Hommikul särab päike nagu habemega naljas, et päikselist päeva pärast kaht vihmapäeva nimetatakse esmaspäevaks. Aknast hõõgab sooja ning kraadiklaasi vaatamata lähen bussi peale särgiväel. On, ütleme, karge hommik. Vahest viisteist või kuusteist kraadi või nii. Päeval toanaaber räägib, et tema juures olnud hommikul seitsmest seitse kraadi. Öösel oli mul kaksteist.
Kolleeg M on puhkuselt tagasi, üritab saada uudistega järje peale. Tööd on pisut vähem kui eelmisel nädalal.
Üks töö on antud teha vormingus, mida tuleb umbes kord aastas, ning läti kolleeg L2, kes tuli tööle pärast viimast korda, valab oma pahameele välja umbes lehekülje pikkusesse kõigile saadetud meili. Asutuselaiuse levikuga ülipikk meil ei ole tervislik koht oma arvamust – ükskord prahvatab vimm, mis kogunud salaja – välja elada, nagu on teada. Samas kui asi on nii lihtne kui tundmatu tarkvararakendus, siis võib ju vaikselt omal käel uurida, nagu eelmisel aastal juhtus (kus mäletamisi jõuti koolituseni alles siis, kui usinamatel oli juba valmis). Põhjus oli vana tuntud communication problems, mis paraku käib iga suurema inimhulgaga kaasas ja peaks olema võrdeline inimhulga suuruse ruuduga.
Õhtul Kirikmäe prismas, kus on kogu teine korrus ringi tõstetud, endise koduelektroonika asemel satub nüüd tagumisest trepist teisele korrusele minnes naistepesu osakonda! See on vana tõde, et kaubamajades viib lühim tee punktist A punkti B ikka läbi naistepesu osakonna! Pika otsimise, õigemini loogilise mõtlemise peale (et kui osakonnad on vahetatud, siis tasuks raamatuid otsida endisest riideosakonnast) jõuan reisiraamatute riiulini, kust saan Michelini roheliste kaantega reisijuhi paari nädala pärast kavas oleva lühireisi jaoks. (Pisut rohkem kui nädal tagasi ostsin küll teise reisijuhi, aga selles puuduvad isegi linnaplaanid ja kaardid, rääkimata näiteks kirikuplaanidest.)
Toas tuleb radiaatorid sisse keerata.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment