Peaaegu tööteemaline uni, kus on tohutu saal, tõlkekabiinid seina peal mitmel kõrgusel, lausa mustris. Vastasseinast tuli välja teleskoopkorv, pani tõlgi kabiini.
Muidu teisipäevaõhtuse tähtajaga töö peab olema valmis päev varem, hea, et täna prantsuse keelt ei ole. Tavalise kolme päeva asemel on aega kaks päeva, lõpp läheb jube kiireks, et saaks valmis enne 19.30-t, kui peab majast lahkuma. Saan valmis kell 19.22.
Bussi oodates märkan, kuidas teiselt poolt tuleb keegi väga meie uue direktori moodi isik ja jääb peatuse teise otsa ootama. Olen uut direktorit näinud korra umbes kümne meetri kauguselt ja ei ole esialgu kindel, kas on ikka tema. Kõhklen, mida ma pean selles olukorras tegema (ei saa ju lihtsalt viibata jne, aga kindel ka ei saa olla, et ta mind ei mäleta... mis meenutab seda Mart Juure ütlust, et iga sipelgas võib eeldada, et televaatajad teda teavad, sest teda näitas ju Marani sipelgafilmis). Vahepeal adun, et see tõesti ikka on meie direktor. Otsustan, et kui satun sama bussi peale, siis ikka võib tere öelda ning end tutvustada, aga tuleb buss, mis sõidab ainult kesklinna, ja ma jään edasi oma bussi ootama.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment