Satun sama bussi peale kui eile. Täna on nn Swiss Toni kuidagi hapuma näoga kui eile: vahest keegi küsis ta käest midagi ja ta alustas, et küsitav asi on mitmel viisil täpselt nagu making love to a beautiful woman, aga ei leidnud sobivaid sõnu.
Tööl saab käesolevaks nädalaks antud töödehunnik otsa ja tähtajad hakkavad ulatuma üle nädalavahetuse.
Käin lõuna ajal uisupoes pidurite järel. Muidugi mõista ei ole kohal neidsamu müüjaid, kes laupäeval mu tellimuse vastu võtsid, praegustest on vanem Vaiko Epliku teisik ja teine oleks nagu tema noorem vend (äkki ongi). Ootan õudusega, et äkki paneb müüja piduri toomise asemel silmad vidukile ja laseb kuuldavale mõne omaloomingulise, Eurovisiooni viimase kümne koha väärilise laululoo. Aga õnneks mitte, nad kõnnivad tahatuppa (koos) ja sealt tuleb vanem vend tagasi, näpus kinniteibitud karp (aga ainult üks!) ja kott kahe piduriklotsiga. Küsib, kas ma klotse kah tahan. Ütlen, et kui juba pakub, siis ma võin ju need ka võtta (et need kuluvad niikuinii ära, pun intended). Aga pidurit on täpselt üks, ehkki ma olin tellinud kaks (et juhuks, kui järgmine kord katki läheb), no muidugi hea seegi (vrd varese poolik muna katusel ja varblase koor pihus). Kougivad karbi lahti, näitavad ja tulen tulema. Hinnal polnud viga, kumbki vahendajafirma ei ole õnneks taibanud kasutusele võtta nn Soome teenustasu (50–100% kauba hinnast).
Tänane repertuaar on igihaljas Die Zauberflöte, mille kohta tuleb tunnistada, et ma ei mäleta eriti selle sündmustikku, ja kui see otsa lõpeb (see on alla kahe ja poole tunni), siis Satoshi Tomiie kogumiku 3D 3. plaat.
Pärast õhtul Kõrgmetsa maksimarketis.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment