T, 439. päev: suvine pidu, pidu

Täna jääb viimane sobilik buss hiljaks veel rohkem kui eile. Ta on kas sõiduplaanist 7 minutit maas või 13 minutit ees. Kohale jõuab samas kaks minutit kiiremini kui eile.

Täna pestakse NHE-maja aknaid. Täpselt minu toa akna all tänaval on vana ja tuntud Brontolift (mäletate... Vene aja lõpus toodi Eestissegi üks taoline), mille nime peaks õigupoolest ringi muutma, sest zooloogias on kunagised brontosaurused asendunud apatosaurustega (juhtunud midagi stiilis, et leitud koljuta luustik ja võeti laest kolju juurde ja hulk aastaid arvatud, et nii ongi hea, aga siis selgunud, et ikka ei ole ja lõpuks nimetati liik ringi). Ja Onu Tik-Taki telelavastuses peaks vedrusarvedega Ain Lutsepa nutulaulule „Brontosaurus, brontosaurus...” kah õige teksti peale lugema.

Tööde seas on ühe 285-lauselise saksa loetelu eesti keelde „tõlkinud” selline tõlkija, keda peaks tõlkimisest pika puuga eemal hoidma (sest 285 nimetusest on enam-vähem õiged ainult umbes 30). Panen jaburuste eest puuduva tõlke veakategooria ja kirjutan põhjaliku tagasiside, kus nendin, et saksa keel ja loogika kahjuks selle tõlkija tugevate külgede hulka ei kuulu. Eriti rabavad on katusekattematerjalide seas tsingitud teraslindi asemel olev „tsingitud põletusraud” (verzinkte Bandeisen) ja profiilmetallist katusekattematerjali asemel olev „panniplekk” (Pfannenbleche), samuti hulljulge oletus, et ukse venilatsiooniava siibri asemel on jalgratta porilaud.

Õhtul on seniolematu üritus asutuse ajaloos – grillipidu! Toimub ühes äärelinna restoranis kruusaaugu kaldal, kohale viib huvilisi buss. (Tegelikult on restorani ümber jäänud kuuski ja võsa, nii et õhtupäikesest kullatud ekskavaatorid kätte ei paista.) Et kõik on asjast vaimustunud, ei jää ka mul muud midagi üle kui nentida, et õige huvitav oli. Samas oleks mu arusaama järgi saanud kogu ürituse mahutada 5 tunni asemel umbes 1,5–2 tundi. Kui üritusi saaks võrrelda filmidega, siis meenutas grillipidu seletamatul viisil filmi „Don Juan Tallinnas”, aga ilma jõu ja ilu numbriteta.

Istuma satun lätlaste lauda, saades teada läti onu JS pool elulugu, isegi selle, et telefonifirma väänanud tema nimeks midagi nagu Opitz Springer. Ja et uusim läti kolleeg on siiski lätlane, kuigi tal on leedu nimi ja asutuse telefoniraamatus seepärast leedu rühmas ning mõnikord antakse talle tõlkida leedu keelde.

Sööki on, jooki ka, isetegevust mitte eriti, sääski ei ole, algul paistab päike, aga läheb siis looja ja õhk muutub jahedaks. See annab mulle, värskelt külmetusest toibunule erakordse võimaluse lahkuda kell 21.41 liinibussiga. Raudteejaama juures ootan ligi veerand tundi teist bussi, linnas on palju soojem.

Õhtul paar jagu „Matusekontorit”. Kiitkem, et selle käsikirja autor oli kirjutamise ajal ainult 22 aastat vana ja teksti oluliselt toimetatud ei ole, aga milline mahlakus ja küpsus!