E, 80. päev: pardi tagaajamine

Ka täna sajab vahelduva agarusega vihma. Hommikupoole on natuke kuivem (aga ähvardavate pilvedega ja baromeeter lubab vihma) ning käin lõuna paiku uisutamas, ikka mööda maja vastas jõeorus olevat laudsiledat jalgrattateed – meenub ühes automuuseumis kuuldud lugu, kuidas ammusel ajal olnud kuskil kolkas küla keskel sada meetrit asfaltteed ja külas olnud ühel mehel jube uhke Buick, millega ta siis sõitnud sellel edasi-tagasi. Tibutab uduvihma, maas on lehe- ja urvasodi. Seekord ületan ettevaatlikult rattateega ristuva tänava ja sõidan mööda rattateed edasi, kuni vana veskini 3,8 km eemal. No ja tagasitee on kannatuste rada... Eriti kilomeetrid 4–5, sest tänavast veskini on tee krobelise asfaldiga, kus uisud suurt eriti ei veere. Näiteks seisab keset teed part ja hakkab mind nähes prääksudes eest jooksma ning vähemalt 30 meetrit päterdab prääksuv part ees ja mina "uisutan" tema järel! Õnneks keegi ei näe.

Vihma muudkui tibutab ja ma hakkan aru saama, miks on uiskude kasutusjuhendis keelatud sõita vihmaga, sest parema uisu rattad on läinud nii libedaks, et libisevad tihti külgsuunas (ilmselt ka vasak, sest mul on hulk aega tunne, et uisud pääsevad maas külgsuunas pöörlema), st hoo andmisel annab hoogu andev jalg järele. On ka mõte, et kuidas seda harrastust küll meeldivaks saab pidada, kui kummagi jala otsas on Hispaania saapa taolise kinnitusega kaks kilo kaaluv kolakas.

Aga teeületuskohast edasi (st tagasi) on hea sile tee ja viimane 2,1 km läheb seega libedasti, kuigi seal oli kaks kohta, kus ühes olen moraalselt valmis kukkuma (on väike kallak, keskel kivisillutis, olen valmis end kukutama teepervele) ja teises olen täitsa kindel, et nüüd ma kukun (libedate ratastega kaob tasakaal ja ma teen pehmel rohusel teepervel kahtlemata vägagi naljakaid tantsusamme... ent väga suureks üllatuseks jään püsti). Ja kui ma oma kola olen seljakotti toppinud ja korteri poole astun, saan ma selle 5–10 minuti jooksul üsna märjaks, nii et mõte matkale mitte minna (ma olin juba marsruudigi valmis vaadanud, umbes kaks tundi astumist ühest väiksest raudteejaamast teise) on olnud õige, sest mul ei ole hetkel vihmakindlat riietust ja jahe ilm on ka.

Ning esmaspäeva õhtuks on elamisest otsa saanud ka kõik tahke söök... pakisuppe ja jogurtit on veel.

Leian arvutimängu Il-2 Sturmovik II osast lennu, kus sihtmärk on siinmaal (rakettide V-1 stardiseadmed Arumägedes), aga esiteks on ajaline korrektsus kahtlane, sest mängus on selles kohas suvi, aga ajal, mil neid rakette kasutati JA see ala oli Saksamaa valduses, oli talv (ning ma ei tea ka, et neid Arumägedest lasti... võimatu see muidugi ei ole, Hollandist lasti V-2-rakette nt Pariisi pihta küll). Maastik on ka kaardiga võrreldes kahtlaselt tasane...