R, 428. päev: a hedge between

Päeval käivad kaks rumeenia kolleegi ja panevad toakaaslase C lauale lillepoti ning kaardi või šokolaadi moodi paki. Ilmselt on tal vahepeal olnud sünnipäev, tuleb esmaspäeval tagasi. Kui küsin igaks juhuks, kas seda peab ka kastma (sest C tegi mulle ülesandeks kasta lilli ning saatis igaks juhuks mulle koguni kalendrisse igareedese ülesande), käib üks kolleegidest pudeliga vett toomas ja teine märgib, et olemasolevad lilled on vist kuival, millele väidan vastu, et pole neil häda midagi, nad on juba palju paremad kui eile hommikul, mil nad järgisid tihedasti poti kontuure. Et kolmapäeval jätsid lilled pisut ebakindla mulje ja ma mõtlesin, et ega reede, kastmispäev, enam tea mis mägede taga ole, aga, näe, eksisin. Aga suuremate lehtedega lill tõstis oma lehed eile siiski mõne tunniga laualt üles.

Ka praeguse teise toakaaslase, rootsi kolleegi S lauale on tekkinud toataimedest paras hekk.

Tuleva nädala algus on huvitav, sest teisipäevaks on üles antud läbi vaadata üle 600-pudinane toimetus ning muid asju on ka pikk nimekiri.

Õhtul näen, kuidas see prantsuse kolleeg, kes mulle umbes aasta tagasi märkuse tegi, kui ma tahtsin bussi esiuksest väljuda, ületab tänava punase tulega ning siis võtab jalad selga ja lidub bussipeatuse poole (aga peale ta ei saa, sest bussijuht paneb bussiuksed ta nina ees plärtsti! kinni ja sõidab minema).

Saan bussis läbi uuepoolse (2004) linnuste, losside ja kindluste sõnastiku, milles selgitatud ka XIX sajandil tekkinud väärarusaamu, nagu et piginukk (vt pilt vasakul; sks Pechnase) olnuks väravalõhkujatele sulatõrva kaelavalamiseks või väravakäigu kiirul olnud ava (millel on inglise keeli väga ilmekas nimetus, murder hole) olnuks sellekssamaks – esimene olnud pigem püstsuunaline laskeava ja teine pigem kõnelemisava.

Kõrgmetsa maksimarketist muu hulgas kobakas arbuusi – hea, et ei pea küsima, sest kes oskaks arvata, et see on prantsuse keeli pastèque.

Aga minu rõõm on üürike, sest korteris mekkima hakates selgub, et arbuus on just hapuks läinud.