P, 93. päev: veider lugu

Kirjutan üles eelmise nädala sündmused koos eilse reisilooga ja tutvun lennukimängus riistapuuga, mille nimetus oli WGr 21. Mõjus värk!

Õhtul kell pool üksteist toimub veider sündmus. Nimelt kostab ukse tagant hääli ja lastakse uksekella. Mõtlen, et ma kedagi külla ei oota ja kui see on keegi, keda ma tean, siis teab ka ta mu mobiilinumbrit ja helistab sellele. Või kui asja on majast kellelgi, kes ei tea, siis võtab ühendust omaniku või maakleriga, kes teab, ja ma saan ühel või teisel viisil teada, mida vaja. Kahjuks köögis tuli põleb (köögiaken on kohe ukse kõrval), nii et ei saa jätta muljet, et mind pole kodus. Kui tirin on kestnud umbes kümme minutit, küsin läbi ukse: "Wer ist da?" ja "Was wollen Sie?" ning sama ka inglise keeles. Ei midagi. Maja on suur ja kuigi alt uks on lukus, võib lahkete inimeste järel ükskõik kes sisse lipsata. Umbes viis minutit on vaikust, aga kui ukse juurde hiilin ja kõrva ettevaatlikult vastu ust surun, kuulen õõvastusega vaikset kriginat, mida teevad liivaterad talla all kiviplaadil, kui keharaskus asetada ühelt jalalt teisele. Teatan, et kui nad ei ütle, mida nad tahavad, siis ma lahti ei tee, nii et kui nad rääkida ei taha, siis mingu parem minema. Paari minuti pärast kostab vaikset pominat ja kahed sammud lahkuvad trepikoja suunas.

Loodetavasti oli kõlistamisel mingi süütu põhjus, nagu mõnel naabril tuli purjus peaga äkki viisakushoog peale ja tahtis ette vabandust paluda, et sõimab järgmised poolteist tundi oma naist. Nimelt umbes selline kisa kuskilt kostis, kuigi mitte selliste detsibellidega, milleni küündis muidu täiesti märkamatu naaber ligi 10 a tagasi. Tuleb hankida uksesilm.