P, 100. päev: sõnajalametsas

Tänaseks lubab päiksepaistelist ilma, aga et hommikul on pilves, ei ole ma ennustuses suurt kindel. Kui paari tunni jooksul paistab aknast, et vihma siiski ei saja ja pilved ka väga koledad ei ole, otsustan minna matkale. Seekord olen välja mõelnud minna riigi lõunaossa ja kes teab, vahest astuda paar sammukest ka Prantsusmaal, sest matkarada peaks piiri äärest läbi minema. Rongiplaani vaadates lähevad ettevalmistused kiireks, aga paberit tuleb saabastesse toppida ometi hoolikalt.

Kõnnin umbes pool maad raudteejaama jala, kuni märkan bussipeatustes ootamas lootusrikkalt mitut inimest. Sean ka ennast sisse, on lootust jõuda rongi peale (jala ei jõuaks). Aga buss, sindrinahk, jääb neli minutit hiljaks ja mina jaama kaks minutit. Vaatan veidi ringi, aga sinnakanti ronge suurt ei lähe ja busse on ka ees üksainus.

Ent selle bussi ees on kirjas, et see sõidab E-sse, kuhu olen tahtnud minna, ja pealegi läbi Mäeküla kohaliku Šveitsi keskel, kuhu olen samuti tahtnud minna – ja et mul täna on igaks juhuks selle kandi kaardid kaasas, siis tõttan bussi peale. Muide, ka see buss jääb hiljaks, aga väljumisega, mis on tore, muidu poleks ma ka sellele jõudnud.

Kolmveerand tunnikese pärast olen Mäekülas, üks peatus edasi C-külast, mille sissesõidul oli, USA ja Euroopa Liidu lipu all postamendi otsas 2000-naelane USA lennukipomm. Mul on mälestus, nagu ma oleks selle lugu kuskil näinud, aga teps ei tule meelde, kus või mis. [Selgub, et see on üks siit 1992. a leitud kahest pommist, teine on nädala eest muuseumis nähtud tervitustega pomm. Need heitis 1944 üks pihtasaanud B-17 aktiveerimata olekus ja need tungisid sügavale maapinda. Pilt on siin blogis siin: link.]

Mäeküla on väike külake, ühest majast kostab kana ägedat kaagutamist. Siinmaa turismikirjanduse järgi populaarne turismikeskus, aga ilmselt nõnda varajasel tunnil nagu pühapäeval veerand kaksteist päeval nad ilmselt veel tudivad. Matk Mäekülast E-sse on olnud plaanis läbida just niipidi (õige oleks miskipärast alustada E-st), sest Mäeküla on 190 m kõrgemal kui E ja nõnda toimub astumine üldkokkuvõttes mäest alla. Kiriku vastas on kaks telefoniputkat, tavaline ja ratastooli jaoks.

Astun mäest alla, tee läheb karjamaa äärest, lehmad on muu rohu söönud madalaks, tulikad on jätnud puutumata. Hakkab vastu tulema matkajaid – ja erinevalt mu senisest pooleteistkümnest matkakogemusest siinmaal on neid kokku mitukümmend. Põllul voogab vili, vast nisu. Eemal lendab suur kull, aga nii kaugel, et isegi binoklit ei ole mõtet välja võtta.

Tee jõuab väljamäelt alla metsa, mis peidab endas ojaorgu. Paarsada meetrit mööda selle perve (vaja on järgida tähiseid, mis kaardil on roosa kolmnurk, siltidel roheline), siis näitab nool amfiteatri poole.

Turismikirjanduse järgi on amfiteater looduslik, lähemal uurimisel siiski inimtekkeline, lavaks olev koobas on uuristatud veskikivide murdmise teel ja lava ees olevad pingid on kõike muud kui looduslikud. Koopapõrand on kaetud kiviplaatidega ja paistab ka, et sisse on veetud elekter.

Vastas on veel koopaid, rada viib kahest läbi. Silt selgitab, kuidas nendest veskikive murti ja et suurimas on põrandapinda 360 m². Hetkeks tibab vihma, olen koopas vihmavarjus!

