Laupäeva sisustab põhjalik koristamine (nimelt ei ole magamistoa põrandal ukse ja aseme vahel enam kuigi palju vaba ruumi). Panen üles nagi (pärast seda, kui olen mitu tundi uurinud juhtmete asukohta seina sees, sest sobivaim koht on kohe elektrikilbi juures; ülespanemine kestab kõige rohkem paar minutit). Paigaldan ka uksesilma: uks oligi arvatud kombel vineerist, aga paksemast, kui arvasin. Vineerivaheline ruum oli täidetud mingi pudeda saepurutaolise ollusega, mis samas päris saepuru ka ei olnud. Puhta ava jaoks oli vaja puurida mõlemalt poolt ja täpselt samast kohast: puurisin väljast 14 mm puidupuuriga 2/3 sügavuseni (sisemise vineerini), sealt 4 mm puuriga läbi, seest 14 mm puuriga 4 mm avast väljapoole, kuni kaks ava kohtusid. Panin silma üllatusmomendi tagamiseks igaks juhuks nii madalale kui sain.
Pärastlõunal on üpris ilus ilm ja otsustan jalutada poodi läbi Kõrgmetsa, et äkki saab otsem kui mööda tänavaid kaks kilomeetrit (linnulennul on poeni kilomeeter). Jalutuskäik on ilus, aga mul ei ole kaarti kaasas. Päike ja kiirtee autokohin aitavad suunda hoida. Suureks üllatuseks leian, et mäe ja poe vahel on metsas mitmekümne meetri sügavune org, mille põhjas voolab oja. Paraja otsimise peale leian ka silla. Tee ääres on iga saja meetri takka sildikesi, mis võimlemisharjutusi peaksid sildini jõudnud tervisejooksjad parajasti tegema.
Poe pool oja muutub rada mudaseks või viib vales suunas. Näen oravat (siinmaal esimest korda) ja lõpuks jõuan metsast tenniseväljakute juures välja (spordihalli sisenejatel on kõigil reketite ja pallide asemel käes pasunad). Poeni astusin maha kilomeetri asemel ligi neli kilomeetrit, aga tore matk oli siiski.
Poest ostan külmikusse uue lambi, sest vana ei ole minu ajal põlenud vist kunagi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment