L, 282. päev: pühadeks koju

Hommikul triikimine ja koristamine. Kui ma oma hulk aega kogunenud prügiga liftis alla sõidan (prügikotid hõivavad koos minuga ligemale poole liftist), tuleb 6. korruselt peale veel perekonnatäis portugaallasi – laps, ema ja mitme inimese mõõtu vanaema. Aga kõik mahuvad.

Üheteist paiku linna, läbi pangaautomaadist ja siis 16. bussiga lennujaama. Olen moraalselt valmis suhtlema oma prantsuse keele rudimentidega, aga teenindaja lülitub tundmatut sihtkohta – Tallinn – nähes üle oma inglise keele rudimentidele, ja mul pole selle vastu midagi. Tõsi, ma ei saa hästi aru selgitusest, kust saab Frankfurdis järgmise lennu pardakaardi.

Et ma pole vahepeal mitu kuud lennukiga lennanud, pole ma seni oma nahal kogenud ka varasemast karmimaid turvareegleid. Esimest korda valgustatakse läbi ka kell. Oleksin pidanud esemete taskutoppimist harjutama, sest püksirihma tagasitoppimisega läheb liiga palju aega. Aga õnneks on rahvast suhteliselt vähe ja kiiret pole.

F lennujaama vanim osa, A-terminal, meenutab Kuressaare lennujaama isegi rohkem kui B-terminal. Lennuväljavaatega pingid on hõivanud hiinlased. Väljalend hilineb pool tundi (õnneks on ümberistumiseks aega peaaegu kolm). Minek terminalist lennukini toimub platsi peal jalutades, kusjuures keegi ei juhata, mis lennukisse tuleb ronida. Lennuk on seest veel väiksem kui väljast, inimesi on kõrvuti 1 + 2, pagasikapp ainult ühel pool. Õnneks mahub mu seljakott eesmise tooli alla.

Lend F-st FRA-sse kestab sõiduplaani järgi (paigaltvõtust peatumiseni) pool tundi, lennuaega on kõige rohkem 20 minutit, ent selle aja jooksul antakse süüa! Pole ka midagi imestada, sest see on kogu aastavahetuse edasi-tagasilennu kalleim ots, makstes rohkem kui lend edasi Tallinnasse ja aasta alguses Tallinnast kahes jupis tagasi (st rohkem kui kolm ülejäänud ülisoodsat lendu kokku). Lennusaatja tuleb oma käruga eest taha, pakkudes võileiba ja juua, ning kohe seejärel tagant ette, korjates ära jäätmed, sest kohe lennuk maandubki. Saksamaa kohal on lauspilvitus, ainult mäed, mida arvan oma puuduliku Landeskunde järgi olevat Taunuse mäed, kõrguvad madalaist pilvist üle.

Kui lõpuks leian üles leti, kust antakse Tallinna-otsaks pardakaart, loen teenindaja sildilt, et ta nimi on Bora Türkay. Eesnime loen kaks korda. Kui esitan pileti juurde ID-kaardi ja Eurobonuse kaardi, küsib ta veel lisaks mu passi, aga selgitan, et üks neist ongi minu "pass". Kõlbab.

C-terminali sissepääsu juures on tumeda nahavärviga habemik, üks vuntsidega tädi ja üks saksa tädi pakkumas Minigrip-kilekotte ja küsimas, kas vedelikke on. Vuntsidega tädil on käes toika otsas plakat, et vedelikke ei tohi. No mul ei ole vedelikke. Turvakontroll, kus mul ükskord võeti läpakalt tolmuproov, sujub seekord kenasti ja üllatavalt kiiresti, tänu millele pääsen seda kauem ootama lennuki juurde. Peale toreda sildi ühel uksel, kus on algselt olnud tekst "Stuff only!!! Nur für Personal!!!" (aga siis keegi õilishing on U ära parandanud A-ks), ja Air India hoiatuse, mida ei tohi lennukisse pagasis ega enda küljes võtta ja mille esimene nimetus on käsigranaat, ootab Eesti lennukit ainult eestlastest koosnev seltskond, kõik jõuluks kodumaale. Uhh-hoh. Kuulen tunnise ootamise ajal (ka see lend jääb hiljaks) ning lisaks 2 h 10 min vältava lennu ajal huvitavaid lugusid, mida möödunud paar päeva on mu mälust juba sobivasti kustutanud. Meeles on näiteks oma emale piinliku momendi valmistanud lapsesuu, kui ema lubab lapsele, et laps jääb Eestis onu N juurde, aga ta ise läheb külla M-le (kus M on mehenimi); "Kellele?" küsib laps. – "M-le, tead ju küll," vastab ema. – "Aga millisele M-le, kas Tallinna-M-le või maa-M-le?" uurib laps ja ema häbeneb.

Ja siis lennukis. Oh-hoh-haa. Euroopa Liit on tema ametnikele mõjunud ütlemata viljastavalt, aga sellest poleks midagi, kui pisipere oleks mingilgi moel ohjes. Aga ta ei ole. Kogu reisi saadab pidev väikelaste kisa. Kui üks väsib ja hetkeks lõpetab, siis alustab teine. Näiteks lennuki tagaosas karjub üks jõnglane iga veerandi tunni tagant koleda häälega: "ÕUUUUEE!!! ÕUUUEEE!!!", nii et peaaegu tuleb mõte, et miks ka mitte, lendur ütles, et seina taga on −66 °C ja tuul 780 km/h, mis mõjub nagu −137 °C, vähemalt kisa peaks sekundi murdosaga ära jäätuma. See, et mul on seljakotis kõrvatropid, meenub kahjuks alles siis, kui lennuk juba maandub.

Ja ka seekord istub minu selja taga noor atleet, kes terve lennuaja treenib hoolsalt oma niigi tugevaid jäsemeid eesmise istme kallal. – Ja nende vanemad pole sugugi paremad. Näiteks minu taga istunud noorik arutleb lennusaatjaga pikalt, kumb on kahjulikum, kas see, kui lapsel on turvavöö kinni, või see, kui ta on lahti. Lapsevanema sõna jääb peale, lennusaatja ähvardab, et kui midagi juhtub, siis firma ei vastuta. Tore, kui inimestele füüsikaseadused ei mõju. Kui juba inerts ei mõju, siis vast ei mõju ka gravitatsioon, ehk kogu see pere oleks võinud sihtkohta hõljuda lennukita, selmet lennukis teisi lõbustada. – Ning siis muidugi ka see lõbus sõnavõtt, et lendur ütleb, et tunni aja pärast maandume, ja keegi lapsevanem arvab: "Ei tea, kas oleme juba Eesti kohal?" Nojah, eks lennuk (780 km/h) tee Eesti kohal (kaugeim punkt Tallinna lennujaamast umbes 300 km) enne maandumist mitu tiiru...

Taksos saan teada uue võtte. Füüsikaseadused ei mõju ka taksojuhtidele! Kui tahan turvavööd kinnitada, pakub taksojuht, et pole vaja. Kui jään kindlaks, et tahan ikka küll, ütleb ta, et oodake, ma võtan klambri ära (!). Et turvavöö pesal on peal klamber! Huvitav detail, ju vast ilma hakkaks auto kisama, et turvavöö pole kinni. Ent kiirusel 80 km/h sõidetava 5–10 m pikivahega ei tahaks ma turvavööd kuidagi lahti jätta.

Welcome to Estonia...

R, 281. päev: viimane tööpäev

Täna on aasta viimane tööpäev. Nagu viimasel ajal tihti, kaotan ka täna hommikul maadluse äratuskelladega, aga õnneks oli täiesti selge öö ja on täiesti pilvitu hommik, kaheksast läheb valgeks. Pesen pesu ning siis tööle. Hall on maas, aga õhk eriti külm ei ole.

Tööl on viimaseks päevaks antud üles paras ports raskeid tekste, esimesed kaks keskpäevaks ja veidi suurem kella kolmeks, lisaks õhtuks paarsada pisipudinat. On üks searavimi tekst, kus tõlkija on olnud tekstis nõnda kinni, et on pidanud vajalikuks koguni vahendada eesti lugejale selgituse, et emis on emane siga, aga samas arvanud, et teatud molekulaarbioloogiatermini saab seletada samamoodi kahe sõnaga kui inglise keeles. Aga küllap oli tõlkija endaga rahul, et lähtetekstis ja tõlkes sõnade arv klappis. Ja enamik asju on põhimõtteliselt ka õiged, mitte nagu üks eile toimetatud betoonilisandite loetelu, kus praktiliselt kõik oli valesti, umbes nagu cementitious ('tsement-') oli arvatud tähendama tsementiit-, ehkki tsementiit on raudkarbiid (FeC), millel pole tsemendiga mitte mingit pistmist; või siis damp resisting and waterproofing compositions (auru- ja niiskustõkkesegud) olid niiskuskindlad ja veekindlad ühendid. Ja eile oli üks tõlkija arvanud, et sõnas büst on P-täht, ja ta arvas seda samas loetelus umbes kümme korda.

Kaheteistkümnest on miinus neljandal jõulueelne söögipidu, kuhu igaüks midagi oma maa sööki toob. Kolleegi M mees toob kiluvõileibu, aga ma jätan ürituse vahele, sest tahan kella kolmese raske töö enne läbi saada. Kui poole kahe paiku lõunale lähen, juhtun välisuksel kokku eesti kolleegi R-ga, kes arvab, et see on mul väga vale mõte, et tahan minna KAD-majja sööma, mingu ma parem alla miinus neljandale. Kahtlen, ent lähen siiski. Seal, tõsi, enam midagi järel ei ole. Tulen maa peale tagasi ja lähen ikka KAD-majja sööma. On täiesti selge päiksepaisteline ilm, jalutan tagasiteel kontserdimaja juurest läbi, teen pilti.

Sain eile lõpuks valmis läinudneljapäevase jõulupeo pildid, st nende töötlemise. Pildiprogrammis saab hõõguvaid punaseid silmi leevendada, aga paraku liitub sellega toredus, et ala tuleb väga täpselt valida ning valikuala on ainult ristkülikukujuline, inimese silmatera on paraku ümmargune. Nikerdamist kui palju. Väidetavalt olevat keerukaim pilditöötluse ülesanne tõsta teise kohta päikselise seina vastu toetuv jalgratas, aga kahtlen, kas sedasi arvajad on proovinud vähendada järeltöötlusega saja inimesega peol punaseid silmi. Umbes kolmandikul piltidest loobun (nõnda et siin varem mainitud stseen õudusfilmist jääb alles), piirdudes ainult esiplaani silmadega. Ja ma võin nüüd väita, et olen enamikele töökaaslastele sügavalt silma vaadanud (pildi peal, silmapuna vähendamisel), mis on umbes sama laadi väide, et olen maganud samas voodis kui tundmatu Saksa naissportlane (kui meid tudengiühikast suurvõistluse ajaks välja aeti ja sportlased asemele majutati; pärast leidsin riidekapist riidepuu pealdisega Ulla, aga kahjuks ei õnnestunud selgitada, kes või mis).

Pilte on 60 tk, tegin palju väiksemaks (et mõnel pildil ruuduks muutnud silmaterad välja ei paistaks) ja laadisin sisevõrku. Tagasiside oli positiivne, keeletehnoloog P-le meeldis näiteks see, et kellelgi ei ole pildil suu täis (no eks ma ise tahtsin ka vahepeal süüa, siis ma pilti ei teinud).

Ja ära saab lõpuks nii hilja, et ka täna ei jõua ma Kõrgmetsa matkapoodi, kust oli plaanis mõned pisemad kingid osta. No tulevad teinekord hiljem. Lõpetan edukalt pesupesemise.

N, 280. päev: not a good person

Hommikul, enne kukke ja koitu, sõidan oma pakile järele. Linnas on poole kaheksa paiku liiklus suhteliselt hõre, vajalik buss jääb ainult seitse minutit hiljaks, nii et ümberistumine sujub hästi. Selgub, et valisin õige bussi, sest see peatub R. tööstuspargi ees.

Tööstuspark on mitmekümnehektariline hallidega kaetud lahmakas, kus sissesõidul on posti otsas kirjas, mis firmad seal on, aga kus nad platsil asetsevad, seda ei ole. Alustan siis süstemaatilist läbikõndimist, algul servast taha nurka välja ning siis mööda järgmist vahekäiku tagasi. Käänakul näen vajaliku firma logoga veokit ning selle järgi leian vajaliku halli, mis mõistagi on platsi kaugmises otsas. Ühe väikese ukse peale on kirjutatud, et klientidele, sealt saan sisse ning saan oma paki kätte.

Tagasitulek on keerukam, sest buss, mis kohe platsi ees peatub, käib kord tunnis. Tuleb kõndida lähimasse asulasse, Liivavälja külla, kust tean minevat sageli käivaid busse otse Kirikmäele. Matk kestab veerand tundi, mul on kaart kaasas (ja tegelikult isegi kompass, ehkki vaja ei ole). Õnneks on juba koidik, pimedas oleks maanteeservas kõndimine kõhe, sest ega siinmaal helkurit ega teepeenart tunta.

* * *

Kirjutasin eile tõlkeosakonna juhatajale, et jaanuari lõpus on mu juhendatava magistritöö kaitsmine, tahaksin sellele sõitmiseks paari vaba päeva, ja sain üherealise vastuse I think I am not a good person. Esimene mõte oli, et vast on ülemuse arvutis mingi viirus, mis selliseid meile saadab, allkirjata ja puha, või on ta lihtsalt üle töötanud; ning otsustasin vastusega oodata. [Kunagi otsisin väliseesti kirjastuse EMP kontaktandmeid ja mu meilile, kas EMP veel eksisteerib ja kui mitte, siis kes on tema õigusjärglane, vastas Stockholmi Eesti Päevaleht väga nappide sõnadega, täpsemalt ühega: "Ei."] Täna mõtlen, et vast tuleb küsida kelleltki teiselt, näiteks personaliosakonnast, ja kirjutan vastuse, et kellelt ma peaks küsima, ning kui see on ära läinud, näen, et ohoh, ma olen mõlemad meilid saatnud kellelegi täiesti valele inimesele, vales asutuses ja puha (mitte samas majas, vaid teises riigis). Nimelt ei olnud mul meeles, kas ülemuse kaksikeesnimi on A-M või M-A. Meiliprogramm paneb puuduva lõpu ise, kirjuta ainult eesnimi. No ja kui ma kirjutasin M-A, siis ilmus vale inimese aadress, kirjutasin siis A-M, siis ilmus uus nimi, lisasin igaks juhuks perekonnanime. No ja täna selgus, et eilse kummalise vastuse põhjuseks oli see, et ülemuse nimi on tegelikult ikka M-A F; aga et ma sisestasin A-M F, siis otsis süsteem suurest Edircati aadressiraamatust selle nimega inimese. Teine katse.

Tööd jätkub, antakse aasta lõpu puhul viimast. Pärast käin Kirikmäe Prismas, kus on kahtlaselt vähe rahvast ja mõnes kassas ei ole üldse saba. Eks jõulupuhkused ole juba alanud.

K, 279. päev: crescendo

Lõpetan ankeedi täitmise. Ühes kohas küsitakse nn soovitajaid (see ankeet on väljas Internetis (pdf), seega pole selles midagi salajast), kriteeriumideks, et ei tohi olla sugulane ega hõimlane, peab tundma vähemalt 7 aastat ja hästi, peab olema Eesti kodanik ja peab elama Eestis. Selliseid inimesi on minutaolisel maailmaränduril väga vähe, täpsemini umbes-täpselt kaks. Õnneks on mõlemad ankeeti märkimisega nõus.

Helistan logistikafirmasse, mille kodulehel olev pakijälitus näitab, et mu pakk lebab neil riiulil juba viiendat päeva järjest, ja saan teada, et kuna mind kaks korda kohal ei olnud, siis tulgu ma oma pakile ise järele. Ilmselt on faksinumber ja pikk selgitus kohaletoomisaadressi muutmisest trükitud postkasti jäetud sedelile ainult ilu pärast.

Plaaniosakond on leidnud, et ega mul pühade eel suurt midagi (?) teha ei ole, ja annab viimast, mida veel anda on. Õhtuks on reedeni olev tööesi kasvanud hommikuga võrreldes umbes neli korda. Saan tänaõhtuse tähtajaga lisapudinad valmis veerand kaheksa, poodi ei lähe.

T, 278. päev: Breku 100

Hommikupooliku sisustab ülipõhjaliku ankeedi täitmine. Selles küsitakse selliseid imeasju, mis ammu aegade hämarusse vajunud. Mu esimese (või õigemini teise) töökoha nime Google'ist otsides leian enda elulookirjelduse.

Selle järel kibe töö, mis valmib kell 19.25. Poes ei käi.

Saan vene spämmi, mis märgistiku ühildamatuse tõttu paistab mulle kujul ÑÒÐÀÒÅÃÈß È ÒÀÊÒÈÊÀ ÑÁÛÒÀ. — Meenuvad jõulud 13 aastat tagasi, kui koorijuht leidis, et mõjusa saundi tekitamiseks peaksid pooled mehed laulma ainult täishäälikuid, ning kui nad oma osa ette laulsid – üüü-üü-aa-ööö, õõõ-ii-uuu-öööö – oli tulemuseks mõistagi tormiline naer ning märkus: "Arengupuudulike meeskoor!"

Lõpetan kodutööde parandamise ja imestan paari töö üle, kus tundmatud mõisted on kirjutatud ilma kontrollimata, mida need õieti tähendavad.

E, 277. päev: artikuleerimata

Käin ajaloo vältel teist korda kirjatarvete laos. Umbes kümne kuuga kogunenud arhiiv enam ühte mappi ära ei mahu ja see oli vahepeal kapis mitmel riiulil teemade kaupa virnades. Nüüd on kolmes mapis ühe riiuli otsas. Meenutades Peter Ustinovit: There is nothing as beautiful as a bare stage.

