N, 83. päev: jooksmine

Soe suvepäev. Päike särab nagu pöörane.

Üles on antud toimetada 50 lk sellise asutuse dokumenti, mille tõlkemälule pääseb ligi ainult turvaruumist, aga tõlkele ainult enda arvutist. Seega tuleb toimetada paberil (selleks kulub peaaegu terve päev), siis käia mitu tundi küsimärkidele tõlkemälust vastuseid otsimas.

Tekstis on üks termin, mida ei tea isegi eesti arvutikeele suur spetsialist A, kelle poole pöördun.

Postkastis on Mozarti reekviemi kuulutus (või oli see juba paar päeva tagasi). – Kunagi (1993) käisin kontserdil, kus seda juhatas Andres Mustonen. Kohaks oli üks 1300-kohaline kirik. Mõtlen, et kes sinna ikka läheb, seal riigis tundmatu dirigent jne. Tänaval märkan, et inimestest on moodustunud vool ehk suunatud liikumine, nagu mäletame füüsikast. Lootsin, et võib-olla nad lähevad kirikust mööda. Aga ei läinud. Seega kirikuesine nägi välja nagu laulupeol. Kui õnnestus piletimüüjateni jõuda, ohkasid seal passivad eesti muusikatudengid K ja P: "Ja mida sina, A, siit otsid? Isegi meile ei ole enam pileteid..." No ja ma siis vahtisin seal ringi, õigupoolest teadmata, mida ma seal vahin.

Aga siis juhtus väikene ime, nimelt ilmus teise toaseina, teispoole inimsumma keeleõppe rühmakaaslane Ph, kes kõva häälega teatas, et tal on kaks piletit, üks endale ja teine sõbrale, aga sõber ei tulnud ja ta müüb teise pileti maha. Kohemaid oli vähemalt 20 inimest ta ümber kobaras. Ja siis sattusime silmsidemesse. Ph. sõnas, et vabandust, sõber siiski on kohal, ja ma sain sisse, möödudes eesti muusikatudengitest, kes kadedusest rohelisena pealt vaatasid.

Aga kohad olid külgrõdul tagareas, kust nägin istudes üle rõduserva kolme laulja pead ja valjemate kohtade peal ka II viiuli poognaotsi. Mustonen tegi loo väga kiiresti (vast oli tal vaja jõuda näiteks laeva peale), pärast tuli raadiost, siis võtsin aega, võrdlesin plaadiga, oli KESKMISELT poolteist korda kiirem...

Õhtul vaatan Soome paljukiidetud filmi Rukajärven tie (1999; e k Luurerühm) ja ei saa hästi aru, mida seal nii palju kiita on... Kogu tegevus on soomelikult aeglane, sõlmitus on poole filmi peal, lõpplahendus on täiesti ette aimata ja tegelased räägivad imelikult, kordamööda ja kilde visates. (DVD-l saab keeli valida, läti keeles pealeloetud versioon on äge!) Umbes samal teemal on palju parem film Kägu ehk Kukuška. Ja eestikeelses kokkuvõttes pole teatud, et see, mida venelased nimetavad partisanisõjaks Karjalas, oli muu maailma mõistes pigem löögirühmategevus (commandos), partisanid toetusid kohalikule elanikkonnale, mida vene "partisanid" Soome piirialadel ei teinud (vahel harva jäi mõne nende külastatud talu elanikke ellu ka, kes näiteks väga kiiresti metsa jooksis).