seega on ühel pool ka tutvumine kohalike veinidega.
(PS Tänasest pealkirjast: nõnda oli kunagi saatekavas tõlgitud saade, mis jutustas koeratõust Border Collie.)
No comments:
Post a Comment