Prantsuse keeles teeme lõpupoole harjutust, kus peame ära tundma nasaalhäälikuid. Jube, kinnitab veel kord mu kahtlust, et prantslased mõistavad üksteist telepaatia abil — või siis ei mõista üldse, aga see ei lähe kellelegi korda, sest kõik on sellega harjunud. Esimesest harjutusest, kus on kolm nasaali (10 lauses kokku 11 korda), saan pihta neli. Teisest harjutusest, kus on neli nasaali (kahjuks ma ei leia viisi, kuidas neid hunnituid märke siia kirjutada), 10 lauses kokku 21 korda, saan pihta viis. Way to go. Õnneks on raamatu taga ettelugemisharjutuste tekstid, sealt saab näha, et neil artikuleerimata häälitsustel oli mingi mõte ka. Kuuldes ei oleks seda mingil juhul osanud arvata.

Õhtul YouTube ja vennasrahva soomlaste huumori lipulaev Kummeli.

P, 276. päev: lõpp ei ole enam kaugel

Läheneb semestri lõpp ja hindan oma juhendataval kursusel kodutöid.

L, 275. päev: panter

Jõulud koputavad uksele. Käin linnas raamatupoes (kalendrid) ja sealt tagasi Kõrgmetsa, kus käin kaubanduskeskuses (koertele jõuluks uued kaelarihmad, kasvatajale tõukalender). Lisaks söögipoes.

Õhtul (pärast põhjalikku maateadusliku huvi rahuldamist Google Earthiga, kus leian üles koha, kust lasti salarelva V-3 ainus kord in action, peab sinna kevade poole matkama minema) vaatan Peter Sellersi filmi Return of the Pink Panther (1975), mis on üks naljakamaid filme, mida ma tean.

R, 274. päev: oodake

Hommikul edasi jube udu, neli kraadi sooja. Panen mantlihõlmad kinni.

Maja ees on kallurist pudenenud keset teed maha paarsada kilo mulda, mida autojuht labidaga kokku kraabib. Õnneks on selles kohas kolm sõidurida, liiklust ei takista.

Bussis on piletiautomaat katki, bussijuht teatab, et c'est bon, pole vaja maksta, sõidutab niisama. Tulen natukese aja pärast maha ja ootan järgmist, et ikka saaks pileti.

Tööl on väga vaikne. Eilset korraldust alustada tööpäeva kell 10.30 võetakse väga tõsiselt. Miinus neljandal valvelaua juures ei põle kell 10.27 isegi laetuli.

Mu astronoomiapoest tellitud väikse optikaseadme pakk pole ikka saabunud. Selgus, et selle toob kohale logistikafirma, mitte post. Postiga oleks tavaline menetlus, et pakile peab kontorisse ise järele minema, logistikafirma aga jättis mulle nii üleeile kui eile postkasti sedeleid, et mind polnud päeval kohal (mille arusaamatumaid kohti ma Babelfishi abil prantsusest inglisse murdsin). Saatsin eile hommikul faksi, et palun toimetage pakk mulle tööle, aga tänaseni pole midagi juhtunud ning kontserni kodulehe pakijälitus näitab, et eile õhtuse seisuga puhkab mu pakk firma laos. Kohalikul esindusel puudub meiliaadress (võõramaalasena on nime ütlemine telefonis igavene piin, hea veel, kui V asemel satub nimesse W nagu telefoniga, aga nimi võib moonduda täiesti tundmatuseni). Täna õnnestub telefonil firmaga ühendust saada ainult umbes kaheminutise ootamise järel. Onu kinnitab, et oodake! Paki senine teekond on olnud huvitav: 1 päev sõitu, 2 päeva laos.

N, 273. päev: pidu, pidu, pidu

Täna hommikul ennetan maadlust telefonidega ja ärkan juba esimese helina peale – olin juba eile õhtul eile valmis seadnud järelkellad n + 15 min ja n + 20 min peale (kus n on äratuse kellaaeg). Kuidas ma varem selle peale ei ole tulnud, sest helinat edasi keerates on uni magus tulema poole keeramise pealt.

Terve hommiku kostab ukse tagant edasi-tagasi samme, kõrvalkorterit remonditakse (üleeile hommikul võis arvata, et mu uueks naabriks on tulnud betoonirähn). Vast remondimehed olidki need, kes lingi ära mäkerdasid.

Ja kui 12 minutit enne bussi meenub, et õhtul on pidu, peaks selga panema smart casual, siis, jah, selgub, et mu tumedad viigipüksid on Eestis. Loodetavasti õnnestub peol ainult laua taga istuda nagu telediktor, kelle ülikonnastatuse pärast tundsin ma kunagi lapsena muret, et kuidas nad palavas telestuudios vastu peavad, ja kadund isa arvas, et aga kes teab, äkki on neil jalas ainult supelpüksid. Mul on tavalised viisakamad jalakatted, kuigi viigita.

Täna jõuab pildiepopöa lõpule. Mae ja Veerpalu pilt rehabiliteeritakse (ja ma kirjutan pildi omanikule, et palun eirake eilset meili, me kasutame teie pilti siiski, ja tänan kasutusloa eest veel kord), see läheb Kuressaare linnuse pildi asemele, millest mul kahju ei ole, sest suusapilt on kogu esitluse parim.

Mõeldakse välja pildiallkirjad, millest ühe kohta küsitakse arvamust ja selle ma ka annan, väikese loenguna Tallinna linnamüüri edelanurga ehitusloost ja Megede ehk nn Neitsitorni nime päritolust, muistse vabadusvõitluse lõppdaatumist ja kõigist kordadest, kui Tallinn vallutati: Toompea linnus 1219, 1221 (või oli see 1223, ei mäleta) ja 1561 ning kogu linn lahinguga esmakordselt alles 1941. Pakun, et pildiallkirjas võiks aastaarvu vältida, keda see huvitab, võiks mainida vaid ristisõda, need toimusid enamikus XII ja XIII saj, aga see mõte ei meeldi, jääb siis allaheitmise aastaks pildiallkirja 1227 ja ristisõda rändab märkustesse.

Paar päeva tagasi mainitud lugu sellest, kas sõna mainima on kirjakeelne või mitte, lahvatab täna uuesti. Kui arutelu jõuab selleni, et mis siis, et oskuskeeles tohib, aga õiguskeeles ikkagi ei tohi, ehk õiguskeel nagu polegi oskuskeel, siis teen järeleandmise osas jälle nõnda nagu eile. Ei mina jõua vaielda.

Siis tuleb direktorilt meil, et homme algab tööpäev ametlikult kell 10.30.

