T, 88. päev: elektrik ja Saksamaal

Täna on Euroopa päev – mitte suure võidu auks, vaid Kirikmäelt pärit Robert Schumani auks, kes ütles 9. mail (aga vat aastat ma ei mäleta, vist oli 1950) välja mõtte, et vaja moodustada Euroopa Liit. See tähendab, et Euroopa Liidu asutustel on vaba päev, kuigi mujal on tööpäev. Which is nice.

Hommikul, enne kui olen jõudnud teha päevaplaane (matk või reis), heliseb telefon ja hääl teatab, et ta on hr K sekretär (K on korteri omanik) ja millal ma saaksin elektriku vastu võtta. Oh mis tore, et täna on mul vaba päev! Elektrik võib tulla kasvõi kohe.

Ja ta tulebki. Protseduur on kokku selline:

1. kirjutasin eile maaklerile, et häda käes, elektrikut tarvis, mida teha;
   
2. maakler edastas mu meili mingil moel omanikule;
   
3. omanik laseb sekretäril mulle helistada ja elektriku tuleku kokku leppida;
   
4. sekretär hoiatab, et elektrik ei räägi inglise keelt (ja ma oletan, et saksa keelt ka mitte) ning lubab aidata prantsuskeelsete selgitustega, kui me elektrikuga üksteisest aru ei saa;
   
5. elektrik tuleb umbes poole tunni pärast, selgub, et tema inglise keel on siiski palju parem kui minu prantsuse keele rudimendid;
   
6. näitan, et kaitselülitid on sees, aga laetuled ei põle; elektrik kisub kilbi lahti ja mõõdab, kas kontaktidel on pinget, ning suskab tangid mingite kontaktide peale ja kontaktidelt lendavate sädemete saatel lähevad tuled korraks põlema. Küsib, kus on majakilp. Seda ma ei tea;
   
7. helistan majahoidjale (kes elab minu all ja kes oskab vist ainult prantsuse ja hispaania keelt, nii et mõtlen, et las elektrik räägib temaga). Kuulen ka läbi põranda, kuidas tal telefon heliseb, aga teda ei ole kodus;
   
8. seejärel helistan omaniku sekretärile samal numbril tagasi, kust ta mulle helistas. See on muidugi firma üldnumber ja mul tuleb vähemalt kolmele umbprantsuskeelsele inimesele selgitada, kes ma olen ja mida ma tahan (aeglaselt ja mitu korda nagu nõukogude miilitsale). Saan lõpuks sekretäri kätte ja küsin, äkki omanik teab, kus on majakilp;
   
9. omaniku sekretär küsib, kas ma majahoidjale helistasin (ütlen, et jah) ja küsib, kas ma ta mobiili tean. Ütlen, et ei tea. Siis ta helistab ise majahoidjale ja selgitab välja, et majakilp on 1. korrusel liftist kohe paremale ja siis uks vasakul;
   
10. sõidame elektrikuga 1. korrusele. Selle paremas seinas uksi ei ole. Vasakul on garaaži alumine korrus, kontrollin sealtki, ega seal äkki ole. Ei ole;
    
11. läheme korrus allapoole, 0-korrusele. Seal on üks kuuri moodi tuba, aga see on kinni;
    
12. tuleb keegi naaber, elektrik küsib talt, kas ta teab, kus on majakilp. Naaber juhatab, et 4. korrusel on hr Haacki kontor, tema teab;
    
13. no hr Haacki kontoris ei ole kedagi kohal; elektrik helistab ise omaniku sekretärile ja saab talt majahoidja mobiili; siis helistab majahoidjale ja saab otse temalt teada, et kilp on 5. korrusel;
    
14. trepist üles minnes selgub, et 4. ja 5. korruse vahel on tühi nummerdamata korrus! (ainult trepimade);
    
15. 5. korrusel (tõesti liftist paremal) satume kõigepealt telefoni ja TV-kaablikilbini, mis on mõlemad lukus; proovin järgmist ust ja satun tuppa, mille üks sein on maast laeni täis elektriarvesteid ja teine kaitselüliteid; elektrik otsib sealt "minu" korteri kolm lülitit (korterinumbrid on, muide, seinal suvalises järjekorras), aga kõik on sees. Igaks juhuks klõpsib kõik välja-sisse;
    
16. läheme korterisse tagasi. Tuled põlevad.

