P, 430. päev: matk

Käin Saksamaal Moseli ääres matkal, koos jaama ja pärast jaamast tagasi matkamisega (kumbki ots umbes 3 km) – sest pühapäeval märkimisväärt busse siinmaal ei liigu – umbes 32 km.

Ostan päevapileti matka alguspunktiks olevasse linnakesse; tean päevapileteid olevat Koblenzi liinil peale T. linnakese veel umbes nelja jaama, millest soovitu on enne Koblenzit viimane. Müüja küsib üle ja hakkab siis arvutil ennastsalgavalt klõbistama. Kui sa teinekord siinmaal raudteejaama satud ja pileti ostad, kallis lugeja, siis loe ära, mitu korda piletimüügil klahve vajutatakse. Oletan, et isegi nii tavalise pileti ostmisel nagu kaubareisiks T. linnakesse sõtkub müüja arvutiklahve vähemalt viiskümmend korda. Kahjuks ei näe, mis on kuvaril, aga see, et ta hiirt ei kasuta, viib mõttele, et äkki on liides telnetipõhine side kuhugi süsteemi (nagu on siinmaa reisifirmades), kuhu tuleb sisestada käske stiilis uijuu uhhaa möhhöö abee, mis siis tähendab päevapilet T-sse, 1 täiskasvanu, 2. klass. Kui meil töö juures tahetakse teha ringi tõlgete määramise süsteemi, sest senised umbes seitse hiireklõpsu tõlke määramisel olevat liiga palju, siis näib selline telnetipõhine süsteem olevat mitte eelmisest, vaid lausa üleelmisest sajandist. Võimalik, et rongipiletisüsteem töötab suisa aurujõul.

Sõit on rahulik, T. jaamas istun ümber, rongilt teisele jalutamiseks kulub aega nõnda, et olen vajalikus kohas 2 minutit enne rongi tulekut (see on läbisõitev rong) ja rõõmustan, et ei pea perroonil automaadist Saksamaa piletit ostma.

Matka alguse linnake on turiste tulvil, poeuksed on valla, tänavad on ülikitsad (alla 5 m) ja nendel sõidab saalivate turistide vahel ka turismirongike, millest ma jalutan kahes kohas mööda). Päike särab ja tore on.

Linnakese kohal kõrgub endine nn riigilinnus (sest keski Saksamaa keiser veetis seal korra XII sajandil nelipühi), mille varemed ehitati XIX sajandi keskel ringi stiilis, mille kohta on olemas tabav saksa kunstitermin Kitsch. Kus keskaegsed hooned jäid ette, sealt lammutati nad maha, kus hoonet ei olnud, aga arvati, et võiks olla, sinna ehitati vana matkides uus, tornile kasvatati korrus peale, ilmselt sobimatult lageda uusaegse bastioni otsa ehitati vanamoeline kabel ja mis kõik veel. Väidetavalt kasutatud lähtematerjalina üht XVI sajandi lõpu vaadet (aga ega see siis ohjeldanud loovaid kunstnikuhingi). Esimese hooga unustati rinnatisesakid tekemata, need tehti alles 1870. aastail. Moseli-äärsete linnuste raamat kirjutab, et algset ollust pidada siin-seal pisut siiski alles olema, näiteks tornikehand, mõne hoone alusmüürid ja keldrid ning ringmüüri alumine osa.

Ülalkirjeldatut arvestades ei ole vist mingi ime, et ma kassast kaugemale ei lähe. Fotoka patareid saavad tühjaks ja mul on meel sünge, sest järel on vaid kaks paari akusid, mida ma ei jõudnud korralikult laadida. Ning kassas patareisid ei müüda (aga see-eest müüakse filmi!). (Hilisem lisandus: käisin uuesti sealkandis novembris ja ka seest oli täitsa tore historitsism.)

Mu kilakola seas seisab väravas kaks "raudrüütlit": üks on kokku needitud plekist (loodetavasti ei saanud rüü valmistaja seejuures väga raskesti viga, tulemust vaadates võib karta, et see oli tema esimene kokkupuude neetimisvasaraga), teine valatud kunagi muiste betoonisarnasest materjalist, on paiguti lõbusasti sammaldunud ja ilme järgi arvavat noorimad külastajad, et see on tegelikult konn.

Naasen matkarajale, mis tõuseb mäkke ja läheb metsa alla. Veidi maa pärast on vaatekoht, kus satun peale ülihuvitavale vestlusele kahe seltskonna vahel: saksa vanapaar ja idaslaavi (poola, vene) sõpruskond. Nimelt tundub, nagu maininuks saksa vanataat ja üks poolakas, et nad on pärit samast linnast, aga üks Saksamaalt ja teine Poolast. Lause, mis mind eriti kõrvu kikitama paneb, on saksa taadi „aga meid küüditati samuti”; õnneks ei ole poolakad ja venelased poliitikahuvilised (moraal: ärge ajage segamini riike ja inimesi!) ning seda teemat ei arenda, kiidavad vaid takka, kui tore maastik Moseli ääres on.

Siis kõnnin edasi, tee läheb mäkke, mäe otsas üle selle kääru, mille alla kaevati 1871 keiser Wilhelmi käsul (mitte Wilhelm II, vaid Wilhelm I) tunnel, mis lühendas raudteed mitmeteist kilomeetri võrra ja kahurid jõudsid nõnda Prantsusmaale pisut varem ning ärgem seega imestagem, et alates 1871. a kuulus praegu üsna sügavasti Prantsusmaal olev Metzi linn Saksamaale.

Mäe otsas on väike segadus, nimelt ütleb raamat, et minge teatud hargnemiskohas paremale laiale teele, aga lai on hoopis vasak tee, parem on kitsas ja kõrge rohuga, mis puugiohtu arvestades tore ei ole. Sedasi lähen vasakule. Pärast saan teada, et see on mõeldud vanurmatkajatele. Aga ega mul midagi selle vastu ei ole, sest voh milline vaade avaneb ühelt kaljunukilt:



Edasi laskub tee viies lõigus ja väga vaevaliselt allapoole. Ühes kohas on tee ääres umbes 20 cm laia ribana suurte sipelgate maantee (vähemalt 50 m pikk).

Möödun tunnelisuust ja keeran raamatus teise lehe, nimelt ühendab mu matk kahe matkaraja parimaid osi. Ning siis hakkab tõus, sedapuhku üsna äkiline ja lagedal. Taimestik on vahemeremaine ja puud erilist varju ei paku.

Ka esimene tõus oli umbes 300 m, aga oli metsas ja nii lauge, et jalgu ei pidanud suurt painutama. Siin aga läheb rada järjest kitsamaks, kohati on olukord, kus raja ääres on kõrge rohi, aga rohu sees oru pool enam maapinda ei ole. Hea, et kepid ühes, saab torkida ja proovida.

Vahepeal läheb rada mäest alla ja ma lähen oma pool kilomeetrit tagasi, otsides kohta, kust raamatu järgi peaks õige järsk rada ära keerama. Ei leia; naasen ja lähen edasi (mäest alla); rada kerkib peagi uuesti ja tõesti, jah, siis läheb edasi nagu trepp.

Ja mitte niisama trepp, vaid nagu kiviklibuga kaetud kulunud trepp. Päike lõõskab, puhkama peab sageli, pulsikiirus on kolmekohaline, pagan, mul on vett kaasas ainult pool liitrit, nii et kulistamise asemel tuleb juua nappide suutäite kaupa.

See-eest on vaade väidetavasti Euroopa järseima viinamäe otsast võimas (kui juba üleval olen, saapad ja välimised sokid jalast kiskununa kaunite laekirjadega katuse all pingil puhkan ja kaasavõetud toidupoolist järan).





Mäe otsas on tee varjus, tore ja tasane, aga siis laskub umbes sama äkiliselt kui oli viimane tõuski. Umbes 40° nõlval on lahtine kiviklibu, selle vahel 20 cm lai rada.

Sisalikke on tee peal rohkesti, muuhulgas oli teisel tõusul suur roheline sisalik, pikkus u 20 cm, väga surnud, sest keegi oli tal kolmveerand pead ära hammustanud. Kas sisalik oli kohalik või oli keegi oma koleda otsa leidnud iguaani lihtsalt väga järsu matkaraja peale inimeste ehmatamiseks pannud, ei tea, aga igatahes märgates, et minu järel rühkis aegamisi ülespoole perekond umbes 10-aastase noormehega, pidasin tarvilikuks tagasi minna ja sisalikulaiba rajalt silma alt ära lükata.

Langus alla orgu on pikk ja vaevaline. Selleks ajaks olen astunud (sammuloenduri järgi, hommikust saati) umbes 26 km. Läbistan orupõhjas oleva küla ja loobun mõttest jätkata matka lõpus veel kolmandagi matkaraja parimate osadega. Rongini on aega kaks tundi.

Leian raudteejaama ja selle, et rong, millest ma 5 minutit maha jäin (et sõita järgmisse asulasse, kus on pisut suurem jaam, kust rongid sõidavad otsejoones tagasi siinmaale), läheb uuesti alles 55 minuti pärast. Otsustan, et enam ei viitsi kõndida 4,1 km järgmisse jaama, parem otsin koha, kus saab midagi juua (meenutagem, et mul on kaasas ainult pool liitrit vett) ja süüa.

Esimene koht, keldrikõrts, uksed valla, on inimestest täiesti hüljatud, leti peal on salvrätikust lõigatud sedel, et helistage välisukse kohal olevat kella kolm korda, siis ilmub teenindaja. Ei ilmu. Proovin uuesti, ikka ei ilmu. Lähen kõnnin jõe poole. Leian sealt avatud restorani, kuhu maha prantsatan, suure klaasi vett kinni keeran ja toreda eine takkajärele. Siis uuesti rongi peale; olen ainus inimene, kes peale tahab.

Rongisõit, nagu öldud, on ainult järgmisse jaama, 4,1 km, seisan ukse juures. Näen, et eemalt läheneb kontroll (Saksamaa kohalikes rongides käib kontroll pisteliselt, aga rongist piletit osta ei saa). Kougin pileti välja ja, nagu ikka, vaatan, mis sinna peale on kirjutatud. Süda vajub saapasäärde, sest selgub õõvastav asi, et ega hommikul raudteejaama müüja müünudki mulle päevapiletit C. jaamani, vaid ainult ühe otsa pileti. Aga täpselt samal hetkel, kui kontrolör hakkab nägusid tegema, teeb rong peatuses uksed lahti. Kontrolör küsib rangelt, kuhu ma selle piletiga sõita tahan, ja kiiresti mõeldes, et enne, kui ma oma heietusega kuhugi jõuan, olen ma ju jumal teab kus, ütlen: „Eigentlich möchte ich hier aussteigen,” (mis on ka täiesti, täiesti tõsi) ja küsin, kas ma võin rongist lahkuda. Kontrolör lubab.

Igas Saksamaa jaamas on piletimüügiautomaat. Tuleb uus pilet osta – ja just samane päevapilet, mida hommikul piletimüüja ei raatsinud müüa. Nii et moraal: ära usu hundi juttu! Säti minek nõnda, et T. jaamakeses oleks aega automaadist Saksamaa pilet osta, automaat ei eksi!

Tuleb järgmine rong (ootamine on palav ja müügiautomaadis vett ei ole, ainus jook on magus limonaad), ja selles on lausa saun, sest küte on sees! Magan enamiku pooleteisttunnisest sõidust. Siinmaa jaam (kuhu rong jõuab kaks minutit pärast bussi väljumist peatusest raudteejaama ees) erineb äsja nähtud Saksamaa jaamast nii vaatepildi kui lõhnastiku poolest. Lillekastide ja matkajate asemel on siin jaam ja tänavad täis lõnguseid, kust, koerasitta ja kakerdavaid joobnuid. Arva ära, kallis lugeja, kas Saksa noorsugu ilgub kõnnikeppidega möödumise peale, et kuhu lumi kadunud? Aga siinmaa noorsugu?

(Vastused: ei ja jah, kusjuures mul on viimasel juhul kepid keskelt käes, st mitte käimis-, vaid kandmisasendis.)

Ja nagu iga asi lõpeb kord, nii lõpeb kord ka minu matk, kui läbikäigu­mõõtur on mitme kilomeetriga ületanud 30 km piiri. Ja siis varsti hakkab sadama, seekord on fallingrain.com ennustanud saju algamise kellaaja üsna täpselt.

Ning vann, ütlen ma teile, on väga tore leiutis.