Puhkus jätkub. Õhtul keelekursuse suuline osa. Oleme ees kahekaupa, teine on eakas hiinaprantsuse proua, kelle keeleoskus on mõneti vaiksemal tasemel, nii et vestlusteemal tuleb võtta jutuots enda kätte. Esimene ülesanne on, et tee etteantud sõnadest küsimused ja las teine vastab. Teise ülesandena peame tõmbama kumbki vestlusteema (mina „Minu (ideaalne) puhkus”, tema „Söök ja jook”) ning siis nendest valima ühe. Teemaks saab „Söök ja jook” ning mu plaan rääkida, kuidas käisin eile Pariisis ning keda ja mida seal nägin, jääb ära. Õnnestub aga mainida, et juba täna õhtul läheme kohalike toitude restorani ja võin seal proovida just seda rahvustoitu, mida õpetaja kiitis.
Saan näha kirjaliku osa tulemusi; kirjalikust arusaamise ja kirjandi eest olen saanud täispunktid. Hiina prouale soovitatakse järgmiseks kursuse tasemeks A2.1 (nagu praegune), mulle A2.2.
Saab teada, et esmaspäeval tundi ei ole, mida olnuks tore teada varem, kui tegin puhkuseplaane, igaüks peab uuele kursusele registreerima ise (varem tegi seda õpetaja tunnis).
Restorani lähme aga seepärast, et saabuvad külalised, kes majutuvad linnaäärses külas. Algul mõistame aadressi küll nii, nagu oleks hotell linnasüdame kalleimal äritänaval, millest me E-ga kumbki ei tea, et seal oleks hotelli; guugeldan kähku telefonist (hoobeldes „kui palju peatänaval hotelle ikka on!”) ja saan teada, et on ja tervelt kolm; E mainib, et kahtlane tundus, kuidas külaline ütles suht muretult, et hotell on peatänaval. Selgub, et tegelikult on nad linnast väljas ühes külahotellis.
Kohtume maja ees ja et me mitte kunagi kesklinnas autoga olnud ei ole, ei tea me mitte kõige vähematki, kuhu saab parkida (kuigi seda teame, et aadressi järgi autoga restorani ette sõitmine lõpeks kapitaalse kinnijäämisega ja väljuma peaks katuseluugist), mistõttu autojuht läheb viima autot parklasse ja mind jäetakse tänavanurka valvesse, et võtaksin ta pärast kaasa, sest samal aadressil on viis või kuus restorani kobaras, neli neist lausa ülestikku. Ootus on pikk (parkla on kolmveerandi kilomeetri kaugusel), minu poole heidetakse pärastpoole veidraid pilke [einen Blick werfen], näen, kuidas vuntsidega härrasmees kingib vuntsidega daamile paberkoti, see rõõmustab ja kotist tuleb välja keeruga sai, ning kuulen, kuidas Saksamaa lööb Prantsusmaa väravasse ja ühes kõrtsis hõisatakse, teises aga halatakse.
Kuivõrd üks külaline arvab, et ta mind kunagi näinud ei ole, aga ta on ühel mu muiste võetud fotol, otsin need pildid arhiivist üles ja prindin välja.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment