T, 432. päev: usin

Hommikul sõidab terve liftitäis inimesi joonelt alla −5. korrusele. Kell on 9.26 – uutele lugejatele teadmiseks, et kellaaeg, milleks peab tööl olema, on 9.30 – saan teada, et üks töökaaslasist magas sisse ja ei jõudnud end hommikul meikida, aga nelja minuti pärast algab tähtis koosolek, milleks peab jõudma. Muidugi on tore, et ta ei hakanud meikima sõidukis, mida kunagi kujundlikult näitas üks Smack the Pony sketš.

Aga muidu sisustab tööpäeva umbes viiesaja pisiloetelu toimetamine. Poole kaheksast ära, poes ei käi, vaatan lõpuni eile alustatud filmi Battle of Britain, mis on parem, kui arvasin, ja laenatud filmi Jour de fête.

Ehkki film Battle of Britain (1969) pakatab ajastuomasel viisil patriootlikkusest, on seda suudetud hoida suhteliselt vaos (mõelge, milline oleks samalaadne Vene film...). Ehkki sakslaste varustuse hulka on eksinud omajagu Ameerika kraami (vaadake hoolikalt filmi poolroomik­veokeid ja neljatorust õhutõrje­suurtükki), Göringist on tehtud linalakk, sakslastel on saksa keelega tsipa raskusi, lennukite allalaskmine käib liiga kähku, lasud tabavad liiga täpselt (ja alati kas lendurit, mootorit või kütusepaaki, sageli võimatu nurga alt) ning pommisõja käigu põhjendused ei pruukinud olla just täpselt nii, nagu siin filmis, on selle filmi peamine nael praegusaja lennukihuvilise vaataja jaoks (keda muinasaegsed inglise filmistaarid ei huvita) see, et selles lendavad päris lennukid, mitte arvutipildid! (Pluss mõni mudel – näiteks allakukkumiste jaoks – ja taevatäis lennukeid on tehtud üsna läbinähtava filmitrikiga.) Filmis võib peale paljude ühemootoriste lennukite näha kokku 32 kahemootorist lennukit He 111 (õigemini Hispaania litsentskoopiat CASA 2.111), seest ja väljast, suurt osa neist ka õhus. He 111-sid on praegu maailmas järel 3 ja CASA 2.111-sid 14, aga neist ei lenda enam ükski.

Filmi vaoshoitust väljendab üsna hästi kulminatsiooni õhulahing, mis on pikk ja ilma tekstita: siin kaob lõpuks vahe, kes või miks teineteist alla lasti. Sõda ei ole üldse tore.