Ravin ennast. Üritan magada nii kaua kui võimalik, kella kaheksast hakkab päike paistma näkku. Tõmban kardinad alla ja magan edasi. Päeval ja õhtul üritan veel kaks uinakut teha, aga kummagi korra lõpetab telefonihelin: üks kord helistab E ja teine kord ema, kes on teada saanud, et olen haige ja valmis rohte kasvõi postiga saatma, mille peale ütlen, et seda küll vaja ei ole, sest ajaks, kui pakk on kohal, on mu külmetus kindla peale üle läinud. Pajatan oma seiklustest eile apteegis. Algul E küsitleb sümptomeid ja uurib mitu korda, ega mul kael kange ole (ei ole), et käin matkamas ja äkki olen puugi saanud ja sellelt borrelioosi. Samas kui teatan, et mul tilgub nina sõna otseses mõttes, siis jääb see mõte ära.
Soojaks on läinud, õues on 28 kraadi. Õhtupoole tunnen end juba nii kõbusalt, et koorin soojad tõveriided ära.
Kui lõpuks uni hakkab tulema (vrd Karlsson katuselt: hommikul ja lõuna paiku magan ma hästi, aga õhtul ei saa kuidagi und), on taevas selge ja tähine. Marss paistab.
(PS, tundmatule kommenteerijale: muutsin pealkirja ära. Teist korda mõeldes ei tundunud algne pealkiri siiski piisavalt hea.)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment