Arvan hommikul ekslikult, et täna on reede.
Päeval matkapoes uurimas, kas on eilse kauni külaga topograafilise kaardi lehte. Selgub isegi, kuidas on nummerdatud Prantsusmaa 1 : 25 000 topograafiliste kaartide lehed (esimesed kaks numbrit käivad läänest itta ja viimased kaks põhjast lõunasse).
Õhtul kaugemaisele sõbrale uus, html-fotoalbum Pariisist, sest ta ei saa mobiilist flash-albumit lahti.
31.7.14
30.7.14
K, 2640. päev: terra incognita
Täna käib E sõbranna kutsel jalutamas sõbranna elukohast 10 km kaugusele „linnusesse”. Õhtul on väga väsinud ja teatab, et see 10 km olnud mitte edasi-tagasi, vaid rohkem nagu kumbki ots. Kutse peale olin varem teatanud muidugi, et sellest asulast 10 km kaugusel linnuseid ei ole, kui mitte lugeda selleks Rooma-aegset laagriplatsi, kus ma käinud ei ole ja millest ma isegi ei tea, mis seal näha on, et raske uskuda, et sinna tehtaks niisama jalutuskäik grüünesse.
Ja siis selguski, järjekordne piinlik seik – nagu kunagi rongiga põhjaosariikidest naastes, kui E näitas rongiaknast linnusevaremeid ja küsis, mis linnus see on, ja ma häbiga vaikisin, sest mul ei olnud aimugi, et seal üldse linnus on, ammugi mis selle nimi on (sest see oli eravalduses, suletud ja vaatamisväärsusena kaardile märkimata) – nimelt et linnus on ja kindlus ja vanalinn kanadega tänaval ja isegi linnamüür on, staatus on ametlik kaunis küla. Kõik see on mulle täitsa teadmata, vat see on piinlik!
Võtan siis lahti Google Earthi ja hakkame rekonstureerima käidud teekonda. Selgub nii küla kui ka see, kus see täpselt on, ja isegi see, miks jäänud varem mu tähelepanuta – vat selle nurga kohta mul detailset kaarti ei ole ja muidu jääks see topograafilise kaardi lehe nr R 10 serva küll, aga just seal kohas on kaardi legend ees.
Tekib elav huvi, sinna saab teha jalgrattamatka, nii et mitu õhtut uurin Google Earthist sealkandi reljeefi ja teen esialgsel kaardipuudusel sõjaplaane aerofotode järgi nagu Soome sõjavägi 1941. aasta suvel, kui rinne liikus nii kiiresti, et topograafiateenistus ei jõudnud järele.
Ja siis selguski, järjekordne piinlik seik – nagu kunagi rongiga põhjaosariikidest naastes, kui E näitas rongiaknast linnusevaremeid ja küsis, mis linnus see on, ja ma häbiga vaikisin, sest mul ei olnud aimugi, et seal üldse linnus on, ammugi mis selle nimi on (sest see oli eravalduses, suletud ja vaatamisväärsusena kaardile märkimata) – nimelt et linnus on ja kindlus ja vanalinn kanadega tänaval ja isegi linnamüür on, staatus on ametlik kaunis küla. Kõik see on mulle täitsa teadmata, vat see on piinlik!
Võtan siis lahti Google Earthi ja hakkame rekonstureerima käidud teekonda. Selgub nii küla kui ka see, kus see täpselt on, ja isegi see, miks jäänud varem mu tähelepanuta – vat selle nurga kohta mul detailset kaarti ei ole ja muidu jääks see topograafilise kaardi lehe nr R 10 serva küll, aga just seal kohas on kaardi legend ees.
Tekib elav huvi, sinna saab teha jalgrattamatka, nii et mitu õhtut uurin Google Earthist sealkandi reljeefi ja teen esialgsel kaardipuudusel sõjaplaane aerofotode järgi nagu Soome sõjavägi 1941. aasta suvel, kui rinne liikus nii kiiresti, et topograafiateenistus ei jõudnud järele.
29.7.14
T, 2639. päev: öös on asju
...nagu hulgaliselt politseiautosid, kraanasid ja veidras asendis veoauto sillal. Algul, kui veel on nii palju valgust, et saab pildistada, ei juhtu midagi huvitavat, mis jääks ka pildile, siis jätkub sama misantseen üha süvenevas hämaruses ja siis ühekorraga on plats puhas.
* * *
Eilse kuupäevaga AW&ST-s on, mõistagi, mitu artiklit Malaisia reisilennuki allatulistamisest. Ühes on USA lennuameti (FAA) lennupiirangute kaart (USA lennukitele; suletud või hoiatustega piirkonnad, ühes kõrgustega – MH17 kurbmäng oli, et mitte keegi ei osanud karta, et reisilennukit võidakse rünnata reisilennukõrgusel; lahingutsooni õhuruum oli suletud 32 000 jala kõrguseni ehk siis väikeste õlalt lastavate õhutõrjerakettide (manpad) laskekõrgus × varutegur 3,2), teises on suurtel õhumaanteedel L980 ja A83 MH17 allatulistamise hetkel olnud reisilennukite skeem (lennukeid oli sel hetkel sealkandis mitte üks, vaid koguni kolm). Loodetavasti AW&ST ei pahanda:
Teenekas sõjalennundusajakirjanik Bill Sweetman kirjutab lähemalt SAM-süsteemist Buk, mainides jubeda fakti, mida mu nähtud ajakirjandusest seni läbi käinud ei ole: see on ainus maa-õhk-rakettide süsteem, kus IFF-süsteem puudub, st see üleüldse ei küsi sihtmärgilt, kas see on sõbralik, vaenulik või kaubanduslik, samuti ei tee mitte mingit muud katset eristada lennukitüüpi (nt mootorite radaripeegelduse järgi).
* * *
Märkmetes seisab, et käisin postkontoris – aga mida sealt sain, ei mäleta. Millalgi suvel ostsin „’Allo! ’Allo!” täiskomplekti (kõik peale 2007. a kokkutulekujao) ja neid me järjest läbi vaatasime. Muidugi kahtlane, kas kuu ajaga saab muu elu kõrvale 84 pooletunnist osa vaadata, aga võimatu see ka ei ole. Oli ikka paganama hea sari! ☺
* * *
Hulgaliste ponnistuste saatel valmib täna kaks DVD-d kõigi linnupargifotodega, mida eelmises oktoobris pargi omanikule lubasin. DVD kirjutamine on, nagu ikka, kohutav jamps. Praakplaate tuleb kummagi plaadi kohta viis.
* * *
Eilse kuupäevaga AW&ST-s on, mõistagi, mitu artiklit Malaisia reisilennuki allatulistamisest. Ühes on USA lennuameti (FAA) lennupiirangute kaart (USA lennukitele; suletud või hoiatustega piirkonnad, ühes kõrgustega – MH17 kurbmäng oli, et mitte keegi ei osanud karta, et reisilennukit võidakse rünnata reisilennukõrgusel; lahingutsooni õhuruum oli suletud 32 000 jala kõrguseni ehk siis väikeste õlalt lastavate õhutõrjerakettide (manpad) laskekõrgus × varutegur 3,2), teises on suurtel õhumaanteedel L980 ja A83 MH17 allatulistamise hetkel olnud reisilennukite skeem (lennukeid oli sel hetkel sealkandis mitte üks, vaid koguni kolm). Loodetavasti AW&ST ei pahanda:
Teenekas sõjalennundusajakirjanik Bill Sweetman kirjutab lähemalt SAM-süsteemist Buk, mainides jubeda fakti, mida mu nähtud ajakirjandusest seni läbi käinud ei ole: see on ainus maa-õhk-rakettide süsteem, kus IFF-süsteem puudub, st see üleüldse ei küsi sihtmärgilt, kas see on sõbralik, vaenulik või kaubanduslik, samuti ei tee mitte mingit muud katset eristada lennukitüüpi (nt mootorite radaripeegelduse järgi).
* * *
Märkmetes seisab, et käisin postkontoris – aga mida sealt sain, ei mäleta. Millalgi suvel ostsin „’Allo! ’Allo!” täiskomplekti (kõik peale 2007. a kokkutulekujao) ja neid me järjest läbi vaatasime. Muidugi kahtlane, kas kuu ajaga saab muu elu kõrvale 84 pooletunnist osa vaadata, aga võimatu see ka ei ole. Oli ikka paganama hea sari! ☺
* * *
Hulgaliste ponnistuste saatel valmib täna kaks DVD-d kõigi linnupargifotodega, mida eelmises oktoobris pargi omanikule lubasin. DVD kirjutamine on, nagu ikka, kohutav jamps. Praakplaate tuleb kummagi plaadi kohta viis.
28.7.14
27.7.14
P, 2637. päev: kirjutan
Keeleteaduslisest huvist käin läbi kõik mu kursustel kunagi saadud e-kirjad; nende selgitustest, miks kodutöö hilineb, saaks omaette uurimuse. Reeglina välistas kodutööde saatmise täielikult väliskomandeering, mis alati oli ootamatu ja millest alati teatati mulle koos sihtkohaga, aga muidugi „alles pärast laulatust”. Ka muidu oli kirjades teavet, mida tingimata vaja ei ole, näiteks saab nendest hea jooksva ülevaate laste olemasolust ja terviseseisundist ning ühes selgituses, et õppur oli ise haige ja ei saanud sellepärast tööd saata, oli ka haiguse nimetus (nagu see seletaks paremini, miks töö esitamata).
Peale selle oli igas rühmas raudselt paar-kolm väga helget pead, paar ninatarka, paar saamatut ning reeglina üks teistest kogenum, kes oli enda pädevusest väga heal, aga aluseta arvamusel (vrd Dunningi-Krugeri efekt). Mõni on isegi nägupidi meeles, eriti need, kes kohtumisel tukkusid. Mõnel aastal oli lühiteate tavaline vormel „saadan oma kodutöö”, mõnel aga „manusest leiate minu kodutöö”. Mõni ei kirjutanud kunagi midagi, mõnele kirjutada aga meeldis, need teistest kogenumad kirjutasid igaüks vähemalt ühe pika nutulaulu. Üks saamatu ei kirjutanud midagi muud kui iga kodutöö saateks ühe rea, kus järjekordne uskumatu selgitus, miks töö hilineb.
Tehnilise poole pealt on saavutus, et vanemad kirjad, üle-eelmisest koduarvutist, on Outlooki arhiivifailidena, mis on seisnud kaheksa aastat puutumata ja neid ma kunagi avanud ei ole; aga ennäe, need avanevad ja neid saab lugeda täitsa normaalselt.
Teen uute tulemuste najal uusi järeldusi. Nagu ka sugupuu-uurimises, kus dokumendid kipuvad kummutama perekonnapärimusi, on ka siin: subjektiivne mulje, et midagi on nüüd „palju rohkem kui enne”, ei pruugi olla tõsi. Mõni siiski, näiteks ilmus esimene läti kuupäev (pooleldi tagurpidi, stiilis „2014. aasta 27. juuli”) sellesse materjali alles 2006.
Peale selle oli igas rühmas raudselt paar-kolm väga helget pead, paar ninatarka, paar saamatut ning reeglina üks teistest kogenum, kes oli enda pädevusest väga heal, aga aluseta arvamusel (vrd Dunningi-Krugeri efekt). Mõni on isegi nägupidi meeles, eriti need, kes kohtumisel tukkusid. Mõnel aastal oli lühiteate tavaline vormel „saadan oma kodutöö”, mõnel aga „manusest leiate minu kodutöö”. Mõni ei kirjutanud kunagi midagi, mõnele kirjutada aga meeldis, need teistest kogenumad kirjutasid igaüks vähemalt ühe pika nutulaulu. Üks saamatu ei kirjutanud midagi muud kui iga kodutöö saateks ühe rea, kus järjekordne uskumatu selgitus, miks töö hilineb.
Tehnilise poole pealt on saavutus, et vanemad kirjad, üle-eelmisest koduarvutist, on Outlooki arhiivifailidena, mis on seisnud kaheksa aastat puutumata ja neid ma kunagi avanud ei ole; aga ennäe, need avanevad ja neid saab lugeda täitsa normaalselt.
Teen uute tulemuste najal uusi järeldusi. Nagu ka sugupuu-uurimises, kus dokumendid kipuvad kummutama perekonnapärimusi, on ka siin: subjektiivne mulje, et midagi on nüüd „palju rohkem kui enne”, ei pruugi olla tõsi. Mõni siiski, näiteks ilmus esimene läti kuupäev (pooleldi tagurpidi, stiilis „2014. aasta 27. juuli”) sellesse materjali alles 2006.
26.7.14
L, 2636. päev: tavaline laupäev
Juuksur, Kella kõrts, uued ketsid.
Saksa linnuvaatlejate ajakiri kirjutab 2 lk Müncheni loodusmuuseumi hiidalgi topise restaureerimisest, kus puhastamisel kukkus alguses nokk küljest ja siis selgus, et ega see tegelikult hiidalk ei olegi, vaid koosneb 16 osast ning mitme linnu seas on ka kormoran ja kodupart. Selgus, et 1928 olnud näitus väljasurnud lindudest ja muuseum ei tahtnud päris hiidalgi topist päevavalgele tuua, mistõttu tehti hiidalgi topise taoline ese. Ajapikku läks muidugi kaduma oluline detail, et see ei ole päris. Hiidalgi munaks arvatud esemelt selgitas pilditöötlustarkvara, et pleekinud kiri on „Hiidalgi muna koopia, luigemunast”. Kaks hiidalgi päris topist leidunud juhuslikult laost, kastist pealkirjaga „Kakud”; mis asjaoludel need sinna olid sattunud ja sinna ka jäänud, on teadmata. Uus väljasurnud lindude näitus tulekul ja need kaks algupärast topist pannakse seal välja.
Saksa linnuvaatlejate ajakiri kirjutab 2 lk Müncheni loodusmuuseumi hiidalgi topise restaureerimisest, kus puhastamisel kukkus alguses nokk küljest ja siis selgus, et ega see tegelikult hiidalk ei olegi, vaid koosneb 16 osast ning mitme linnu seas on ka kormoran ja kodupart. Selgus, et 1928 olnud näitus väljasurnud lindudest ja muuseum ei tahtnud päris hiidalgi topist päevavalgele tuua, mistõttu tehti hiidalgi topise taoline ese. Ajapikku läks muidugi kaduma oluline detail, et see ei ole päris. Hiidalgi munaks arvatud esemelt selgitas pilditöötlustarkvara, et pleekinud kiri on „Hiidalgi muna koopia, luigemunast”. Kaks hiidalgi päris topist leidunud juhuslikult laost, kastist pealkirjaga „Kakud”; mis asjaoludel need sinna olid sattunud ja sinna ka jäänud, on teadmata. Uus väljasurnud lindude näitus tulekul ja need kaks algupärast topist pannakse seal välja.
25.7.14
24.7.14
N, 2634. päev: ei mäleta
24. juulist mul kaasaegseid märkmeid ei ole, fotoarhiivis ka midagi ei ole, nii et ma nende ridade kirjutamise aegu (7. IX) ei oska meenutada midagi.
23.7.14
K, 2633. päev: kuum ja kurb
Lõuna ajal Hollandi saatkonnas kaastunderaamatusse kirjutamas. Saatkonna aiavahe on lilli täis. Tõsiste nägudega inimesed lastakse väravast ja mitmest turvauksest sisse raamatu juurde.
22.7.14
T, 2632. päev: jube
E märgib, et on ülejärgmises külas elanud viieliikmelise pere neljast eelmisel neljapäeval mõrvatust üht kuskil näinud, ilmselt bussis. Homme lõunal lähme saatkonda kirjutama kaastunderaamatusse.
On tekkinud liikumine, et järgmine jalgpalli MM Hollandisse. Kuigi Unternehmen Zeppelin II ja Nürnberg II jäävad ilmselt kauniteks unistusteks, oleks mõneti rohkem lootust, et argpüksist diktaator suunataks psühhiaatrilisele ravile või vähemalt pandaks hullumaja kinnisesse osakonda.
On tekkinud liikumine, et järgmine jalgpalli MM Hollandisse. Kuigi Unternehmen Zeppelin II ja Nürnberg II jäävad ilmselt kauniteks unistusteks, oleks mõneti rohkem lootust, et argpüksist diktaator suunataks psühhiaatrilisele ravile või vähemalt pandaks hullumaja kinnisesse osakonda.
21.7.14
E, 2631. päev: maailm on väike vol. n
Kaks nädalat tagasi sugulase juubelialbumit printides tuvastasin, et printimispea alune on koerakarvu täis, mida ma ise ära ei saa, ja Epson on teinud targaste, et ei ole pannud hooldusjuhendit internetti (sest mida insener seepeale teeks, ei ole raske arvata, ega). Nõnda kaalun umbes kümme minutit, kas äkki peaks printerit uuendama iidsest (ostetud 2008) millekski selliseks, mille tinte poes ka müüakse, aga udused andmed väidavad, et minu printeri uut A4-formaadi analoogi olemas ei ole (on formaadi A3+ omad, aga mul ei ole nii tugevat lauda ega nii suurt tuba). Teiseks pidavat garantiijärgne hooldus maksma ainult umbes veerandi printeri hinnast ning kolmandaks pidavat lähim volitatud hooldus olema naaberlinnas. Liiga hea, et uskuda, eks ju, eriti kui kiikamine viimase kodulehele näitab, et neil on filiaal arvake kus? — Naaberkülas, kaks maja enne meie loomaarsti.
Osakonnajuhataja tuleb rääkima, kuidas ta käis kuskil konverentsil, kus olid mingid eestlased, kes, mõelda vaid, olla mind teadnud.
Külalised lähevad päeval tagasi kodumaile. Siinkandi lennujaam läks küll peenele iseteenindussüsteemile, et registeerid lennule ise. Ma ei saa aru, kust otsast olla see jube mugav, kui kohvri peab ikkagi andma letti ja pealegi sai varem (kui registreeris letis elus inimene) pardakaardid otse sihtkohta, aga nüüd antakse ainult esimene, teise peab võtma vahepeatuses ise.
* * *
Tänase kuupäevaga AW&ST-s on (lk 12) MH17-st esialgu ainult pool lehekülge. Ajakiri on mitmest allikast kokku järeldanud, et raketi starti nähti strateegiliste rakettide jälgimissatelliidiga, aga asukoha tõttu ei ole päris selge, kas see startis Ukrainast või kohe Ukraina piiri äärest Venemaalt. Ukraina riigiväed on laskjana välistatud, teatab anonüümne luureametnik.
Osakonnajuhataja tuleb rääkima, kuidas ta käis kuskil konverentsil, kus olid mingid eestlased, kes, mõelda vaid, olla mind teadnud.
Külalised lähevad päeval tagasi kodumaile. Siinkandi lennujaam läks küll peenele iseteenindussüsteemile, et registeerid lennule ise. Ma ei saa aru, kust otsast olla see jube mugav, kui kohvri peab ikkagi andma letti ja pealegi sai varem (kui registreeris letis elus inimene) pardakaardid otse sihtkohta, aga nüüd antakse ainult esimene, teise peab võtma vahepeatuses ise.
* * *
Tänase kuupäevaga AW&ST-s on (lk 12) MH17-st esialgu ainult pool lehekülge. Ajakiri on mitmest allikast kokku järeldanud, et raketi starti nähti strateegiliste rakettide jälgimissatelliidiga, aga asukoha tõttu ei ole päris selge, kas see startis Ukrainast või kohe Ukraina piiri äärest Venemaalt. Ukraina riigiväed on laskjana välistatud, teatab anonüümne luureametnik.
20.7.14
P, 2630. päev: riparian vistas
Viietunnine laevaristlus, kus ebameeldiva üllatusena selgub, et mis siis, et laevadel on menüü, need, kes on ostnud niisama laevapileti, sellele poolele ei pääse, kust süüa saab. Saab osta jooke ja parimal juhul võileiva, mille tellimise järel lippab baaridaam restoranipoolele ja lubab tuua võileivad päiksetekile kohale; need kunagi ilmuvad, kuigi mitte päris need, mida tellisime, ja pean vastu minema ja poolelt teelt lehvitama.
Aga mitme manustatud veiniklaasi ja sooja ilma mõjul nopin jõekallastelt terve galerii suvitajate pilte (vrd 22. VI 2010 Pariisi ringsõidubussi ülakorruselt jäädvustatud sari „Les parisiens”), millele panen juba toreda pealkirjagi, aga õhtul pilte sortides selgub, et seda kahjuks näidata ei saa, sest kuigi enamik on lõbusad, on mitmel olijad märganud, et pildistatakse, ja ei ole teada, kas neile meeldiks, kui nende näopilt jõuaks internetti, kuigi avalikus kohas jõekaldal külitades või pingil õllepurgiga vehkides võiks ju ette arvata, et mööduvast jõelaevast keegi näeb, aga samas on see Saksamaa, kust ei ole elanike vastuseisu tõttu isegi Google’i tänavavaadet. — I’m afraid I was very, very drunk.
Keegi on very, very drunk ka „Aktuaalses Kaameras” – seal näidatakse väikese sammu 45. aastapäeva puhul Neil Armstrongi pealdisega „Mees Kuul” ja väidetakse Buzz Aldrini praeguseks eesnimeks olevat ikka veel Edwin (mis oli nõnda ainult aastani 1988). Kui mul oleks toimetatavas tõlkes pandud man on the Moon maakeelde kui „mees Kuul”, märgiksin kogu tõlke kõlbmatuks. Ükspäev see NASA fotode kogumise, taastamise ja müümise firma, kellelt olen neli plaaditäit ostnud, kirjutas FB-s, kuidas juhtus, et Armstrong pidi redeli viimaselt astmelt kahe jala kõrguselt alla hüppama (ja kohe seejärel proovima, kas tagasi hüpata ka saab) – nimelt kardeti olukorda, et kui maandumisel satub Kuu-mooduli maandumismootori äär väga mõne kivi lähedale, võib see minema paiskumisel kahjustada moodulit, mispärast rippusid mooduli jalgade otsas maandumispatjade all umbes 4-jalased varred, mille puutumisel vastu Kuu pinda läks põlema sinine märgutuli kirjaga „Contact”, LMP hüüdis: „Contact!” ja CMD pidi vajutama mootori seiskamise nuppu. Kuu-mooduli jalgades oli lööki summutav kärgmaterjal, mistõttu kannatas see 4’ kõrguselt 1/6 g raskuskiirendusega kukkumise kenasti ära. Tulemusena läksid jalad pikemalt torude sisse ja redeli alumine pulk oli madalamal. Kõigi järgmiste Kuu-maandumistega nii tehtigi (eriti efektselt teisel maandumisel, Apollo 12, kus maandumine toimus võimsa kolinaga, mispeale CMD Pete Conrad ütles enda kuulsa kommentaari: „Shit!”; edasistel maandumistel oodati pärast kontaktitule süttimist õige pisut, enne kui mootor välja lülitati.) Armstrong aga ootas mootori välja lülitamisega omajagu, nii et Eagle maandus pehmelt ja jalad ei pidanud kukkumise lööki taluma ja jäid hilisematest maandumistest pikemaks.
Aga mitme manustatud veiniklaasi ja sooja ilma mõjul nopin jõekallastelt terve galerii suvitajate pilte (vrd 22. VI 2010 Pariisi ringsõidubussi ülakorruselt jäädvustatud sari „Les parisiens”), millele panen juba toreda pealkirjagi, aga õhtul pilte sortides selgub, et seda kahjuks näidata ei saa, sest kuigi enamik on lõbusad, on mitmel olijad märganud, et pildistatakse, ja ei ole teada, kas neile meeldiks, kui nende näopilt jõuaks internetti, kuigi avalikus kohas jõekaldal külitades või pingil õllepurgiga vehkides võiks ju ette arvata, et mööduvast jõelaevast keegi näeb, aga samas on see Saksamaa, kust ei ole elanike vastuseisu tõttu isegi Google’i tänavavaadet. — I’m afraid I was very, very drunk.
Keegi on very, very drunk ka „Aktuaalses Kaameras” – seal näidatakse väikese sammu 45. aastapäeva puhul Neil Armstrongi pealdisega „Mees Kuul” ja väidetakse Buzz Aldrini praeguseks eesnimeks olevat ikka veel Edwin (mis oli nõnda ainult aastani 1988). Kui mul oleks toimetatavas tõlkes pandud man on the Moon maakeelde kui „mees Kuul”, märgiksin kogu tõlke kõlbmatuks. Ükspäev see NASA fotode kogumise, taastamise ja müümise firma, kellelt olen neli plaaditäit ostnud, kirjutas FB-s, kuidas juhtus, et Armstrong pidi redeli viimaselt astmelt kahe jala kõrguselt alla hüppama (ja kohe seejärel proovima, kas tagasi hüpata ka saab) – nimelt kardeti olukorda, et kui maandumisel satub Kuu-mooduli maandumismootori äär väga mõne kivi lähedale, võib see minema paiskumisel kahjustada moodulit, mispärast rippusid mooduli jalgade otsas maandumispatjade all umbes 4-jalased varred, mille puutumisel vastu Kuu pinda läks põlema sinine märgutuli kirjaga „Contact”, LMP hüüdis: „Contact!” ja CMD pidi vajutama mootori seiskamise nuppu. Kuu-mooduli jalgades oli lööki summutav kärgmaterjal, mistõttu kannatas see 4’ kõrguselt 1/6 g raskuskiirendusega kukkumise kenasti ära. Tulemusena läksid jalad pikemalt torude sisse ja redeli alumine pulk oli madalamal. Kõigi järgmiste Kuu-maandumistega nii tehtigi (eriti efektselt teisel maandumisel, Apollo 12, kus maandumine toimus võimsa kolinaga, mispeale CMD Pete Conrad ütles enda kuulsa kommentaari: „Shit!”; edasistel maandumistel oodati pärast kontaktitule süttimist õige pisut, enne kui mootor välja lülitati.) Armstrong aga ootas mootori välja lülitamisega omajagu, nii et Eagle maandus pehmelt ja jalad ei pidanud kukkumise lööki taluma ja jäid hilisematest maandumistest pikemaks.
19.7.14
L, 2629. päev: linnupark
Täna on lõbustada külalisi minu kord. Lähme linnuparki.
Sama linnulennutaja, kes eelmine kord oli pärast FB-s piltide peale arvanud, et järgmine kord tule aja juttu, müüb pileti ja ei tunne ära, mistõttu juttu ei võta üles ka mina. Samas ülal lennutusplatsi servas on sügisese fotoseminari korraldaja fotograaf, kes tunneb ja isegi tuleb, käsi õieli, kättpidi tervitama.
Ükskord ometi vaatan eesti nimetused järele ja panen siia kirja, et pärast pilte märksõnastades hea võtta (olen ka kaalunud, et äkki peaks panema märksõnadeks ka lindude pärisnimed).
Sama linnulennutaja, kes eelmine kord oli pärast FB-s piltide peale arvanud, et järgmine kord tule aja juttu, müüb pileti ja ei tunne ära, mistõttu juttu ei võta üles ka mina. Samas ülal lennutusplatsi servas on sügisese fotoseminari korraldaja fotograaf, kes tunneb ja isegi tuleb, käsi õieli, kättpidi tervitama.
Ükskord ometi vaatan eesti nimetused järele ja panen siia kirja, et pärast pilte märksõnastades hea võtta (olen ka kaalunud, et äkki peaks panema märksõnadeks ka lindude pärisnimed).
- rüütelviu Paulchen (Parabuteo unicinctus)
- stepipistrik Malou (Falco cherrug)
- valgepea-merikotkas Phönix (Haliaeetus leucocephalus)
- kalkunkondor Loki (Cathartes aura)
- 9-nädalane nimetu noor habekakk (Strix nebulosa) – augustis hakatakse talle nime otsima, peab olema Skandinaavia nimi; enne kui Skandinaavia mütoloogiasse jõuame süveneda, leitakse sobiv nimi – Mika. No tule taevas appi, Mika!! Ainus, mis seepeale mul Põhjamaadega seostub, on, et muistne soome töökaaslane, kellele oli trükivea tulemusel pandud telefoniloetelus koduseks numbriks sama kui mul, nagu me elaks koos, ja kes pärast jalaluu murdu käis väga ettevaatliku sammuga, sõitis kord pikkujoulu’le minnes, universaal-Lada rahvast täis, üht Helsingi kesklinna ühesuunalist tänavat valepidi, ja ühes libedas kohas äkitsi gaasi andes paiskus auto läbi lumehange, mispeale pälvis mõneks nädalaks hüüdnime Häkkinen.
- kivikakk Einstein (Athene noctua)
- kassikakk Förbi (Bubo bubo sibiricus) – eesti Vikipeedias on „hariv” lõik „Kassikakk kultuuris”, ärge lugege (see on veel infantiilsem kui hundi artiklis, et hunt on metsa sanitar)
- noor händkakk Flöckchen (Strix uralensis)
18.7.14
17.7.14
16.7.14
K, 2626. päev: puhkus läbi
Tagasi tööle. Üks asi, millega enne puhkust oli aega küll, on äkki varjusurmast tõusnud ja edasi läheb väga ägedaks sebimiseks. Nagu ka oli pisipuhkuse ajal lõpuks vahetatud maja välisuks ja ka vist prügikastid olid pargitud uude kohta (kirjutan ligi kaks kuud hiljem septembris, täpselt enam ei mäleta).
15.7.14
T, 2625. päev: loomaaias
Rong + jalgsimatk + loomaaed + uuesti jalgsimatk + uuesti rong. Vahepeal olen mõnetises kurbtuses, et ma olen meie kolmikust (mina ja mõlemad külalised) ainus, kes vaatab loomaaias loomi. Nii et oleks minu minemine, võtaks tiir palju kaem aega, sest näiteks hallpapagoide või hiidvaraani puuri juurest tuleb mind peaaegu ära tirida. Aga lõpuks on merilõvide etendus, mis olukorda kenasti parandab, isegi kui pink oli märg ja me kõik saime omale märja tagumiku.
14.7.14
Tagasilend
Taskupuhkus kodumail oli väga tihe:
8. VII: saabumine
9. VII: loetava raketiraamatu ajel (A 4 stardiks ettevalmistamise käsiraamatu tõlge) hakkan meenutama oma aastaid vanu era-tõlkeprojekti – näiteks tahan kontrollida tõlkest ja selle terminibaasist, mida olen märkinud termini Treibstoffe vasteks, sest see tähendas A 4 puhul koguni viit ainet: A-Stoff (vedel hapnik, oksüdant), B-Stoff (denatureeritud etanool, kütus), C-Stoff (kaaliumpermanganaat) ja T-Stoff (vesinikperoksiid; käitas koos eelmisega turbiinpumpa) ja Z-Stoff (suruõhk või -lämmastik, C- ja T-Stoff’i paakide survestamiseks). Ega kuskil muidugi ole öeldud, mis oli mis, ainete olemus selgus ohutusjuhisest, eriti hoiatusest, et C- ja T-Stoff’i ei tohi vedada samal sõidukil, mis oli täpselt samamoodi rakettlennukiga Me 163, mida samuti käitas C- ja T-Stoff. Leian, et ega Dornberger muudest ainetest räägi, tõlkes olen öelnud „kütus” või „kütused” või „kütus ja oksüdant”, nagu parasjagu vaja. Kuigi inglise tõlge on jube ja trükivigu on kubinal, selgitab käsiraamat mitut seni saladuseks jäänud asja: näiteks kuidas töötasid raketi tüürid (see seletus läheks siin liiga pikaks) ja kuidas raketti sihiti – A 4 stabilisaator nr 1 pöörati „täpselt” sihtmärgi poole ja juhtimissüsteem hoidis raketti samal asimuudil – kui täpselt pöörati, oleneb kasutatud nurgaühikust – tekstis mainitakse midagi sajaliste täpsusest, mis viitab nagu suurtükiväe nurgaühikule (360° = 6400 ‰), samas oleks 100 ‰ 5,6°, mida on paljuvõitu, sest A 4 tabamistäpsus külgsuunas oli umbes 16 km (st sihtmärgist kummalegi poole 8 km), mis teeb vähima laskekauguse 240 km juures nurgaks 2°, aga see arvestab ka kõiki muid tegureid nagu ettearvamatuid tuuli eri kõrgustel, kuivõrd nähtavasti raketti ei saanud pärast mootori väljalülitamist 1. lennuminuti järel juhtida enam üldse, seega pidi raketti saama maas keerata täpsemini kui 2°). — Pärastlõunal käin uuenenud energiakeskuses ja sealt naastes elus esimest korda fotokaga Oleviste kirikus sees (nii et pärast on pildid lahedasti järjest, et vanad auruturbiinid, välk puuris ja äkki tähtvõlvid), tornis ka (kus varem olen käinud fotokata ja fotokaga), seal teadustavad trepil laskuvad saksa pensionärid, mitu astet on veel (aga näiteks Kölni toomkiriku tornitrepp on umbes kaks korda kõrgem). Näen oma silmaga (ähmaselt, suletud luukide hämaruses), et viimase tornikorruse väikestel aknaavadel tõesti on kolmes nähtavas küljes põikpalgi pesad, nii et neid avasid sai kasutada tulirelva laskeavana. — Kõike raskendab aga pisut, et enamik mu Eesti pangakaarte on läinud hapuks ja uued ootavad mind mitmetunnise sõidu kaugusel kodu-pangakontoris, nii et kuni reede lõunani ei saa ma midagi maksta kaardiga ega võtta välja sularaha, mida mõistagi üritan igati varjata ja läbi ajada kaasasoleva sularahanatukesega.
10. VII: sugulase juubel
11.–13. VII: nädalavahetus N. kreisilinnas, jõuan umbes 50 kohaloldud tunni kohta väga palju – käin läbi paljud lemmikkohad, sõidan jalgrattaga 60 km (seejuures märkigem, et N. kreisilinn on kummaski suunas ainult paar kilomeetrit suur), pesen aknad, näen kõiki elusolevaid ja surnud sugulasi ning teen koguni väikese etnograafilise matka läbi lähima iidse külasüdame. Oma osa muidugi selles, et juuli alguses on Eestis valge kole kaua, päike loojub alles veerand üksteist ja tõuseb maru vara. Haruldasematest elukatest näen teisel pool teed palgivirnadel kolme ronka, mõnesaja meetri kaugusel parve haigruid, keda pisibinokli 8-kordses suurenduses näib olevat vähemalt seitseteist, ja pühapäeva hommikul kell pool üheksa kargab umbes 30 m kauguselt metsatee äärest oksalt raginal lendu noor merikotkas, suur nagu kapiuks. Viimase juures on eriti kummaline, et täpselt eelmine kord aprillis nägin samas metsas vähe kaugemalt samuti kotkast, aga teist lindu. — Tagasisõit on ka põnev, sest samal nädalavahetusel on N. kreisilinnas olnud ühe usulahu kokkutulek ning kolm neist istub tagasisõidul mu paremal käel ning, kui mul helisummutavaid kõrvaklappe ja värskelt laetud lustikummutit ühes ei oleks, kuuleksin seda pereraadiot neli tundi järjest. Ma alguses mõne minuti seda veel ei tea ning saan näiteks teada, et Pärnu–Tartu buss sõitvat alati läbi Mõisaküla ja Tõrva [tgl on selliseid busse päevas üks] ning Tallinna–Riia buss sõidab läbi Cēsise ning Eesti pealinn viiakse varsti Tartusse ning Tallinnas selliseid linnaosi üldse ei ole, kus venelasi ei elaks, ning troll olevat sotsialismi igand ja trolliliine rajati vene võimu kindlustamiseks (miskohal vahele hõikasin, et aga miks on siis trollid Šveitsis, aga nad tegid näo, et ei kuule).
Lennukis loen isa ristiemalt pärandusena meile sattunud raamatute seast pärit Bismarcki mälestusi, kena tihke köide, kenas peenes fraktuurkirjas 800 lk.
Ma ei tule üksi, mul on kaasas kaks külalist. Lennuk hakkas tulema poolest ööst, kohal oleme hommikul, käime kohe alustuseks ringi vaatamas linnas. Isegi minirongiga sõidame.
8. VII: saabumine
9. VII: loetava raketiraamatu ajel (A 4 stardiks ettevalmistamise käsiraamatu tõlge) hakkan meenutama oma aastaid vanu era-tõlkeprojekti – näiteks tahan kontrollida tõlkest ja selle terminibaasist, mida olen märkinud termini Treibstoffe vasteks, sest see tähendas A 4 puhul koguni viit ainet: A-Stoff (vedel hapnik, oksüdant), B-Stoff (denatureeritud etanool, kütus), C-Stoff (kaaliumpermanganaat) ja T-Stoff (vesinikperoksiid; käitas koos eelmisega turbiinpumpa) ja Z-Stoff (suruõhk või -lämmastik, C- ja T-Stoff’i paakide survestamiseks). Ega kuskil muidugi ole öeldud, mis oli mis, ainete olemus selgus ohutusjuhisest, eriti hoiatusest, et C- ja T-Stoff’i ei tohi vedada samal sõidukil, mis oli täpselt samamoodi rakettlennukiga Me 163, mida samuti käitas C- ja T-Stoff. Leian, et ega Dornberger muudest ainetest räägi, tõlkes olen öelnud „kütus” või „kütused” või „kütus ja oksüdant”, nagu parasjagu vaja. Kuigi inglise tõlge on jube ja trükivigu on kubinal, selgitab käsiraamat mitut seni saladuseks jäänud asja: näiteks kuidas töötasid raketi tüürid (see seletus läheks siin liiga pikaks) ja kuidas raketti sihiti – A 4 stabilisaator nr 1 pöörati „täpselt” sihtmärgi poole ja juhtimissüsteem hoidis raketti samal asimuudil – kui täpselt pöörati, oleneb kasutatud nurgaühikust – tekstis mainitakse midagi sajaliste täpsusest, mis viitab nagu suurtükiväe nurgaühikule (360° = 6400 ‰), samas oleks 100 ‰ 5,6°, mida on paljuvõitu, sest A 4 tabamistäpsus külgsuunas oli umbes 16 km (st sihtmärgist kummalegi poole 8 km), mis teeb vähima laskekauguse 240 km juures nurgaks 2°, aga see arvestab ka kõiki muid tegureid nagu ettearvamatuid tuuli eri kõrgustel, kuivõrd nähtavasti raketti ei saanud pärast mootori väljalülitamist 1. lennuminuti järel juhtida enam üldse, seega pidi raketti saama maas keerata täpsemini kui 2°). — Pärastlõunal käin uuenenud energiakeskuses ja sealt naastes elus esimest korda fotokaga Oleviste kirikus sees (nii et pärast on pildid lahedasti järjest, et vanad auruturbiinid, välk puuris ja äkki tähtvõlvid), tornis ka (kus varem olen käinud fotokata ja fotokaga), seal teadustavad trepil laskuvad saksa pensionärid, mitu astet on veel (aga näiteks Kölni toomkiriku tornitrepp on umbes kaks korda kõrgem). Näen oma silmaga (ähmaselt, suletud luukide hämaruses), et viimase tornikorruse väikestel aknaavadel tõesti on kolmes nähtavas küljes põikpalgi pesad, nii et neid avasid sai kasutada tulirelva laskeavana. — Kõike raskendab aga pisut, et enamik mu Eesti pangakaarte on läinud hapuks ja uued ootavad mind mitmetunnise sõidu kaugusel kodu-pangakontoris, nii et kuni reede lõunani ei saa ma midagi maksta kaardiga ega võtta välja sularaha, mida mõistagi üritan igati varjata ja läbi ajada kaasasoleva sularahanatukesega.
10. VII: sugulase juubel
11.–13. VII: nädalavahetus N. kreisilinnas, jõuan umbes 50 kohaloldud tunni kohta väga palju – käin läbi paljud lemmikkohad, sõidan jalgrattaga 60 km (seejuures märkigem, et N. kreisilinn on kummaski suunas ainult paar kilomeetrit suur), pesen aknad, näen kõiki elusolevaid ja surnud sugulasi ning teen koguni väikese etnograafilise matka läbi lähima iidse külasüdame. Oma osa muidugi selles, et juuli alguses on Eestis valge kole kaua, päike loojub alles veerand üksteist ja tõuseb maru vara. Haruldasematest elukatest näen teisel pool teed palgivirnadel kolme ronka, mõnesaja meetri kaugusel parve haigruid, keda pisibinokli 8-kordses suurenduses näib olevat vähemalt seitseteist, ja pühapäeva hommikul kell pool üheksa kargab umbes 30 m kauguselt metsatee äärest oksalt raginal lendu noor merikotkas, suur nagu kapiuks. Viimase juures on eriti kummaline, et täpselt eelmine kord aprillis nägin samas metsas vähe kaugemalt samuti kotkast, aga teist lindu. — Tagasisõit on ka põnev, sest samal nädalavahetusel on N. kreisilinnas olnud ühe usulahu kokkutulek ning kolm neist istub tagasisõidul mu paremal käel ning, kui mul helisummutavaid kõrvaklappe ja värskelt laetud lustikummutit ühes ei oleks, kuuleksin seda pereraadiot neli tundi järjest. Ma alguses mõne minuti seda veel ei tea ning saan näiteks teada, et Pärnu–Tartu buss sõitvat alati läbi Mõisaküla ja Tõrva [tgl on selliseid busse päevas üks] ning Tallinna–Riia buss sõidab läbi Cēsise ning Eesti pealinn viiakse varsti Tartusse ning Tallinnas selliseid linnaosi üldse ei ole, kus venelasi ei elaks, ning troll olevat sotsialismi igand ja trolliliine rajati vene võimu kindlustamiseks (miskohal vahele hõikasin, et aga miks on siis trollid Šveitsis, aga nad tegid näo, et ei kuule).
Lennukis loen isa ristiemalt pärandusena meile sattunud raamatute seast pärit Bismarcki mälestusi, kena tihke köide, kenas peenes fraktuurkirjas 800 lk.
Ma ei tule üksi, mul on kaasas kaks külalist. Lennuk hakkas tulema poolest ööst, kohal oleme hommikul, käime kohe alustuseks ringi vaatamas linnas. Isegi minirongiga sõidame.
8.7.14
T, 2624. päev: äralend
Lennukile. Kui oleksin teadnud, et uuele kursusele saab panna kirja kodust, mitte õpetaja kõrval nagu A-tasemel tavaliselt, oleksin Eesti-puhkust alustanud varem ja kes teab, vahest jõudnud laulupeolegi.
Kirjutan lennuväljal FB-s muuseumijuhatajast tuttavale, kuidas ühe mu FB-tuttava maailmapilt tema muuseumis kokku varisenud, mispeale ta vastab, et kui Talina juhtud, tule läbi, mistõttu vastan, et täna juhtun ja homme tulen.
Esimene lennuk on Dash 8-Q400, vaatega vasakule rattale, mille rajalt lahtikerkimist ja rajale puutumist jälgib pingsalt kolm silmapaari: mina ja minu ees kaks koolipoissi. Nagu teada, käib AW&ST lugejakirjadest iga paari aasta tagant läbi arutelu, miks ei võiks lennukirattad enne maandumist pöörelda, kokkupuutel suitsevaid kumme on valus vaadata, mille peale lennundusspetsialistid alati vastavad, et lennuki maandumine on rehvile niigi nii karm, et rehve vahetatakse üsna sageli ja see väike kulumine tuleb igal juhul odavam kui ratast pööritava elektrimootori paigaldamine telikule. Kuigi teisalt määrivad kummijutid rada ja lähitulevikus ilmuvad telikutesse ruleerimise elektrimootorid, nii et rataste pööritamine enne maandumist täitsa võimatu ka ei ole.
Kopenhaagenis tuleb võtta uus pardakaart ja, väga piinlik, ütlen automaatselt merci.
Kirjutan lennuväljal FB-s muuseumijuhatajast tuttavale, kuidas ühe mu FB-tuttava maailmapilt tema muuseumis kokku varisenud, mispeale ta vastab, et kui Talina juhtud, tule läbi, mistõttu vastan, et täna juhtun ja homme tulen.
Esimene lennuk on Dash 8-Q400, vaatega vasakule rattale, mille rajalt lahtikerkimist ja rajale puutumist jälgib pingsalt kolm silmapaari: mina ja minu ees kaks koolipoissi. Nagu teada, käib AW&ST lugejakirjadest iga paari aasta tagant läbi arutelu, miks ei võiks lennukirattad enne maandumist pöörelda, kokkupuutel suitsevaid kumme on valus vaadata, mille peale lennundusspetsialistid alati vastavad, et lennuki maandumine on rehvile niigi nii karm, et rehve vahetatakse üsna sageli ja see väike kulumine tuleb igal juhul odavam kui ratast pööritava elektrimootori paigaldamine telikule. Kuigi teisalt määrivad kummijutid rada ja lähitulevikus ilmuvad telikutesse ruleerimise elektrimootorid, nii et rataste pööritamine enne maandumist täitsa võimatu ka ei ole.
Kopenhaagenis tuleb võtta uus pardakaart ja, väga piinlik, ütlen automaatselt merci.
7.7.14
E, 2623. päev: uue kooliaasta ootel
Kohe hommikul (umbes 8.20) login end keelekooli sisse ja panen kirja järgmisele kursusele ning maksan kursusetasu. Õpetajat ei tea. Mõni aeg hiljem teeb sedasama oma kursustega E; selleks ajaks on juba mitu kursust läinud kollaseks, st hakanud täis saama (kui mina alustasin, olid kõik veel rohelised).
6.7.14
P, 2622. päev: printer rikkis
Sugulase juubelialbumi kuue foto valimine ja printimine. Album on sanga ja pehmete fliislehtedega (ei lähe katki), läbipaistva kilepakendi sees (ei määrdu ka). Esikaanel on kena hundikuju ning tekst „Minu esimene hundiga fotoalbum” – olen täitsa kindel, et juubilaril enne hundiga fotoalbumit olnud ei ole. Taga on julgustav silt, et igale vanusele.
Kõik läheb kenasti kuni pildini nr 3, kus sugulane on punastes tunkedes. Punast, teadkem, on printides tehniliselt raske saavutada ning mind häirib, et punases on näha väikesed triibud (punast prindib mu printeril eraldi kassett, nagu ka sinist; tavalistel CMYK-printeritel tekitab punase valem R = C + M). Üritan jooni kõrvaldada printeripeade puhastamise toiminguga, aga see kulutab tinti, nii et üksteise järel tuleb vahetada neli muidu poolpidust tindikassetti ja kuivõrd strateegilisi tindivarusid tuleb nüüd täiendada, tuleb selle albumi hind kokku üpris krõbe. Vahepeal olen veendunud, et printer on przes – sest asi läheb järjest hullemaks; E pakub, et esimesel pildil ei ole väga vigagi – ei olegi, aga sugulasel oleks nagu seljas mitte punased tunked, vaid punasetriibuline pidžaama. Lõppkokkuvõttes tuleb see pilt mustvalgena; triipe kõrvaldada ei õnnestu, sest alles hiljem meenub, et triibud tekitas peale punase ka kõrgläikelaki kassett, nii et kui oleksin fotohalduris määranud, et paber on matt, oleks pilt tulnud mustvalge ja ilma lakita, st ka ilma hallide triipudeta.
Pärastistel piltidel suuri punaseid alasid enam ei ole ja kuigi ühel pildil on valge ala, kus jäävad kerged lakitriibud näha, ei tea vaataja, et sellel aknal ei olnud ribakardinaid.
Ja selle, mis osade kassettide osad düüsid ummistas, leidsin ka: koerakarvad. Printeris on olnud tavaliselt paberikolu lahti, sealt sajab tolm sisse, koerad elavad samas toas. Veel leidsin, kuhu läheb düüside puhastamisel väljapritsitud tint – selle jaoks on printeri printimissiini kummaski otsas väike bassein, kus tint algul lõbusasti loksub, aga aja jooksul kuivab. Printer on kuus aastat vana, sisemust kunagi isegi pühitud ei ole.
Kõik läheb kenasti kuni pildini nr 3, kus sugulane on punastes tunkedes. Punast, teadkem, on printides tehniliselt raske saavutada ning mind häirib, et punases on näha väikesed triibud (punast prindib mu printeril eraldi kassett, nagu ka sinist; tavalistel CMYK-printeritel tekitab punase valem R = C + M). Üritan jooni kõrvaldada printeripeade puhastamise toiminguga, aga see kulutab tinti, nii et üksteise järel tuleb vahetada neli muidu poolpidust tindikassetti ja kuivõrd strateegilisi tindivarusid tuleb nüüd täiendada, tuleb selle albumi hind kokku üpris krõbe. Vahepeal olen veendunud, et printer on przes – sest asi läheb järjest hullemaks; E pakub, et esimesel pildil ei ole väga vigagi – ei olegi, aga sugulasel oleks nagu seljas mitte punased tunked, vaid punasetriibuline pidžaama. Lõppkokkuvõttes tuleb see pilt mustvalgena; triipe kõrvaldada ei õnnestu, sest alles hiljem meenub, et triibud tekitas peale punase ka kõrgläikelaki kassett, nii et kui oleksin fotohalduris määranud, et paber on matt, oleks pilt tulnud mustvalge ja ilma lakita, st ka ilma hallide triipudeta.
Pärastistel piltidel suuri punaseid alasid enam ei ole ja kuigi ühel pildil on valge ala, kus jäävad kerged lakitriibud näha, ei tea vaataja, et sellel aknal ei olnud ribakardinaid.
Ja selle, mis osade kassettide osad düüsid ummistas, leidsin ka: koerakarvad. Printeris on olnud tavaliselt paberikolu lahti, sealt sajab tolm sisse, koerad elavad samas toas. Veel leidsin, kuhu läheb düüside puhastamisel väljapritsitud tint – selle jaoks on printeri printimissiini kummaski otsas väike bassein, kus tint algul lõbusasti loksub, aga aja jooksul kuivab. Printer on kuus aastat vana, sisemust kunagi isegi pühitud ei ole.
5.7.14
L, 2621. päev: külalised
Külalistega linnas. Sajab. Söömas (ahvenafilee), pillan oma kalast ligi veerandi kahvli pealt maha, see põrkub kaks korda mööda reit, üks kord mööda säärt ja jääb siis silmaulatusse laua alla põrandale; teistel kestab söömine palju kauem, mille kohta märgin, et minu söögist suur osa on alles, tahate, ma näitan.
Seapoest muusikaline siga. Enne olime just rääkinud, kuidas pranstlane teeb hääldusvea peale näo, et ta üldse aru ei saa, aga siga oli akna peal ja seda tulnuks küsida, mis mind näiteks vägagi pelutab. E aga küsib, müüja osutub arusaavaks, sea saame. Seda, et siga on sabast tõmmates kellamänguga, näitab alles müüja (enne ei teadnud). Küsib paela valides, kui väiksele lapsele läheb; vastame, et nojaa, tegelikult juubilarile. (Ja asjadest ette hüpates mainigem, et sea musikaalsus jäi juubelil ütlemata ning juubilar avastas selle juhuslikult hiljem ise. Rõõmu seda rohkem.)
Mõningaste uute seiklustega (külalise auto GPS silla- ja teeremonte ei näita, aga maastikud on uudsed ja väärivad jalgratta-/fotomatku) Maaselja äärde veinilinna, selles käime kõigepealt turistiinfost küsimas, kus on veinikojad, siis veini maitsmas samas kohas, kus 2006 oli käinud eesti selts (ma tunnen isegi ära, et meid sisse heitnud ja lauda juhatanud tagasihoidlik härrasmees oli tehase omanik ise, vähemalt oli ta seda 2006; maja on aga uus). Maitseme kokku kaheksat veini ja ostame mitme peale kasti.
Siis edasi teise veinikeldrisse, kus on hoovis koguni veinimemoriaal ja keldris kaks ekskursioonilt saabuvat eesti noorikut, kes eesti keelt kuuldes tulevad meilt uurima, mida tasub osta.
Õhtul pikem sööming ning lemmikmuusika plaadilt ettemängimine.
Seapoest muusikaline siga. Enne olime just rääkinud, kuidas pranstlane teeb hääldusvea peale näo, et ta üldse aru ei saa, aga siga oli akna peal ja seda tulnuks küsida, mis mind näiteks vägagi pelutab. E aga küsib, müüja osutub arusaavaks, sea saame. Seda, et siga on sabast tõmmates kellamänguga, näitab alles müüja (enne ei teadnud). Küsib paela valides, kui väiksele lapsele läheb; vastame, et nojaa, tegelikult juubilarile. (Ja asjadest ette hüpates mainigem, et sea musikaalsus jäi juubelil ütlemata ning juubilar avastas selle juhuslikult hiljem ise. Rõõmu seda rohkem.)
Mõningaste uute seiklustega (külalise auto GPS silla- ja teeremonte ei näita, aga maastikud on uudsed ja väärivad jalgratta-/fotomatku) Maaselja äärde veinilinna, selles käime kõigepealt turistiinfost küsimas, kus on veinikojad, siis veini maitsmas samas kohas, kus 2006 oli käinud eesti selts (ma tunnen isegi ära, et meid sisse heitnud ja lauda juhatanud tagasihoidlik härrasmees oli tehase omanik ise, vähemalt oli ta seda 2006; maja on aga uus). Maitseme kokku kaheksat veini ja ostame mitme peale kasti.
Siis edasi teise veinikeldrisse, kus on hoovis koguni veinimemoriaal ja keldris kaks ekskursioonilt saabuvat eesti noorikut, kes eesti keelt kuuldes tulevad meilt uurima, mida tasub osta.
Õhtul pikem sööming ning lemmikmuusika plaadilt ettemängimine.
4.7.14
R, 2620. päev: eksam nr 2, II osa
Puhkus jätkub. Õhtul keelekursuse suuline osa. Oleme ees kahekaupa, teine on eakas hiinaprantsuse proua, kelle keeleoskus on mõneti vaiksemal tasemel, nii et vestlusteemal tuleb võtta jutuots enda kätte. Esimene ülesanne on, et tee etteantud sõnadest küsimused ja las teine vastab. Teise ülesandena peame tõmbama kumbki vestlusteema (mina „Minu (ideaalne) puhkus”, tema „Söök ja jook”) ning siis nendest valima ühe. Teemaks saab „Söök ja jook” ning mu plaan rääkida, kuidas käisin eile Pariisis ning keda ja mida seal nägin, jääb ära. Õnnestub aga mainida, et juba täna õhtul läheme kohalike toitude restorani ja võin seal proovida just seda rahvustoitu, mida õpetaja kiitis.
Saan näha kirjaliku osa tulemusi; kirjalikust arusaamise ja kirjandi eest olen saanud täispunktid. Hiina prouale soovitatakse järgmiseks kursuse tasemeks A2.1 (nagu praegune), mulle A2.2.
Saab teada, et esmaspäeval tundi ei ole, mida olnuks tore teada varem, kui tegin puhkuseplaane, igaüks peab uuele kursusele registreerima ise (varem tegi seda õpetaja tunnis).
Restorani lähme aga seepärast, et saabuvad külalised, kes majutuvad linnaäärses külas. Algul mõistame aadressi küll nii, nagu oleks hotell linnasüdame kalleimal äritänaval, millest me E-ga kumbki ei tea, et seal oleks hotelli; guugeldan kähku telefonist (hoobeldes „kui palju peatänaval hotelle ikka on!”) ja saan teada, et on ja tervelt kolm; E mainib, et kahtlane tundus, kuidas külaline ütles suht muretult, et hotell on peatänaval. Selgub, et tegelikult on nad linnast väljas ühes külahotellis.
Kohtume maja ees ja et me mitte kunagi kesklinnas autoga olnud ei ole, ei tea me mitte kõige vähematki, kuhu saab parkida (kuigi seda teame, et aadressi järgi autoga restorani ette sõitmine lõpeks kapitaalse kinnijäämisega ja väljuma peaks katuseluugist), mistõttu autojuht läheb viima autot parklasse ja mind jäetakse tänavanurka valvesse, et võtaksin ta pärast kaasa, sest samal aadressil on viis või kuus restorani kobaras, neli neist lausa ülestikku. Ootus on pikk (parkla on kolmveerandi kilomeetri kaugusel), minu poole heidetakse pärastpoole veidraid pilke [einen Blick werfen], näen, kuidas vuntsidega härrasmees kingib vuntsidega daamile paberkoti, see rõõmustab ja kotist tuleb välja keeruga sai, ning kuulen, kuidas Saksamaa lööb Prantsusmaa väravasse ja ühes kõrtsis hõisatakse, teises aga halatakse.
Kuivõrd üks külaline arvab, et ta mind kunagi näinud ei ole, aga ta on ühel mu muiste võetud fotol, otsin need pildid arhiivist üles ja prindin välja.
Saan näha kirjaliku osa tulemusi; kirjalikust arusaamise ja kirjandi eest olen saanud täispunktid. Hiina prouale soovitatakse järgmiseks kursuse tasemeks A2.1 (nagu praegune), mulle A2.2.
Saab teada, et esmaspäeval tundi ei ole, mida olnuks tore teada varem, kui tegin puhkuseplaane, igaüks peab uuele kursusele registreerima ise (varem tegi seda õpetaja tunnis).
Restorani lähme aga seepärast, et saabuvad külalised, kes majutuvad linnaäärses külas. Algul mõistame aadressi küll nii, nagu oleks hotell linnasüdame kalleimal äritänaval, millest me E-ga kumbki ei tea, et seal oleks hotelli; guugeldan kähku telefonist (hoobeldes „kui palju peatänaval hotelle ikka on!”) ja saan teada, et on ja tervelt kolm; E mainib, et kahtlane tundus, kuidas külaline ütles suht muretult, et hotell on peatänaval. Selgub, et tegelikult on nad linnast väljas ühes külahotellis.
Kohtume maja ees ja et me mitte kunagi kesklinnas autoga olnud ei ole, ei tea me mitte kõige vähematki, kuhu saab parkida (kuigi seda teame, et aadressi järgi autoga restorani ette sõitmine lõpeks kapitaalse kinnijäämisega ja väljuma peaks katuseluugist), mistõttu autojuht läheb viima autot parklasse ja mind jäetakse tänavanurka valvesse, et võtaksin ta pärast kaasa, sest samal aadressil on viis või kuus restorani kobaras, neli neist lausa ülestikku. Ootus on pikk (parkla on kolmveerandi kilomeetri kaugusel), minu poole heidetakse pärastpoole veidraid pilke [einen Blick werfen], näen, kuidas vuntsidega härrasmees kingib vuntsidega daamile paberkoti, see rõõmustab ja kotist tuleb välja keeruga sai, ning kuulen, kuidas Saksamaa lööb Prantsusmaa väravasse ja ühes kõrtsis hõisatakse, teises aga halatakse.
