Kirjutan neid heietusi linnulauluses, harakakädinases ja kumalasesuminases värskes õhus, rõdul! (Või täpsemini "värskes", sest keegi naaber teeb oma rõdul suitsu. Ning maantee ja kiirtee lisavad ka hääli. Ning lennukid tõusevad-maanduvad täna siit poolt.)
Hommikul on NHE-maja kohvikus uue direktori vastuvõtt. Ütleb, et soovib igaühega vestleda, aga töö tahab ka tegemist, kes nii kaua oodata jõuab. Elame-näeme.
Tööl saan lõuna paiku paraja füüsilise harjutuse osaliseks, kui kella kolmeks on vaja lõpetada eilne tõlge korrusel miinus neli. Lõpetan, panen arvuti kinni ja ronin oma tuppa (korrusel pluss üks, eks ole). Siis selgub, et eesti keeles on korrektne kirjutada kellaaeg mitte kooloniga, vaid punktiga, ja kiirustan alla tagasi, et tekstis see muudatus teha. Siis uuesti üles, et veel enne tähtaja kukkumist klõpsata vajalikku nuppu, et olen tõlke lõpetanud.
Õhtul korterisse minnes on tavatult palav, kraadiklaas näitab 22° ja päeva suurimaks temperatuuriks 23° (alles paar päeva tagasi oli olnud peaaegu öökülma, sest ükspäev näitas vähimaks välistemperatuuriks 0,4°, aga ma polnud mitu päeva äärmusnäite nullinud). Raudteejaamast pisut edasi näen piiritajaid, keda Eestis peetakse suvekuulutajateks, sest nad on viimased rändlinnud, kes kevadel – mais-juunis – saabuvad (ja esimesed, kes sügisel – augustis – lahkuvad). Nõnda et suvi on tulnud ja väga äkki.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment