E, 438. päev: sõna või mõte

Hommikul läheb, nagu mõnikord ikka juhtub, kiireks, aga päästab see, et viimane sobilik buss jääb tavalise 3 minuti asemel hiljaks 6 minutit.

Keelenõu on vastanud, just nii, nagu sealt loota oli: kirjutage aga sõnadega – „enam kui ühel patsiendil kümnest” – sest nii on arvsõna kääne nähtav ja lause on arusaadavam. Nagu juba öeldud, loobusin sel teemal vaidlemisest, sest käsk on vanem kui meie, keelenõu soovitus edasikaebamisele ei kuulu, Maul halten und weiter dienen. Ainus, millele võib loota, on see, et ehk aeg annab arutust, nagu andis kunagi ESTERMis olnud „rahvusliku standardiga” ja EKI kunagi soovitatud „konditsionaatoriga”.

Ehkki ma sel teemal enam ei vaidle, nendin, et jään endistviisi oma arvamuse juurde, et numbreid ja muid märke on lihtsam lugeda kui nende sõnalisi lahtiseletusi: näiteks kas arvu 12 345 nägemisel ütleb lugeja peas häälekene: „Kaksteist tuhat kolmsada nelikümmend viis!” – ja alles siis fikseerib aju, et see tähendab ju arvu 12 345, või fikseerib silm lihtsalt ja kiiresti, et reas on numbrid 1, 2, 3, 4 ja 5, mis kokku tähendavad arvu 12 345 (ilma häälte ette kujutamiseks aega viitmata)? Mina arvude nägemisel neid enamasti mõttes ette ei loe. Aga samas kuulun ma selle vähemuse hulka, kes mõtleb kujundites, mitte sõnades, nii et vast sõnamõtlejad eelistavad kõike mittesõnalist sõnadena ette kujutada, sest nii on ju hea ja parem ja arusaadavam. Ja sõnamõtlejaid on enamus ja enamuse tahtele peab vähemus alluma. Aamen.

...And makes us rather bear those ills we have
Than fly to others that we know not of?

Pusin terve päeva kolme paarileheküljelist lühikest dokumenti, mis on kõik samal teemal ja avaldatakse samas kohas ja pikad tekstilõigud on samad ja mis tõlgiti samas välistõlkebüroos, aga mis on ometi kõik erinevad (sest neid on ilmselgelt tõlkinud eri inimesed, kes ei ole omavahel nõu pidanud). Ühes kohas on jutt 5 mln eurost ja selle juures on segane allviide only EUR 27, mida mitme keele välistõlkijad on loogilisel viisil mõistnud kui käivat EL-27 riikide kohta, aga paraku mitte eesti ja rumeenia tõlkija, kes kirjutavad sinna „ainult 27 eurot”, selgitamata, mis ja kus. Ja siis on ühes dokumendis jäänud suurtähtedega sõnades speller tegemata ja kohe pealkirjas ilutseb „RIIGIDEGA”. Pisut kaalun koguni, kas ei peaks sihukese piraka eest koguni ebarahuldavat hinnet panema.

Kirikmäe poodi viivat bussi ootab enne mind peatuses üksainus inimene, Aasia noormees, kes juhatab nägematut orkestrit ja aeg-ajalt uurib partituuri (Schönbergi fantaasiad, nagu kaanelt paistab), kus on mõne koha markeriga kollaseks värvinud. Bussis rohkem sõitjaid ei ole kui mina ja tema, nii et ta saab rahus edasi juhatada ja keegi ei vaata imelikult. Siin tuleb mulle meelde kaks lugu, millest üht olen võib-olla varem kirjutanud. Nimelt olnud dirigent AK sõnutsi veidraim asi, mida ta pausi ajal orkestrist kuulnud, küsimus: „Aga ütle, kuhu sa need soolasilgud ikkagi panid?” — Ja teinegi tudengipõlve koorikaaslane, nüüdisajal samuti tuntud muusik ja festifvalikorraldaja EU ei olevat muusikakeskkooli tunnis ¾ taktimõõdu löömist selgeks saanud ja asunud õhtul internaadis peegli ees usinasti harjutama, lauldes kaasa: „Pidu hakkab, pidu hakkab, pereeidekene...” Ning sellest edasi olevat mõni aeg kõikjal, kuhu ta saabus, keegi hakanud ¾ takti lööma ja laulma: „Pidu hakkab, pidu hakkab...”