Hommikul särab päike ning et ilmad on soojad ja asfaldi kutse on jälle tunda, puhastan ära rulluisud, mis on – häbi öelda – maikuisest maratonist saati nurgas puhastamist oodanud (meenutagem, et viimasel pikal ja sodisel langusel laskumisel oli kaks tunnelit, mille ees sildid, et pidurdage, aga minu järel lendas alumisest tunnelist välja jalgrattur, kes umbkaudu teise kosmilise kiiruse pealt muud ei jõudnud, kui midagi ebamäärast kisada, ja ma sooritasin teepervel uhkeid piruette). Selgub, et 16 laagrist on üpris õhtal 4 (aga mul on asenduslaagritest täpselt 4 veel alles) ning parema tagumise ratta telg on kah õhtal. Aga see ei ole midagi selle kõrval, et lõplikult on üles öelnud pidur ja ilma selleta ma uisutada ei taha. Pidur on marki ABT Lite, mis rakendub jalga ettepoole lükates (kõik rattad jäävad maha), ja selle teraslint on piduri sisse kinni jäänud (õigemini kerib lindi pingutamise = piduri langetamise pool ainult peale, mitte enam maha). Jama lugu.
Väga töine päev. Sloveeni keelest eesti keelde tõlkijale ei ole olnud päris selge, kas ta peab tõlkima eesti või soome keelde, ning ta on vaheldumisi tõlkinud nii soome ja eesti keelde kui ka ainult soome keelde kui ka kolmanda versioonina soome-eesti-sloveeni segakeelde. Aga iga sellise moodustise eest saab ta puuduva tõlke vea.
Et osakonna sekretär läheb järgmisest nädalast puhkusele, tuleb meil, et taotlege oma eelolevad puhkused veel sellel nädalal ära. Taotlen ja saan üllatavalt kiiresti vastuse, seekord umbes tunniga, kuigi on vaja võtta keelerühma muudelt liikmetelt (praegu ühelt, teine on puhkusel) allkiri, et ta on nõus, ja viia see vahepealse ülemuse kätte ja tema viib selle osakonna sekretärile.
Kolmveerand kaheteistkümnest uue sisevõrgu esitlus, mis kestab ...kolmveerand üheni, kuigi sama jutu oleks võinud ära rääkida umbes veerand tunniga.
Ka täna pestakse NHE-maja orupoolseid aknaid (või seinu), tõstuk on tänaval nõnda, et vilkurid vilguvad just täpselt üle välimise aknalaua tuppa silma. Mürina tõttu on aknad päeval kinni ja siin korrusel ei ole kliimaseadet. Kuulan töömeeleolu loomiseks Rammsteini. Toakaaslasile mõeldes kaasa siiski ei laula.
Õhtul käin Kirikmäe poes. Tagasiteel saabub jaama peatusest bussi kontroll (jälle) ja seekord jääb vahele kaks jänest, kummalegi kontrolörile üks. Nendest üks suhtleb inglise keeles ja kõrvu jääb summa sixty. Pärast istuvad kontrolörid nagu tavalised reisijad maha, vehivad mööduvatele uutele sõitjatele oma tõendit ja nõuavad pileteid näha.
Korteris üritan kinnijäänud pidurit lahti sikutada, mille peale terasriba sootuks ära murdub. Hea muidugi, et mitte sõidu pealt.
Kraadiklaas näitab, et päeval on olnud 30,0 °C.
Kui aga lõpuks unele lähen, siis tasub kätte mu hommikune mugavus, et laotasin uisurattad, teljed ja teljekruvid õiges järjekorras laiali mööda voodit, sest nüüd ma pean enne pikaliheitmist uisud enam-vähem kokku panema (iga ratas õigesse kohta ja õiget pidi).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment