L, 450. päev: asfaldi kutse

Hommikul kallab pahinal vihma. Panen uisud kokku (uue piduri alla, mõlkides kogemata teraslindi kahest kohast ära).

Õhtul käin jõe ääres uisutamas. 12,2 km, millest esimesed 5,7 km on piinarikas, sest tee on kohati nii märg, et tee peal on loigud. Uisutan kiirteest veskini, nagu ikka, on eriti märg teelõik tõkkepuust peaaegu veskini. Edasi leian, et pärast poolt kilomeetrit lagedat (st kuiva) tõkkepuust siiapoole, pingist puhjastusjaamani on tee küll märg, aga mitte eriti libe. Puhastusjaamast tagasi on tee juba parem; vahest takistasid alguses ka neli uut laagrit, mis algul hästi ei veerenud. Nii et sõidan kiirteesillast edasi peaaegu Patagooniani, keeran seal otsa ringi, sõidan uuesti puhastusjaamani, siis uuesti peaaegu Patagooniani, siis tagasi kiirteesillani. Pärast uiskudega majani, uisud alt alles postkastide juures.

Proovin pidurdamist nn tavalisel viisil (kus piduriga uisu varbad maast lahti tõstetakse), mis osutub kiiremaks, täpsemaks ja kergemaks viisiks kui senine piduriga ABT Lite pidurdusviis, kus piduriga jalga surutakse ette (sääreosa tagasiliikumine tõmbab teraslinti, mis tõmbab piduriklotsi vastu maad). Kuigi üllas mõte, et pidurdamisel on maas kaheksa, mitte viis ratast, on selles piduris paraku liikuvaid osi, mis võivad sodi täis minna ja lõpuks puruneda (nagu tean), ning uutel uisumudelitel sellist pidurit enam ei ole, ka isegi vist mitte mu praeguste uiskude edasiarendusel, kui õigesti mäletan.

Lugejate rõõmuks on siin linke lühikatketele filmist „India viimne reliikvia”: algus, sõlmitus, teemaarendus (kus India kinomehaanik jäi tukkuma ja siis pani subtiitrilindi valesse hambasse), unustamatuid meloodiaid, arendus jätkub, kulminatsioon ning lõpp.

Hilisõhtul Casino Royale. Ma ei ole sellest varem mitte midagi lugenud, aga suudan lennujaama turvavärava piiksuma panevas meesterahvas täiesti iseseisvalt ära tunda Richard Bransoni. Vähemalt kaks tegelast on näo poolest äravahetamiseni sarnased kolme reaalse tegelasega, mis parajalt itsitust tekitab.