Siis avaneb vaade oru vastasseinale ja ojale. Rada kulgeb piki oja allapoole. Umbes pool kilomeetrit liigun unenäolises maailmas, mille märksõnadeks on veevoolus igatpidi lihvitud paarikümne meetri kõrgused liivakivikaljud kummalgi pool, rõkkav linnulaul, rohekas hämarus, jahedus ja niiskus ning kõikvõimalikul pinnal kasvavad samblad ja sõnajalad. Kes härjapõlvlasi usub, siis kahtlemata elab kaljupragudes neid omajagu, ja kui siia oleks sattunud Eno Raud, oleks naksitrallide tegevuspaik olnud kindlasti sõnajalametsas (oma noorepõlvemälestustes möönab ta, et nägi kord Nõmme metsa all päkapikke). Kitsaimas kohas on kuristik paari meetri laiune. Üle oja (kus ma ei näe aga ühtki kalakest ega muud elumärki) viivad toekad laudadest sillakesed, rajale langenud puud on läbi saetud, aga tüved on kohale sammalduma ja mädanema jäetud. Kohati on rajal jämedaid sõrmepikkusi nälkjaid, oranže ja musti.



Vasakult laskub orupõhja maantee ja ühes laiemas kohas on parkla ning selle juures nool imelikult vene nimega vaatamisväärsuseni, mida ma küll reisijuhist mäletan, aga on meelest läinud, mis see täpselt on. Ronin trepist üles vaateplatvormini (raamat ütleb, et see on 40 m, aga maanteest on vähem) ja leian, et see on platvormi kõrvalt kaljulaelt läbi kaljulõhe alla tulev trepp. Trepp sobib pigem ülesminekuks, sest on kohati üsna järsk, nii et kannad tuleb metallastmete taha haakida ja käsipuust kinni hoida. Kõige kitsamas kohas on käik umbes 70 cm lai. Et eest paistab valgus, siis klaustrofoobiat ei teki, ka mitte kinnijäämise tunnet – nagu ammune toekama tegumoega õpingukaaslane KK pelgas siseneda allveelaeva Lembit, millesse pääseb torpeedolaadimisluugi kaudu – torpeedo läbimõõt oli 533 mm ja ega luuk ka palju suurem olnud – kartes, et jääb sinna äkki kinni.

Edasi läheb org laiemaks, sõnajalad kaovad ja asenduvad pöökidega, kaljud on suuremalt jaolt sammaldumata. Rada tõuseb veidi mäkke ja läheb läbi selliste kaljumürakate alt ja vahelt, et paiguti on üsna kõhe. Nimelt on mürakad selgelt oru poole viltu ja mitmel jalam pealegi kitsaks kulunud. Kuupmeeter liivakivi kaalub umbes kolm tonni, aga kaljudelt võib pudeneda ka väiksemaid tükke ja paljukest siis pähe kopsamiseks vaja on. Teisalt taas ega ei ole kuulda, et sellel rajal oleks matkajaid massiliselt viga saanud, ja peab mürakas siis just täna hakkama orgu veerema... vahest saan ilusti läbi.

Ja saangi. Ühe kitsama koha peal on sammal ja hämarus tagasi ning silt jutustab, et kaljulabürindis ei saa rajalt eksida (sest mujalt lihtsalt ei pääse läbi). Veel teatab silt, et siin pöögimetsas (sks k Buchenwald) elab mitut sorti rähnide seas ka must- ja roherähne, keda oleks tore näha (aga ei lähe õnneks, vaid korra kuulen rähni kauget trummeldamist).

Siis labürint lõpeb, ojaorust saab suur Savijõe org, kaljud taanduvad kaugemale ja kasvavad kõrgemaks. Möödun jalapuhkeonnist, mille on hõivanud kisavad pensionieas matkajad. Kui teen ühe lagendiku ääres pilti sellest turritavatest õhutustorudest (!!), möödub minust teine kisav seltskond, kelle käimistempo on paraku täpselt sama kui minul, nii et ma pean aega parajaks tegema ja ootama, kuni nad kaugemale kõnnivad, ja linnulaul kostab jälle.

Tee ääres on õpetlikud tahvlid metsaasukate kohta. Saab teada, et jänes ei ole näriline ning et metsas elavad ka mäger ja mänsak.

Ja siis läheb teerada mitmekümnemeetriste kaljude jalami juurde. Et kaljud on Savijõest palju kõrgemal kui ennist ojast, ei ole nende pinda enam siledaks lihvinud vetevool, vaid sealt on tükke lihtsalt murdunud. Ka siin on mitu vägagi viltu torni ning ühes kohas on viltu kihid üsna värskelt maha libisenud – liivakivi on veel tumenemata.

Ühes kohas on kitsa ja kõrge koopa suu, milleni viivad trepiastmed ja milles viivad allapoole samuti astmed. Seest õhkub läppunud rõskust, pea kohal on vägagi pudenemisaldis kivimass, nõnda et sisse ma ei lasku. Tugevat taskulampi oleks ka tarvis.

Mõnes kohas paistab kivitornidest valgus läbi või nad on oma aukartustäratavast kõrgusest hoolimata nõnda pragulised, et on selgusetu, mis jõud neid üleval hoiab. Vahest hoiavad neid koos nendel kasvavate puude juured.