Kuivõrd üks külaline arvab, et ta mind kunagi näinud ei ole, aga ta on ühel mu muiste võetud fotol, otsin need pildid arhiivist üles ja prindin välja.
3.7.14
N, 2619. päev: Pariis
Algab lühike suvepuhkus (uurisin nädala algul tööl mitu korda, kas puhkus on ikka kirjas). Hommikul poole kuuese bussiga jaama, sealt rongile. Kavas on kohtuda vana sõbraga, kes mõne aasta tagant tuuritab koos perega pikalt Euroopas ja on mitu päeva Pariisis; seekord käime mitmes mu lemmikkohas (St-Denis, Ste-Chapelle, sõjamuuseumi raudrüüosakond ja tema soovil Napoleoni haud + minu ettepanekul jalutuskäik sealt Trocadéroni).
Minekul on TGV vagun üsna tühi, kuuldekaugusel teeb kaugemas keskeas inglise paar ristsõnu.
Täpne kokkusaamiskoht jäi õieti kokku leppimata (saatsin eile päeval küll meili, aga ei tea, kas A on selle kätte saanud; ka saabus rong mitte tavalisele 6. teele, vaid teele nr 30, rongi kõrval oli raudaed ja selle taga tänaval joodikud); kuidas leida üles 190 m laiusest, 30 teega raudteejaamast teile vastu tulnud inimesed? — Väga lihtne: argipäeva hommiku tipptunnil sibavad kõik inimesed rongidelt otsejoones metroosse, nii et pöörake silmad hoopis jaama peaukse poole, kus seisab kaks inimest ja vaatab otsivalt ringi!
Hommikusöögikohta otsides näeme kohe esimeseks trepil kolme automaaturit, nagu neid Pariisi rahvarikastes kohtades ikka näeb.
St-Denis’sse minekul teen lollisti, et kavandan ainult ühe ümberistumise, mis on teisel pool kesklinna Montparnasse’is ja kus tuleb teisele liinile kõndida maa all vähemalt pool kilomeetrit. Sedasi kestab sõit 6½ km kaugusele terve tunni ja läheb südalinna alt läbi kaks korda. Naastes istume ümber kaks korda ja läheme teisele ringile. Sõbral on Pariisi geograafiast hägune ettekujutus ning kuivõrd ta on arvanud, et St-Denis on umbes samas kohas kus metroojaam Strasbourg–St-Denis (kaks peatust), tuleb tunnine metroosõit talle mõneti ebameeldiva üllatusena. Teine piinlik seik on, kui uurin ühes kohas pikalt metrookaarti (kumba suunda minna), sest mu vanal (2009) plaanil on liin ühe peatuse lühem ja lõpp-peatused ei klapi.
St-Denis’s jalutame algul kloostrikiriku nelitiseni, mis on pisut tarbetu, sest väljatulekuks peab kõndima tagasi ja koori pääseb piletiputka kaudu õuest läbi. Erakordse saavutusena suudan ära seletada varagooti võlvi probleemi, kuidas piklikus võlvikus (laius pikihoone laiuse mõttes on suurem kui pikkus) läheb võlvikanna alumine ots seina poole keerdu (sest võlvkaar vastu seina algab kõrgemalt kui kaar põiki üle kesklöövi ja diagonaalne võlviribi). Veebruaris 2009 üritasin sellest rääkida katedraali moodi külakirikus, aga isegi joonise kiuste jäi kuulajatel selgus saamata. Pariisi Notre-Dame’is oli probleem veel lahendamata, kesklöövi võlvik on ruudukujuline ja kahe külglöövi travee pikkune nagu romaani stiilis, St-Denis’is ja Ste-Chapelle’is on võlvikannad juba keerdus.
Kuulsate katedraalidega võrreldes suht tundmatus St-Denis’is on alati see lõbu, et vähetuntud keskaegsete kuningate (Childebert, Dagobert jne) hauasammaste peale pisut tüdinud inimeste silmad lähevad alati väga ümmarguseks, kui näidata, et vat siin on Marie Antoinette’i ja Louis XVI hauasammas, ja siis hiljem krüptis, et siin plaadi taga on 70 Prantsuse kuninga, kuninganna, printsi ja printsessi luud ning teisel pool on teised samapalju.
Kooriümbriskäigus algavad mingi (dokumentaal-?)filmi võtted – jutustaja harjutab, valgust ja kaamerat sätitakse üles – ning kooripinkidel istub klassitäis väsinud saksa teismelisi koolilapsi.
Krüptis on ka põhjalik väljapanek, kuidas sai Pariisi esimesest piiskopist Denis’st ehk Dionysiusest märter. Pea löödi maha, võttis pea kaenlasse ja kõndis kogu tee jutlustades – mitte nagu Zürichis Felix ja Regula väidetavasti jõe äärest toomkirikuni (80 m), vaid ikka kõvasti rohkem: Montmatre’ist St-Denis’sse, 10 km. Mõne pildi järgi jäi ta ilma kogu peast, mõnes hilisemas – kui inimese anatoomiat ja füsioloogiat hakati mõistma paremini – ainult pealaest, ühes sildita reliikviapurgis on tükk pealuud.
Basaarile (mis täna on vaiksevõitu) ei lähe. Pikk sõit tagasi linna; olen metroos pisut mures külaliste seljataguse turvalisuse pärast – ise üritan seista seljaga vastu seina, nemad on ajuti seljaga peatustes avaneva ukse poole.
Metroost välja Cité jaamas, kus on alati tore näidata, et jõest paarkümmend meetrit sügavamal olev jaam ja selle trepikoda on kessoon ehk väga suur malmist tünn.
Ste-Chapelle’is on lõuna. Et lõuna on sel ajal kogu Prantsusmaal, kõnnime vasakkaldale, ülikooli ja boheemlaste poolele. Maandume kolmandas restoranis. Võtan salati, külalised samuti, ja – maassa maan tavalla – roosa veini; pr A võtab kraanivett, A võtab õlle, mis pärast selgub olevat värvi poolest punane.
Pärast lõunat Ste-Chapelle’i sabasse. Turvakontrolli röntgen leiab mu kotist dosimeetri, käsib näidata. Mõtlen, et küllap paistavad röntgenis ka röntgenkiirgusele tundliku dosimeetri kaks kiirgusandurit intensiivselt tumedate (röntgenkiirgust neelavate) pulkadena, ja minu tohutuks kergenduseks a) nad arvavad need akudeks, b) nad ei käsi akusid näidata ja c) kuigi nad käsivad näidata, mis aparaat see on, ei hakka nad täpsemalt uurima selle olemust, mis on ju tore, sest mine hakka seletama, miks mul on kaasas dosimeeter! (Aga miks: sellest allpool.)
Ste-Chapelle’i nännipoe plakatisahtlis on sobivasti keskaegse Pariisi plaan, millelt saan näidata, kuidas Louvre oli algselt samasugune linnamüürikindlus nagu teisel pool Bastille. Ostan keskaegse Pariisi 3D-mudeli filmi II osa (I osa: vt märksõna „Kuldrannake”).
Ülemise kabeli kolm suurt akent on remondis, nii et suure osa kabelist täidavad valgesse mähitud tellingud. Mu pikksilmal on minekut. Täheldan ühelt sõjamehi kujutavalt alumiselt aknalt, et vitraažide tegemise aegu – Ste-Chapelle’is on maailma suurim kollektsioon algupärases kohas olevat 13. sajandi vitraaži – ei tuntud veel plaatturvist, sõjamehed on ainult rõngassärkides.
Paljude elus tehtud veidrate asjade loetelu täna pikeneb: tuleb välja, et täna käin mitme asjaolu õnnetu kokkulangemise tõttu tegutseva Prantsuse kohtuhoone vist naiste kemmergus!! Noh, kui me Ste-Chapelle’i ülakorrusel aknaid vahime, teatab pr A, et ta käib korraks kempsus, ja kaob veerand tunniks. Kui väljume, on sama mõte tulnud ka teistel, ta oskab juhatada teed (õige kemps hoovi servas kohtumaja keldris on kinni) – tuleb minna kohtumaja mingist uksest sisse, pikalt mööda koridori, mööda ustest, mille tagant kostab kurja kärkimist, mattklaasist usteni, mille taga paistab olevat suur ootesaal. Seal on topeltsildiga (härrad + prouad) kemmerg, kus eesruumis on kohe paremal sihukesed metsiku lääne salongiuste stiilis mõttelised ja mitte midagi varjavad pendeluksed ning nende taga kambrikeses reas kolm pissuaari, vastasseinas kraanikausid ning tagapool kaks kabiini ja uks teise ruumi, kus on vasakul seinas veel kraanikausse ja paremas veel kolm kabiini. Algul väljub rahul härrasmees, aga ei näe, kust, ja sees sebivad nõutud naisterahvad, mistõttu sisenen nimetet tagumisse ruumi. Kui väljun, siseneb koridori klaasustest talaaris proua, aga ma ei jää vaatama, kuhu tema kui maja töötaja oma „kodukempsus” siseneb. Mu väljumise peale pöörduvad kaks naisterahvast ukselt nõutult tagasi sõnadega, et see on vist meeste kemps. Segadust kui palju! Kui tagasi hoovis oleme, märgin, et koridori uste peale oli kirjutatud, et nendes on kohtusaalid, ja kui klaasustel olevast sildist õigesti aru sain, saab sealt edasi kohtuda kinnipeetavatega. Väljapääsu hoovis seisab trepi ees kolm musta furgoonautot, mis on just seda nägu, et nendega veetakse kohtualuseid vangimaja vahet.
Tehes järeldusi hommikusest fiaskost Pariisi metrooga, otsustan sõita esimest korda Pariisis RER-iga, mis läheb St-Micheli väljakult piki jõekallast lääne poole. Maa (ja ilmselt ka jõe) all selgub olevat umbes kolm haruteed raudteed, mida mööda sõidab täitsa tavalise lähirongi mõõtu rong. Olen kuulnud RER-ist õuduslugusid, aga jaam ei ole palju räpasem kui muu Prantsuse raudteejaam, rong on üllatavalt puhas (RERi-eelarvamuse kohta, eks ju) ja sisenemine RERi jaama nõuab vähem pingutusi kui 2012 Viinis lennujaamarongi CAT linnapoolse jaama sissepääsu otsimine. (See oli remondis ja minna tuli kaarega läbi ehitusplatsi, et te teaksite.)
Sõidame Invaliidide platsini, kus on piletikontroll ka väljumisel.
Invaliidide palees on parasjagu ajutine näitus teemal „Musketärid” (ostan sinna igaks juhuks piletid, suuremat lootmata sinna jõuda). Kõikvõimalike piletite ostmisel juhtub maksma see, kes esimesena ette satub, ja lõpuks ei mäleta keegi, mis seis on, st seis on enam-vähem võrdne. A täheldab, et huvitav, alati, kui räägitakse kolmest musketärist, näidatakse neid osavate vehklejatena, kuigi tegelikult oli musketäri relv ju hoopis musket – väga pika toruga raske algeline püss. Arvan seepeale, et katsu sa kujutada romantilist püssilahingut.
Raudrüüosakonda vaatavad külalised väga põhjalikult, vbl pidanuksin selgitama, et esimene saal ei ole ainus, mitu samasugust suurt saali tuleb veel.
Ühes toas on raudrüüde skeemid sajandite kaupa. Ühe populaarse kiivriliigi nimetus oli salade.
Raudlattidest piiramiskahuri juures imetleme selle ehitustehnikat nagu poisikesed (vrd mõni aasta tagasi ka episood Ohaini mootoriga) ning A ütleb raudlattide liitmistehnikaks keevitamine, mina täpsemini paagutamine.