No kui järgmine kord sama juhtub, siis ma tean nüüd ise, kus on majakilp!

Pärast vaen edasi, kas võtta ette mõni lühem matk või reis, tuleb mõte, et võiks ju käia uuesti T. linnakeses ja uurida, kas seal on sobilikku uut fotokat (sest vana on täitsa kööga, kuigi kaardi sai ühendada arvutisse ja sedasi sai pildid kätte). Ühtlasi võtan ühes vajaliku kaardilehe, et tagasiteel astuda sadamalinna jaamast piki ilusat orgu üks jaam edasi, ning topin jalga saapad, mida ma nüüd oskan juba niimoodi kinni siduda, et nad jalga enam ei sooni. Aga kiirustan ja maha jäävad veepudel ja binokkel.

T. linnakeses üritan hakkama saada pooleteist tunniga. Jaama juures elektroonikapoes sama marki fotokat ei ole (soovin sama marki, et saaks edasi kasutada margiomast mälukaarti) ja niisiis kõnnin teise, kus alati on rohkesti allahindlusi. Uuri ja puurin seal hulk aega, kuni otsustan senise fotoka uue mudeli kasuks (mudelinimetuse numbriosa on muide sama, algus on teine). Ühtlasi täiendan oma ilmakohaste ontlike särkide varu.

Jaama naasmine toimub kiirkõnnil, ent ometi on punast tuld rohkem kui arvata ja nõnda tuleb tund aega oodata järgmist rongi. Jalutan linna tagasi ja külastan suurimat raamatupoodi, kust sigineb mu raamatukokku Saksamaa 1933–1945 olmeajaloost pajatav "Und morgen gibt es Hitlerwetter!", mida mõistagi asun lugema juba rongis (ning sündmuste käigust pisut ette rutates nenditagu, et loen selle läbi ühe soojaga, st kahe õhtuga). Sellest saab teada palju senitundmata asju, nagu et Coca-Cola käive Saksamaal (kus seda turustati Saksa joogina) kasvas 1929–1939 keskmiselt 100% võrra aastas; ja et Göringu IQ oli Nürnbergi protsessi ajal 138 ja et Jägermeister on tema järgi nimetet (üks paljudest Göringu ametitest oli Reichsjägermeister ehk riigi metsaülem; aastaarv sildil (1878) on tehase asutamisaasta, tehas tootis varem äädikat); ja et sellel Berliini surnuaial, kus on perekond Wesselite hauaplats, tohivad haudadele lilli panna (ka omaksed) ainult need, kellel on surnuaia kontorist asjakohane luba; ja et Berliini olümpia avadefileel, parem käsi õieli, marssinud Prantsusmaa esindus tervitas tegelikult olümpiatervitusega, mis kaotati alles Londoni olümpiaks 1948; ja et 1933. aastast alates oli Heil Hitler! ametlik ja üleüldine saksa tervitus, mis asendas senised tervitused Guten Tag!, Guten Abend! ja Grüß Gott! sedavõrd, et isegi Ülem-Sileesias olnud Guttenabendi linna hakati rahvasuus kutsuma Heil-Hitler (ja nõnda selgitub ka, miks Muugi ja Tuksami "Väikese saksa-eesti sõnaraamatu" "teine, parandatud ja täiendatud trükk" aastast 1942 tõlgib selle fraasi kui "tere! (saksa tervitus)", kuigi üpris ootamatu oli seda leida 1993. a ilmunud saksa-eesti sõnastikust, mis osutus mainitud sõnastiku muutmatuks ümbertrükiks). Raamatu anekdoodivalimik on teine kui John Guntheri "Nüüdse Euroopa juhtides" (1939, originaal "Inside Europe" 1938). Pealkiri viitab asjaolule, et Hitlerwetter'iks nimetati Hitleri ajal selget päikesepaistelist ilma, mis muidu on saksa keeli Kaiserwetter.

Tagasi reisi juurde.

Rongide sõiduplaani uurides selgub, et matkaplaanid tuleb katki jätta, sest rongide vahel on poolteist tundi, mida on 7,9 km läbimiseks liiga vähe; järgmist rongi oodates oleks aega küll (kokku 2½ tundi), aga jõuaks tagasi liiga hilja. Niisiis lükkub matk edasi.