Jõuan Hundikuristikku (silti ei ole, aga mujal see olla ei saa), kus viib mõlemale poole paarikümnemeetrise kalju otsa trepp. Vasak (orupoolne) vaateplatvorm on kõhe, sest esiteks on esimene u 20 m kõrgune torn minuarust viltu ja teiseks viib teise tornini (mille peal on hoolikalt tarastatud vaateplatvorm) kitsas sillake, mis õnneks ei kõigu (sest on betoonist), aga mille all kasvavad puud ei lase näha, kui kõrgel see maapinnast on. Vaateplatvormilt avaneb vaade üle Savijõe (mida ei paista) Saksamaale.

Ronin alla ja teise, rajast u 30 m kõrguse vaateplatvormini. See on oruperve pool ja seetõttu veidi kindlam kui kaljutornide otsas olnud eelmine platvorm eespool ja veidi allpool. Siit ei paista suurt midagi. Kaart näitab, et kolmnurgaga rada läheb edasi siit, aga usaldan raja enda sildikesi rohkem ja lähen alla tagasi.

Ja nurga taga ongi Hundikuristik ise. Rada laskub kui kaevu, kummalgi pool kõrgumas üpris siledad ja müüritist meenutavad kaljuseinad (mille otsas on vaateplatvormid, kus äsja käisin). Loen õhtul raamatust, et kaljud on kuristiku põhjast umbes 50 m kõrged; seega on sillakese all kõrgust umbes 40 m. Tore, et läbin rada valepidi, sest kui ma oleksin enne sillakesele minekut näinud, kui kõrgel see on, siis ma poleks sinna ilmselt tahtnud eriti minna.

Kuristik on umbes 10 m lai. Põnev, aga pildistamiseks veidi liiga kitsas.

Kui vaateplatvormidel käisin, jõudis kisav keskealine seltskond kaugele ette, aga nüüd jõuab mulle järele järjekordne seltskond pensionäre, ühel toeks kõnnikepid (ma esti vaatasin, et papi ronib kuristikutrepist alla kahe karguga, aga õnneks eksisin).

Edasi läheb rada rahulikult ja hakkab laskuma alla E. linnakesse. Ühel hargnemiskohal on matkaradade viit, kust saan teada, et äsjaläbitud lõik kuulub ka Suurde Euroopa Matkaratta Nr 2 (Holland–Vahemeri) ja Suurde Euroopa Matkaratta Nr 3 (Atland–Böömi mets).

Tee mäest alla on sillutatud krobeliste munakividega, millel ilma matkasaabasteta suurt midagi ei tee. Tee ääres on kitsekarjamaa ja pisikabel.

Rada viib joonelt bussijaama, mida nimetatakse raudteejaamaks ja nii maastiku kui kaardi uurimine lubab oletada, et siin on kunagi raudtee ka olnud (nädal tagasi väisatud D. linnakesest sadamalinna). Bussijaamas on matkateel oluline asutus nagu kemps, mida raja ääres ei olnud. Vaatan bussipeatusest, millal lähevad bussid tagasi.

E. linnake on tore ja üllatavalt rahvarohke. Veel suurem üllatus on see, et siin on poed pühapäeval lahti (vast Saksa turistide meelitamiseks). Saksamaa läheduse tõttu (üle jõe) ei ole ka keeleprobleemi.

Turuväljakul on mõni müügilett, vanaraamatuletist rikastub mu raamatukogu ühe raudrüüraamatuga.

Kohalik põhivaatamisväärsus katedraal jätab mulje, nagu see oleks tehtud papist. Ei ole ka midagi imestada: romaani hoone ehitati uusajal ümber, muudeti Prantsuse revolutsiooni järel fajansivabrikuks (ühest läänetornist sai korsten), XIX saj keskel restaureeriti algkujule ning 1944/45 vahetusel tehti peaaegu maatasa. Ja orelimäng tuleb ka lindilt, koos lindikahinaga.

Söön uhket Musta Kotka nime kandva restorani terrassil (kus laudade all hüppab varblane), tubli taldrikutäis jahimehešnitslit. Uurin linnaplaani ja leian, et kohati on alles linnamüüri. Käin sedagi vaatamas, siis tagasi bussi peale. Buss on suur ja lõõtsaga, sest sõitjaid on tavatult palju (sh matkalisi).

Linnas tagasi veab, pühapäeviti käib busse muidu harva, aga üks tuleb viie minuti pärast. Kella viieks olen korteris – kus kirjutan nädala sündmused üles.