Muuseumist väljudes oleme ajakavast maas umbes kaks tundi. Ainult Napoleoni haud; Invaliidide palee muid muuseume vaatama ei lähe.
A-d ei lasta vaatama lähedalt A 4 1:2 maketti. Sel ajal, kui ta valvuriga vaidleb (valvur teatab, et selmet kõndida viis meetrit, vaadata ja tulla tagasi, peab ta minema ringiga ja läbi kõndima kogu 1870.–1945. a sõdade osakonna), pildistan samas toas välisukse juures olevaid raudrüümakette, millega on tavaline häda, et tehnikamudelite ehitajad ei oska värvida figuure ja vastupidi. Seda galeriid ma siia sinu unerahu säilitamiseks, kallis lugeja, parem ei pane.
Napoleoni matusekirik. Selgub, et Napoleoni pruunist läikivast kivist kirst graniidist ei ole: doosikiirgus keldrikorruse galeriis on miniatuurne 0,04 µSv/h (graniidi juures, nt munakivisillutisel on umbes 0,30 µSv/h).
Ainus koht, kus kaotan külalised mitmeks minutiks silmist: mõtlen, et kui neid maapinnal ei paista, küllap on siis krüptis; sealt aga paistab, et nad on üleval. Kiirustades tagasi.
Õhtupoole on palav, eeskava hakkab loksuma ning lõpust kaob mitu asja ära, nagu jalutamine (või marssimine) Champs-Élysées’l ning Triumfikaar. Eiffeli torn oli algul ka plaanis, aga see kadus ära lihtsal põhjusel, sest kaks-kolm nädalat varem oli tänaseks ülemine platvorm täiesti välja müüdud ja mitut tundi sabas seista ei taha. A naljatles enne mitu korda, et üritab Pariisis matkida kuulsat 28.6.1940 ekskursiooni, mille peale vastasin, et kui ta soovib, võin saata talle Speeri mälestustest selle ükskikasjaliku kirjelduse, kuigi täpselt korrata on raske, sest see algas kell pool kuus ja lõppes kell kaheksa hommikul.
Päevakava oli selline:
Tee läheb kenasti pikalt sõjakooli aia äärest läbi, kus muidugi märgin, et eriti osav oli Napoleon matemaatikas ja aianduses. Sõjakooli ees on hobuselaat. Marsi väljaku keskel on bistrootoolidest torn, just sellistest, mille kuu aega tagasi kogemata katki istusin.
Eiffeli torni all tehakse ettevalmistusi 14. VII pidustusteks. Eelisjärjekorra väravad näeb ära (need on tõesti olemas).
Äratulekuks olen otsustanud, et kui me 40 min enne mu rongi väljumist Trocadéro metroojaamas ei ole, hakkan jooksma. Ka 40 minutit on metroos 5½ km läbimiseks väga napp, sest tuleb ümber istuda ja ühes kohas paar kilomeetrit enne jaama, kui mu rongini on aega 25 minutit, seisab metroorong ühes peatuses mingi tehnilise rikke tõttu kolm närvesöövat minutit. Nii et ümberistumisel ja raudteejaama katakombides ma täitsa ebaviisakalt jooksen.
Olen perroonil 9 min enne rongi väljumist (pms peab olema TGV vagunis kohal 2...3 min enne väljumist). Mingi nolk laiutab minu kohal, tõstan ta minema. Manustan hommikusöögist üle jäänud ja seni kotis soojenenud vee.
Rong väljub sõiduplaanist 20 min hiljem, midagi mumisetakse, aru ei saa; kuskil on vist olnud mingi õnnetus. Väljub linnast mööda tillukesi äärelinna haruteid.
Rongireisijatele teadmiseks: pange jah oma nutitelefoni wifi nimeks enda nimi, nii saavad kaassõitjad ka teada, kellega nad ühes vagunis sõidavad.
Aknast näeb kaunist loojangumaastikku, kuni viimase Prantsusmaa peatuse järel sõidab rong kümmekond kilomeetrit täiesti eba-TGV-liku kiirusega 7..23 km/h, et hüppa aga maha, korja metsast maasikaid, hüppa peale tagasi (vbl kardab pimedust, aga teisalt, kuivõrd just seal juhtus vähem kui kümme aastat tagasi 21. saj Euroopa jaoks arusaamatu rongiõnnetus, kuidas kaks rongi sõitis nägupidi kokku, on selline ettevaatus asja eest). Kokkuvõttes hilineb rongi saabumine ligi tunni, tulen taksoga.
Minekul on TGV vagun üsna tühi, kuuldekaugusel teeb kaugemas keskeas inglise paar ristsõnu.
Täpne kokkusaamiskoht jäi õieti kokku leppimata (saatsin eile päeval küll meili, aga ei tea, kas A on selle kätte saanud; ka saabus rong mitte tavalisele 6. teele, vaid teele nr 30, rongi kõrval oli raudaed ja selle taga tänaval joodikud); kuidas leida üles 190 m laiusest, 30 teega raudteejaamast teile vastu tulnud inimesed? — Väga lihtne: argipäeva hommiku tipptunnil sibavad kõik inimesed rongidelt otsejoones metroosse, nii et pöörake silmad hoopis jaama peaukse poole, kus seisab kaks inimest ja vaatab otsivalt ringi!
Hommikusöögikohta otsides näeme kohe esimeseks trepil kolme automaaturit, nagu neid Pariisi rahvarikastes kohtades ikka näeb.
St-Denis’sse minekul teen lollisti, et kavandan ainult ühe ümberistumise, mis on teisel pool kesklinna Montparnasse’is ja kus tuleb teisele liinile kõndida maa all vähemalt pool kilomeetrit. Sedasi kestab sõit 6½ km kaugusele terve tunni ja läheb südalinna alt läbi kaks korda. Naastes istume ümber kaks korda ja läheme teisele ringile. Sõbral on Pariisi geograafiast hägune ettekujutus ning kuivõrd ta on arvanud, et St-Denis on umbes samas kohas kus metroojaam Strasbourg–St-Denis (kaks peatust), tuleb tunnine metroosõit talle mõneti ebameeldiva üllatusena. Teine piinlik seik on, kui uurin ühes kohas pikalt metrookaarti (kumba suunda minna), sest mu vanal (2009) plaanil on liin ühe peatuse lühem ja lõpp-peatused ei klapi.
 |
| Ta oli Jesse soost |
St-Denis’s jalutame algul kloostrikiriku nelitiseni, mis on pisut tarbetu, sest väljatulekuks peab kõndima tagasi ja koori pääseb piletiputka kaudu õuest läbi. Erakordse saavutusena suudan ära seletada varagooti võlvi probleemi, kuidas piklikus võlvikus (laius pikihoone laiuse mõttes on suurem kui pikkus) läheb võlvikanna alumine ots seina poole keerdu (sest võlvkaar vastu seina algab kõrgemalt kui kaar põiki üle kesklöövi ja diagonaalne võlviribi). Veebruaris 2009 üritasin sellest rääkida katedraali moodi külakirikus, aga isegi joonise kiuste jäi kuulajatel selgus saamata. Pariisi Notre-Dame’is oli probleem veel lahendamata, kesklöövi võlvik on ruudukujuline ja kahe külglöövi travee pikkune nagu romaani stiilis, St-Denis’is ja Ste-Chapelle’is on võlvikannad juba keerdus.
Kuulsate katedraalidega võrreldes suht tundmatus St-Denis’is on alati see lõbu, et vähetuntud keskaegsete kuningate (Childebert, Dagobert jne) hauasammaste peale pisut tüdinud inimeste silmad lähevad alati väga ümmarguseks, kui näidata, et vat siin on Marie Antoinette’i ja Louis XVI hauasammas, ja siis hiljem krüptis, et siin plaadi taga on 70 Prantsuse kuninga, kuninganna, printsi ja printsessi luud ning teisel pool on teised samapalju.
Kooriümbriskäigus algavad mingi (dokumentaal-?)filmi võtted – jutustaja harjutab, valgust ja kaamerat sätitakse üles – ning kooripinkidel istub klassitäis väsinud saksa teismelisi koolilapsi.
Krüptis on ka põhjalik väljapanek, kuidas sai Pariisi esimesest piiskopist Denis’st ehk Dionysiusest märter. Pea löödi maha, võttis pea kaenlasse ja kõndis kogu tee jutlustades – mitte nagu Zürichis Felix ja Regula väidetavasti jõe äärest toomkirikuni (80 m), vaid ikka kõvasti rohkem: Montmatre’ist St-Denis’sse, 10 km. Mõne pildi järgi jäi ta ilma kogu peast, mõnes hilisemas – kui inimese anatoomiat ja füsioloogiat hakati mõistma paremini – ainult pealaest, ühes sildita reliikviapurgis on tükk pealuud.
Basaarile (mis täna on vaiksevõitu) ei lähe. Pikk sõit tagasi linna; olen metroos pisut mures külaliste seljataguse turvalisuse pärast – ise üritan seista seljaga vastu seina, nemad on ajuti seljaga peatustes avaneva ukse poole.
Metroost välja Cité jaamas, kus on alati tore näidata, et jõest paarkümmend meetrit sügavamal olev jaam ja selle trepikoda on kessoon ehk väga suur malmist tünn.
Ste-Chapelle’is on lõuna. Et lõuna on sel ajal kogu Prantsusmaal, kõnnime vasakkaldale, ülikooli ja boheemlaste poolele. Maandume kolmandas restoranis. Võtan salati, külalised samuti, ja – maassa maan tavalla – roosa veini; pr A võtab kraanivett, A võtab õlle, mis pärast selgub olevat värvi poolest punane.
Pärast lõunat Ste-Chapelle’i sabasse. Turvakontrolli röntgen leiab mu kotist dosimeetri, käsib näidata. Mõtlen, et küllap paistavad röntgenis ka röntgenkiirgusele tundliku dosimeetri kaks kiirgusandurit intensiivselt tumedate (röntgenkiirgust neelavate) pulkadena, ja minu tohutuks kergenduseks a) nad arvavad need akudeks, b) nad ei käsi akusid näidata ja c) kuigi nad käsivad näidata, mis aparaat see on, ei hakka nad täpsemalt uurima selle olemust, mis on ju tore, sest mine hakka seletama, miks mul on kaasas dosimeeter! (Aga miks: sellest allpool.)
Ste-Chapelle’i nännipoe plakatisahtlis on sobivasti keskaegse Pariisi plaan, millelt saan näidata, kuidas Louvre oli algselt samasugune linnamüürikindlus nagu teisel pool Bastille. Ostan keskaegse Pariisi 3D-mudeli filmi II osa (I osa: vt märksõna „Kuldrannake”).
Ülemise kabeli kolm suurt akent on remondis, nii et suure osa kabelist täidavad valgesse mähitud tellingud. Mu pikksilmal on minekut. Täheldan ühelt sõjamehi kujutavalt alumiselt aknalt, et vitraažide tegemise aegu – Ste-Chapelle’is on maailma suurim kollektsioon algupärases kohas olevat 13. sajandi vitraaži – ei tuntud veel plaatturvist, sõjamehed on ainult rõngassärkides.
Paljude elus tehtud veidrate asjade loetelu täna pikeneb: tuleb välja, et täna käin mitme asjaolu õnnetu kokkulangemise tõttu tegutseva Prantsuse kohtuhoone vist naiste kemmergus!! Noh, kui me Ste-Chapelle’i ülakorrusel aknaid vahime, teatab pr A, et ta käib korraks kempsus, ja kaob veerand tunniks. Kui väljume, on sama mõte tulnud ka teistel, ta oskab juhatada teed (õige kemps hoovi servas kohtumaja keldris on kinni) – tuleb minna kohtumaja mingist uksest sisse, pikalt mööda koridori, mööda ustest, mille tagant kostab kurja kärkimist, mattklaasist usteni, mille taga paistab olevat suur ootesaal. Seal on topeltsildiga (härrad + prouad) kemmerg, kus eesruumis on kohe paremal sihukesed metsiku lääne salongiuste stiilis mõttelised ja mitte midagi varjavad pendeluksed ning nende taga kambrikeses reas kolm pissuaari, vastasseinas kraanikausid ning tagapool kaks kabiini ja uks teise ruumi, kus on vasakul seinas veel kraanikausse ja paremas veel kolm kabiini. Algul väljub rahul härrasmees, aga ei näe, kust, ja sees sebivad nõutud naisterahvad, mistõttu sisenen nimetet tagumisse ruumi. Kui väljun, siseneb koridori klaasustest talaaris proua, aga ma ei jää vaatama, kuhu tema kui maja töötaja oma „kodukempsus” siseneb. Mu väljumise peale pöörduvad kaks naisterahvast ukselt nõutult tagasi sõnadega, et see on vist meeste kemps. Segadust kui palju! Kui tagasi hoovis oleme, märgin, et koridori uste peale oli kirjutatud, et nendes on kohtusaalid, ja kui klaasustel olevast sildist õigesti aru sain, saab sealt edasi kohtuda kinnipeetavatega. Väljapääsu hoovis seisab trepi ees kolm musta furgoonautot, mis on just seda nägu, et nendega veetakse kohtualuseid vangimaja vahet.
Tehes järeldusi hommikusest fiaskost Pariisi metrooga, otsustan sõita esimest korda Pariisis RER-iga, mis läheb St-Micheli väljakult piki jõekallast lääne poole. Maa (ja ilmselt ka jõe) all selgub olevat umbes kolm haruteed raudteed, mida mööda sõidab täitsa tavalise lähirongi mõõtu rong. Olen kuulnud RER-ist õuduslugusid, aga jaam ei ole palju räpasem kui muu Prantsuse raudteejaam, rong on üllatavalt puhas (RERi-eelarvamuse kohta, eks ju) ja sisenemine RERi jaama nõuab vähem pingutusi kui 2012 Viinis lennujaamarongi CAT linnapoolse jaama sissepääsu otsimine. (See oli remondis ja minna tuli kaarega läbi ehitusplatsi, et te teaksite.)
Sõidame Invaliidide platsini, kus on piletikontroll ka väljumisel.
Invaliidide palees on parasjagu ajutine näitus teemal „Musketärid” (ostan sinna igaks juhuks piletid, suuremat lootmata sinna jõuda). Kõikvõimalike piletite ostmisel juhtub maksma see, kes esimesena ette satub, ja lõpuks ei mäleta keegi, mis seis on, st seis on enam-vähem võrdne. A täheldab, et huvitav, alati, kui räägitakse kolmest musketärist, näidatakse neid osavate vehklejatena, kuigi tegelikult oli musketäri relv ju hoopis musket – väga pika toruga raske algeline püss. Arvan seepeale, et katsu sa kujutada romantilist püssilahingut.
Raudrüüosakonda vaatavad külalised väga põhjalikult, vbl pidanuksin selgitama, et esimene saal ei ole ainus, mitu samasugust suurt saali tuleb veel.
 |
| A: Can you imagine a horse wearing it and looking like a tram? Teine A: Yes, with a picture of a cat!! |
Ühes toas on raudrüüde skeemid sajandite kaupa. Ühe populaarse kiivriliigi nimetus oli salade.
Raudlattidest piiramiskahuri juures imetleme selle ehitustehnikat nagu poisikesed (vrd mõni aasta tagasi ka episood Ohaini mootoriga) ning A ütleb raudlattide liitmistehnikaks keevitamine, mina täpsemini paagutamine.
Muuseumist väljudes oleme ajakavast maas umbes kaks tundi. Ainult Napoleoni haud; Invaliidide palee muid muuseume vaatama ei lähe.
A-d ei lasta vaatama lähedalt A 4 1:2 maketti. Sel ajal, kui ta valvuriga vaidleb (valvur teatab, et selmet kõndida viis meetrit, vaadata ja tulla tagasi, peab ta minema ringiga ja läbi kõndima kogu 1870.–1945. a sõdade osakonna), pildistan samas toas välisukse juures olevaid raudrüümakette, millega on tavaline häda, et tehnikamudelite ehitajad ei oska värvida figuure ja vastupidi. Seda galeriid ma siia sinu unerahu säilitamiseks, kallis lugeja, parem ei pane.
Napoleoni matusekirik. Selgub, et Napoleoni pruunist läikivast kivist kirst graniidist ei ole: doosikiirgus keldrikorruse galeriis on miniatuurne 0,04 µSv/h (graniidi juures, nt munakivisillutisel on umbes 0,30 µSv/h).
Ainus koht, kus kaotan külalised mitmeks minutiks silmist: mõtlen, et kui neid maapinnal ei paista, küllap on siis krüptis; sealt aga paistab, et nad on üleval. Kiirustades tagasi.
Õhtupoole on palav, eeskava hakkab loksuma ning lõpust kaob mitu asja ära, nagu jalutamine (või marssimine) Champs-Élysées’l ning Triumfikaar. Eiffeli torn oli algul ka plaanis, aga see kadus ära lihtsal põhjusel, sest kaks-kolm nädalat varem oli tänaseks ülemine platvorm täiesti välja müüdud ja mitut tundi sabas seista ei taha. A naljatles enne mitu korda, et üritab Pariisis matkida kuulsat 28.6.1940 ekskursiooni, mille peale vastasin, et kui ta soovib, võin saata talle Speeri mälestustest selle ükskikasjaliku kirjelduse, kuigi täpselt korrata on raske, sest see algas kell pool kuus ja lõppes kell kaheksa hommikul.
Päevakava oli selline:
- 8.40 kohtumine
- Hommikusöök, päevapiletid
- 10.00–10.45 St-Denis
- 11.30–12.30 Ste-Chapelle
- lõuna
- 14.00–16.00 Hôt. des Inv.
- jalutus
- 17.30–18.30 Arc de Triomphe
- 19.00 metrosse ja ära
- Kohtumine 8.38 (+2 min)
- Hommikusöök, päevapiletid
- 10.30–12.05 St-Denis (–½ h, –1 h 20 min)
- ~12.50 Ste-Chapelle just pandud kinni, lõuna (–1 h 20 min)
- 14.20–14.40 Ste-Chapelle (sabas)
- 14.45–15.25 Ste-Chapelle (sees) (–3 h 15 min, –2 h 55 min)
- 15.35 tagasi tänaval
- 16.10–18.00 Hôt. des Inv. (–2 h 10 min, –2 h)
- jalutus
- 19.00 metrosse ja ära
Tee läheb kenasti pikalt sõjakooli aia äärest läbi, kus muidugi märgin, et eriti osav oli Napoleon matemaatikas ja aianduses. Sõjakooli ees on hobuselaat. Marsi väljaku keskel on bistrootoolidest torn, just sellistest, mille kuu aega tagasi kogemata katki istusin.
Eiffeli torni all tehakse ettevalmistusi 14. VII pidustusteks. Eelisjärjekorra väravad näeb ära (need on tõesti olemas).
Äratulekuks olen otsustanud, et kui me 40 min enne mu rongi väljumist Trocadéro metroojaamas ei ole, hakkan jooksma. Ka 40 minutit on metroos 5½ km läbimiseks väga napp, sest tuleb ümber istuda ja ühes kohas paar kilomeetrit enne jaama, kui mu rongini on aega 25 minutit, seisab metroorong ühes peatuses mingi tehnilise rikke tõttu kolm närvesöövat minutit. Nii et ümberistumisel ja raudteejaama katakombides ma täitsa ebaviisakalt jooksen.
Olen perroonil 9 min enne rongi väljumist (pms peab olema TGV vagunis kohal 2...3 min enne väljumist). Mingi nolk laiutab minu kohal, tõstan ta minema. Manustan hommikusöögist üle jäänud ja seni kotis soojenenud vee.
Rong väljub sõiduplaanist 20 min hiljem, midagi mumisetakse, aru ei saa; kuskil on vist olnud mingi õnnetus. Väljub linnast mööda tillukesi äärelinna haruteid.
Rongireisijatele teadmiseks: pange jah oma nutitelefoni wifi nimeks enda nimi, nii saavad kaassõitjad ka teada, kellega nad ühes vagunis sõidavad.
Aknast näeb kaunist loojangumaastikku, kuni viimase Prantsusmaa peatuse järel sõidab rong kümmekond kilomeetrit täiesti eba-TGV-liku kiirusega 7..23 km/h, et hüppa aga maha, korja metsast maasikaid, hüppa peale tagasi (vbl kardab pimedust, aga teisalt, kuivõrd just seal juhtus vähem kui kümme aastat tagasi 21. saj Euroopa jaoks arusaamatu rongiõnnetus, kuidas kaks rongi sõitis nägupidi kokku, on selline ettevaatus asja eest). Kokkuvõttes hilineb rongi saabumine ligi tunni, tulen taksoga.
2.7.14
K, 2618. päev: eksam nr 1 käes
Tunni lõpus saame kätte saksa keele kontrolltöö: tulemus on, nagu ikka, pisut kurvastav, raudselt tavaline 82% ehk hea. Suulise teksti arusaamise ülesandes olen lugenud ühe küsimuse valesti, sellest läheb punkt maha; kirjalikust arusaamise ülesandes olen üht küsimust lugedes jätnud ühe olulise sõna vahele ja vastan küsimusele, kas väide on õige või vale, valesti, aga õpetaja arvestab mu pikka seletust ja paneb 2 punktist 1. Grammatikaosas (ühendverbid) möönab õpetaja isegi, et väga raske sai, ja küsib, mis oli meie jaoks kõige raskem, mispeale vastatakse üksmeelselt, et nende tohutu arv. Näitan kaustikust kenasti nimisõnade järgi järjestatud loetelu, mis jätab suure mulje [Eindruck hinterlassen], koos kommentaariga, et kodus on vat nii pikk (näitan kätega 30 cm) kartoteek, ja õpetaja teatab, et ta ise kunagi niikaugele jõudnud, et teha selline register ise. „Jajah,” mõtlen, „näha oli.”
Kirjandi on kõik viis osalist kirjutanud teemal „Toiduainete raiskamine”. Mu mustandipaber (kus kirjutasin pähetulnud mõtteid ja lihvisin kirjandiloogikat) leiti ka üles, olin selle jätnud eksamitöö vahele ja õpetaja ei teadnud, mis sellega teha või kelle oma see on.
Tunni lõpuks korratakse kahe hiljem saabunu auks videolõiku, kus on 1954. a Berni ime klassikaline kroonikafilm (sakslased tegid jalgpalli MM-i finaalis ungarlastele kaela ning see tõi sõjajärgsele muserdunud Saksamaale suure rõõmu), mida näidati ka tunni algul, aga mida heameelega vaatan ka teist korda. Õpetaja seletab, et ta itsitab seepärast, et see reportaaž on igal sakslastel peas. Läheb ligi 40 minutit üle, aga õnneks mul täna keeletundi ei ole.
Kirjandi on kõik viis osalist kirjutanud teemal „Toiduainete raiskamine”. Mu mustandipaber (kus kirjutasin pähetulnud mõtteid ja lihvisin kirjandiloogikat) leiti ka üles, olin selle jätnud eksamitöö vahele ja õpetaja ei teadnud, mis sellega teha või kelle oma see on.
Tunni lõpuks korratakse kahe hiljem saabunu auks videolõiku, kus on 1954. a Berni ime klassikaline kroonikafilm (sakslased tegid jalgpalli MM-i finaalis ungarlastele kaela ning see tõi sõjajärgsele muserdunud Saksamaale suure rõõmu), mida näidati ka tunni algul, aga mida heameelega vaatan ka teist korda. Õpetaja seletab, et ta itsitab seepärast, et see reportaaž on igal sakslastel peas. Läheb ligi 40 minutit üle, aga õnneks mul täna keeletundi ei ole.
1.7.14
Subscribe to:
Posts (Atom)