Ja kõige selle kõrval jõuan teha isegi ka tööd.

Õhtul satub silm peale intraneti kaustale, kus esitlused on, eriti võimsalt on asja võtnud poolakad, nende fail on 186 MB suur. Huvitav, kuidas on võimalik 10 pildi suurust nii suureks ajada? Äkki on neil pildid jumal-teab-mitmekümne-bitiste värvustega TIFFidena?

Õhtupoole on ilus ja väga selge päikeseloojang ja näen, kuidas päikeseketas silmapiiri taha vajub, aga selle pildistamisega jään paar sekundit hiljaks.

* * *

Ja siis saab kell kuus ning NHE-maja fuajees kogunevad bussihuvilised. Ärasõit on kell 18.16, kui mu kunagine toanaaber B on suures bussis küsinud umbes seda, et las puudujad annavad endast märku. Paari tunniga on tekkinud tihe udu ja ühes kohas (kui kaugtuled on muutnud bussiesise ühtlaseks valgeks piimaks) mõtlen, kas peaks igaks juhuks turvavöö kinnitama.

Kohal R-chi sadamas kolmveerand seitse. Pidu toimub Punasel Lõvil ehk samal laeval, millel oli augustis eesti seltsi veinireis. On pime ja udu ning talv ning minu ettekujutuses seisab laev edasised tunnid rahulikult kai küljes, aga ohhoo! mootoritele pannakse hääled sisse ja otsad tehakse lahti. Mis ühtlasi tähendab, et peolt ei ole võimalik varem ära hiilida. Niipalju kui akendest kaldal tulesid paistab (õnneks tean seda kanti), sõidab laev algul ülesvoolu lähima tammini ja siis allavoolu sama.

Aga pidu oli tore. Soome teenekas kolleeg J2, ametis olnud üheksa aastat, näinud ilmselt mitut jõulupidu, kinnitab peo lõpupoole, et nii head pidu pole veel olnud.

Algul on tervituskõned (näiteks direktor kinnitab, et tema kui peo korraldaja peamine motiiv oli naisterahvana näha kaunilt ülikonnastatud meeskolleege). Ekraanil jookseb terve õhtu pildiprogramm liikmesriikide piltidega. Siis külm laud, siis etteasted ja tants, siis soe söök, siis kook ja sümboolsete auhindade jagamine ettekannete ja uute ilmakodanike eest. Teen pilti (akusid on kaasas rohkesti, neid jääb isegi üle). Huvitav, et vein ei pärsi käelist osavust, sest ma suudan terve õhtu pildistada nõnda, et pidevalt on teises käes veiniklaas. Rahvast on vägevasti, kõik kõigist osakondadest, õhkkond tore.

Muusikalised etteasted on direktori laul, soome kolleegi J kaks jõululaulu süntesaatoril (Sibeliuse "Ei au, ei hiilgust" ja itaalia "Santa Lucia", mida itaallased kaasa laulavad, peamiselt ümisedes ja vajalikes kohtades "Santa Lucia!!" üürates), ungari kolleegi G kitarrilood ja keeletehnoloogi P pikk asutuseomane bluus, mis pälvib kestvad kiiduavaldused. Teine ülimalt meeldejääv esitus on gospelkooriks muundunud haldusosakonna mitmehäälne spirituaal.

Tants algab rootsi kolleegi A ja turvaülema B tantsuga, mida tarbitud veinikogus lubab arvata osaliselt juba karaktertantsu hulka. Ja kõigil on lõbus. Siis algab üldine tants, paljukest laeva pisikesele tantsupõrandale mahub.

Ära tulen viimase liinibussiga, sest see peatub täpselt maja ukse ees. Muidu tooks buss pärast pidu rahva Kirikmäele tagasi, aga hakka siis sealt seiklema, sest liinibussid siis enam ei käi.

Maja ees üle tee minnes märkan, et foori punase ja kollase tule nokkade alla on ämblikud pununud võrgu ja teinud omale talvepesa. Nii et iga kord, kui linna poole põleb punane või kollane tuli, paistab see tegelikult läbi ämblikuvõrgu.

Korteris kopin pildid mälukaardilt kõvakettale ja vaatan pildid kuvarilt üle. Ees seisab suur töö põlevate silmade parandamisel (mõnel pildil oleks nagu kujutatud stseene õudusfilmist). Pilditoimetis on vastav funktsioon olemas (asendab punase halliga), aga selle kasutamiseks tuleb ala väga täpselt määrata (muidu muutub huule- ja põsepuna huule- ja põsemustaks). Pilte on 75, jõuan järjega 15.-ni.

K, 272. päev: Power of the Image..... NOT

Ärkan 8.21. Jõulupuhkust on hädasti vaja.

Bussipeatuses leian, et eile on läinud vastu ukselinki ka kinnas (mis mul oli lahtiselt käes) ning imelik ollus on sinna sisse imbunud ja siis ära tahkunud. Kontsistentsilt meenutab silikooni, mis tähendab, et seda kindast enam välja ei saa. Paremal kindapöidlal on 2,5 cm läbimõõduga tume laik. How nice. Üks naabritest peaks mulle nüüd hankima uued kindad.

Tööl pean tõlkima üht dokumenti, mille olemusest ma ei saa esiti aru, aga tekstis on viide varasemale avaldamisele. Otsin selle üles ja saan abi, ent leian ka, et seal on näpukas Madalamaad. Et pikapeale hakkab vana tekst tunduma kahtlaselt tuttav... vaatan oma arhiivimapist järele... ja mis seal salata, Madalamaade autor olen mina ise! (Või siis keegi, kes selle sarnases riigiloetelus tõlkemällu tekitas.) Ühesõnaga, kivi ka ELT korrektorite kapsaaeda, sest sellist viga speller ei leia! :)

Saan kontakti veel ühe piltnikuga, aga otsustan vastusega viivitada seni, kuni algul hommikuks, seejärel pärastlõunaks ja siis suisa õhtuks lükatud koosolek on ära toimunud. Ei tea, mida auväärt kolleegid profipiltide kasutamisest arvavad, kardan, et nad tahavad mu hoolega koostatud ettekande ära lammutada või omi jubepilte asemele pakkuda. Meelde kerkib võrdlus, et ehitan moodsat maja, pakettaknad on juba tellitud, aga siis tuleb äkki seni vaikides pealt vaadanud kaasomanik ja ütleb, et ärme pakettakent panegi, paneme parem seapõie!

* * *

Ja lõpuks toimubki pildikoosolek, mis toimub minu toas (ja et mu kuvarid on tavalisest tumedamad, siis tehakse vahepeal tuli surnuks). Esitlus koostatakse üksmeelselt (st kahe häälega: üks kolleeg ei saa osaleda ja mina jään rangelt erapooletuks ega osale arutelus, sest maitse ega kriitikameele üle ei vaielda). Mu seni nähtud vaevast jääb sisse kaks pilti. Profilooduspilte, sealhulgas Veerpalu ja Mae suusapilti (mida loeti kah looduspildiks) ei taheta üldse.

Ehk siis mis on minu lugupeetud kolleegide arvates Eesti peamised trumbid? — Kalevi küpsised, Tallinna linnamüür, Kadrioru loss, Tartu ülikool, Kuressaare linnus ja laulupidu, mille kohta olen sama meelt vaid laulupeo osas. Eesti loodust ei pane nad millekski, kahju küll. Torne ja losse ning ülikoole on kahjuks Euroopas endas rohkem ja paremaid; see on just see konnatiigi sündroom, et oma mätta otsast kaugemale ei näe.

Sellised lood. Ülalkirjeldatust hoolimata möödub koosolek rahulikult ja sõbralikult, ukselukku pole vaja lasta sulatina täis valada ega midagi (nagu peaaegu viissada aastat tagasi ühe teise pilditüli ajal) ning jälle taas õpin tundma inimestest uusi tahke.

Õhtul Kirikmäe Prismas (kassas on silt, et detsembris on pood lahti ka pühapäeviti), jõuan sama bussipiletiga korterisse. Ukselingi ollus on ära kuivanud. Õhtul Ärapanija, siis Google Earthiga maateadusliku huvi rahuldamine. Leian, et Peterburis Vassili saarel seisab ühes kohas tugede peal vana allveelaev:


View Larger Map

T, 271. päev: kunstivaidlused

Tööjuures kunstivaidlused Eestit tutvustava esitluse üle jätkuvad. Muidu ollakse rahul, peale Niguliste pildi, mida siin saab näha eilset sissekannet kaunistamas. Pean mitu korda selgitama, et see kujutab abstraktselt Tallinna vanalinna ja mitte konkreetset ehitist, ja olen valmis pildist loobuma mõne postkaardivaate kasuks. Küsin teema lõpetuseks küsimuse suurele ringile, miks on Nigulistel kui gooti ehitisel keskajal, 1515. a ehitatud torniavad ümarkaarsed (õige vastus: need ehitati juba renessansi vaimus), aga kolleegid käsitavad seda kaitsekõnena mu pildi eest ning ma pean üle kinnitama, et nii see ei ole.

Meenub Jaan Krossi novell, kus Michel Sittow tuli Hispaania kuningakojast tagasi Tallinna ja tegi väikese Püha Jüri kuju [on väljas Nigulistes, aga ilmselt ei ole Sittowi töö], ning et ennetada stiilivaidlusi, söötis ta raehärradele ette küsimuse, mis värvi peaks olema pühaku vööpannal. Ja raehärrad asusidki sel teemal innuga vaidlema ning muus osas olid Sittowil vabad käed.

Leian Tallinna vanalinnast profifoto ning puuduva mere-, raba- ja lumepildi ning kirjutan pildipankadele ja fotograafidele, küsides luba nende pilte kasutada. Päeva jooksul saan vastuseid ja hinnasoove.

Aga epopöa ehk vaidlus Tallinna vanalinna pildi üle jätkub. Kolleegidest avaneb uusi tahke. Ehkki maitse üle ei vaielda, tundub, et inimestel pole selget pilti, mis on esitluse eesmärk – kas anda ülevaade Eestist või töötajate fototaidlusest. [Meenub möödanik majavalitsuse fotoringiga (mis eksisteeris paberil) ja selle ülevaatenäitusega (mis toimus Kosmose kino fuajees).]

Vaidluse all on kaks pilti, kolleegi tuttava ja profifotograafi oma (nimetagem neid vastavalt A ja B). Minu seisukohad on, et pilt A on pime ja kehva kompositsiooniga, pilt B päikseline ja rõõmus. Saan vastu teada, et Tallinnas on päikest harva. Kolleeg kiidab pilti A, et sellel on toredad jõuluhõngulised tuled (nendin, et seos on kahtlane, sest jõulude aegu on puud raagus), ja laidab pilti B, et sellel on ebaloomulikud värvid (ei ole need ebaloomulikud midagi, kasutatud on polaroidfiltrit, taevast värvifotol muidu tumedamaks ei saagi) ja esitab Tallinna idealiseerituna. Vahepeal on peaaegu nõus, et ega tema pakutud foto kasutamine talle elu ja surma küsimus ole, aga siis saadab viis meili järjest, et miks tema pilti kasutada ei taheta. No pilt B on parem, on minu kui esitluse koostaja arvamus, ehkki pildi A saaks tasuta.

Ilmselt on siin ka suhtumise küsimus, kas eelistada tuttava tasuta ja kehva tööd või professionaali hinda väärt teost. Miskipärast arvab enamik inimesi nendest, kes mõistavad fotokasse õigest otsast sisse vaadata, et nende pildid on paremad kui profipildid, ja oskavad selgitada, miks see on just nii. Huvitav, et sama suhtumist ei esine näiteks kirurgias või hambaravis, ehkki ega noa või trellpuuri kasutamises ju ka midagi rasket ole ning mis vahe on noal ja skalpellil või trell- ja hambapuuril ...või seebikal ja profikaameral.

Muidugi on võimalik jätta mõlemad pildid üldse kasutamata ja võtta hoopis midagi muud. Näiteks kuradimask dominiiklaste kloostri kiriku lõunaportaali lõunatalumilt.

* * *

Edasi kibe töö poole kaheksani. Korterisse suundudes, trepikoja ust avades mäkerdan käe mingi libeda ollusega, millega on kaetud ukselink. Nuusutan ja leian, et see siiski ei ole Ernie-koomiksist tuntud searasv, vaid mingi määre. Tõsi, see haiseb võikalt ja mul on kavas hakata sööma. Puhastamine kestab kaua. Määrde saab maha, haisu mitte.

Õhtul iidulmekas When Worlds Collide (1951).

E, 270. päev: unekas

Hommikul üles 6.30. Uni oli värskendav.

Saan Ekspressilt vastuse. Mu kommentaar läks siiski kohale, sain nimetatud teate brauseri mingi seade tõttu (pean uurima).

Eesti kolleegid M ja M on saatnud Eesti-esitluse jaoks pilte. Selgitan oma nägemust ehk mida ma seal näha tahaks ja mis pildid on puudu. Esitlus kestab 40 sekundit, 10 pilti, iga pildi jaoks 4 sekundit – koos allkirjaga. Seega väga kirjusid pilte näidata ei saa. Tallinna vana­linnast, mis peaks kindlasti sees olema (ainus käegakatsutav asi Eestist UNESCO maailmapärandi hulgas – teine on Struve geodeetiline kaar, mida jagab kümme riiki), on mul kavas välja panna tavatust rakursist võetud pilt Niguliste torniga (eelistan seda postkaardivaadetele):



Mu arusaam on, et esitluse eesmärk ei ole anda ülevaadet töötajate ja nende omaste fotosaavutustest ning nõnda peaks näiteks vaadetel olema silmapiir otse. Selle 10 pildi hulgas on vähemalt neli looduspilti ja nende kvaliteet peaks olema parim võimalik. Leian Internetist paar pildipanka ja mitu võimalikku pilti, peab otsima hakkama nende autoreid, et viisakalt küsida.

Prantsuse keeles tulebki hirmus uni peale. Torgin end pliiatsiga, aga vahepeal näen lahtisi silmi unenägusid, näiteks paberil sõnu, mida seal tegelikult ei ole. Päris norinal magamakukkumist siiski väldin (ma igaks juhuks ei käinud lõunal, sest täis kõht = sügav uni).

Teeme harjutusi qui ja que peale, mille vahe on mu arust täiesti arusaadav ja pole vaja otsida nõrku seoseid inglise keelega, nagu õpetaja üritab (teadmata täpselt, mis sõnu inglise keeles samas kontekstis kasutatakse). Siis ütleb õpetaja järjekordselt, et meie rühma suuline väljendusoskus on horrible, ja üks bulgaarlane võtab kätte ja solvub, mispeale õpetaja peab seletama, et see on lihtsalt rahvalik omadussõna.

Eelmises tunnis kirjutatud "kirja vanematele" kohta arvas õpetaja, et see oli mul liiga lühike; olen nüüd targem ja ei kirjuta mitte igasse teise ruutu, vaid igasse kolmandasse. Käekiri on kah suurem. Ja kirjutist saades leiab õpetaja, et mis tore, ongi pikem lugu.

Veel saame põhjaliku ülevaate taskutelefonikasutajate räigest nöörimisest Prantsusmaal, kus telefoni saab osta ainult koos kaardiga ja kaardi ainult koos telefoniga, kus ettemaksukaarte ei tunta, kõik käib lepinguga, ning kus piiriülene telefonikõne maksab 1 €/min ja pärast seda, kui tal oli ükskord arve 600 € (tänu jutuohtrale sõbrannale), piilub ta arvet iga kord äärmiselt ettevaatlikult (näitas, kuidas). Loo ajendiks oli see, et Küprose kreeklasel oli laua peal kaks taskutelefoni.

Pärast korteris puhkan natuke ja loen, siis parandan kodutöid. Internet on teenusepakkuja poolt maas.

P, 269. päev: Earl Grey

Peletav sügisilm jätkub. Ka täna olen toas. Magan kaheteistkümneni. Enamik päevast kulub Google Earthiga siinkandi vaatamisväärsuset uurimisele ja ülesmärkimisele. Leian üles kausta My Downloads, mille ära kadumine paar nädalat tagasi mind natuke kurvastas.

Veel leian üsna juhuslikult ühe poolteist aastat vana Ekspressi artikli, mis puudutab teemat, millel ma tunnen end üliväga pädevana ja kirjutan täpsustava kommentaari. Kui see on peaaegu valmis, tahan midagi Google'ist otsida, aga alustan otsingut hetk liiga vara, enne uue akna avanemist, ja mu hool ja vaev kaob. Kirjutan uuesti. Kui seda ära saadan, tuleb vastuseks teade, et kommentaari ei kasutata, kuna mu nimes või meiliaadressis on keelatud sõnu. Et mu meiliaadress on kujul eesnimi@perekonnanimi.com, siis kirjutan Ekspressile meili, kus viisakalt küsin, kumb mu nimedest, kas ees- või perekonnanimi on keelatud sõna.

Ja pärast seda lähen magama. Aga und ei tule. Kell muudkui läheb edasi. Algul arvan, et on liiga palav (hoian rõduust lahti), ei aita. Loen numbreid; 50 juures läheb tüütuks, ei aita. Teen peastarvutusi, aga jõuan enne uinumist tulemuseni, see ka ei aita. Otsin paremat magamisasendit, ei aita, ja mis kõik veel, aga und ikka ei tule. Siis jagan, et kui ennist teed tegin, siis unustasin selle tõmbama ja oli imelik maitse, et ju vast siis see hoiab mind ärkvel (isegi kui Earl Greyga pole varem midagi sellist juhtunud).

Kella nelja paiku hakkan mõtlema, kuidas oleks kõige parem veeta homne päev, kui uni peaks üldse tulemata jääma, ehk kui suur on tõenäosus, et ma prantsuse keeles magama ei jää (eks paar korda ole elus ette tulnud pooltteist ööpäeva ärkvelolemist, aga teise päeva õhtul kukun ära). Aga just siis, kui vaen, kas proovida külmikus oleva veini rammestavat toimet, hakkab peale tulema magusaid haigutusi ning viimane kellaaeg, mida mäletan, on 4.26.

L, 268. päev: hall

Magan hommikul kaua, veedan päeva toas.

Päeval käin ilusa tähekese nimelises kaubanduskeskuses, kuhu on kogunenud vististi kogu riigi elanikkond, sest jõulud tulemas ju. Ühtedest kaasostjatest möödudes kuulen koguni ühe küsimust teisele a tõ produktõ pokupil?

Sealt tagasihoidlike ostudega naastes näen, et Aadu sillal on valmis ilutulestik. No mina ei tea, mis püha 9. detsembril on.

Õhtul hilja vaatan mõõga ja sandaali filmi Gladiator (2000), mis on minu jaoks see film, millega mõni aasta tagasi juhtunud loo järel tõotasin, et enam kunagi ei naera ma subtiitrite tõlkevigade üle. Ma pole seda varem rahus algusest lõpuni juhtunud vaatama.

R, 267. päev: ummik

Hommikul üles kell 7.46. Siiski jään vajalikust bussist maha ning järgmine esiteks hilineb ja teiseks jääb Jaama tänaval ummikusse. Vabaduse puiestee on kinni, ka bussid suunduvad niigi umbes Jaama tänavale. Aadu sillal (eriti linna poole tuleval suunal) on aiad ees, ei tea, kas juba on hakatud harjutama aastavahetuse ilutulestiku jaoks? Üldse ei imestaks.

Siis on kella kolmeks läbi kontrollida 34 lk pikk dokument. Uinutav aruanne, algul ei suuda üldse kuidagi keskenduda. Esimesed kümme lehekülge on täiesti perfektsed, pliiatsit ei pea kulutama üldse. Siis tuleb esimene komaviga... siis hakkab tulema muidki. Jätan 7 viimast lehekülge viimaseks tunniks ja käin lõunal. Naastes on tekstis muidugi üks koht, millega läheb pusimine nii pikalt, et saan töö valmis ja ära saadetud kell 14.59.

Neljapäeval tuleb asutuse jõulupidu, kavas on, et iga keelerühm teeb enda riigi kohta 10 slaidiga programmi. Võtan vabatahtlikult endale ülesande koostada see Eesti kohta ja kutsun eesti kolleege kaastööle (st pilte otsima). Mul on esialgne visioon olemas, mida seal peaks kujutama, ja umbes pooled pildid on endal varnast võtta.



Kui te kaunistate maju taoliste tulikirjadega, palun ärge laske inimestel lülititega klõpsida...

N, 266. päev: mutrid ja teised toiduained

Ärkan kell 8.07. Bussijuht on kaval, sõidab Vabaduse puiestee peatusest mööda (jättes nõutud inimesed sinna lehvitama), jõuab kohale mitu minutit tavalisest varem.

Terve päev toimetamist ehk teatud tõlkeliigi murdmist, mis seekord on üllatavalt hea. Ainult ühes kohas on kuivatatud puuviljade asemele sattunud mutrid ning mälus on segi aetud räni (silicon) ja ränidioksiid (silica). Kui kuue paiku valmis saan, on selline hoog sees, et teen veidi ka teisipäevaks antud asju.

Ära minnes näen, et kõrvalmaja valgustatud akendega on moodustatud aastavahetuse tervitused (pildid on ülal). Vasakpoolne (viisnurk ja selle kohal midagi) meenutab esmapilgul Punatähe ordenit.

K, 265. päev: more than I expected

Eilne hiline uinumine tähendab, et võitluse äratuskelladega kaotan mina (muidu poleks vigagi, aga tavaliselt juhtub, et uinun kella edasikeeramise pealt) ja ärkan lõplikult kell 8.22. Aga veel jõuab.

Tööl on kolleeg M vestluskomitees, valib bulgaaria tõlkijaid, ja tema teatud toimetustöö on jaotatud muude eesti tõlkijate vahel. Kuna uus tõlkija seda toimetusliiki vist veel ei tee, tähendab, et mina ja R peame läbi lugema ja parandama homseks koos enda omadega tavalise kolme-neljasaja pudina asemel üle kuuesaja. Ja tagatipuks kirjutab selle tõlkeliigi korraldaja, et olge nii kenad ja tehke need homme kella kaheks. No tere, talv! Kirjutan vastu, et ma pean ettekande ja täna õhtul aetakse arvutisüsteemid tund enne tööpäeva viimast lõppu hoolduseks alla, nii et ma kohe kuidagi ei jõua. Antakse armuaega homme õhtuni. Hea seegi.

Vaatan kella ja näen, et on juba üks läbi. Kolmveerand kahest KAD-majas söömas, II eineks pardihõrgutis (tavalisest ligi kaks korda kallim, nagu ma leti ja kassa vahel tuvastan). Siis hommikune tõlge kolleegi R käest tagasi (koos asjalike parandustega), seejärel kolmest alla seminarisaali uurima, kas saan ühendada oma läpaka videoprojektoriga. Ei saa. Aga mul on ettekanne (kus veel üheteistkümnest asendasin kaks näidet huvitavamatega) olemas nii plaadil, USB-pulgal kui intranetis.

Ettekanne läheb kenasti (ja tänan pöidlahoiu eest veel kord!). Parim kommentaar on it was much more interesting than I expected. Sisu kergendavad naljad jõudsid kõik kohale (mitte nagu aasta tagasi ülikooliseminaril, kus oskustekstide stiili analüüsides isegi Kreutzwaldi ekskrementhuumori sugemetega palavikutunnuste loetelu ei suutnud kedagi elavdada). Inimesi on vast 15, suuruse poolest mugav seltskond (kui tuba on täis, ei kosta midagi), kvaliteediinimesi on rohkesti, tõlkijaid vähem (eks inimesed ole usinalt tööl). Kell 15.29 ei ole veel kedagi ja, meenutades oma 18 a sünnipäeva, kus ei tulnud kohale ühtki külalist, mõlgutan, kuidas käia meilist kontrollimas, kas oli ikka 15.30 või oli äkki 16.30, ega ma siis ole ise ettekande kellaaega kontrollinud... Kui tulnuks kohale ainult üks inimene, oleks ettekanne alanud looga, kuidas Immanuel Kant pidas loengu ainsale kohaletulnud tudengile ja kõrvaltoast toodud luukerele, väites, et ainult ühele inimesele ta loengut ei pea.

Keelenõu vastab, et sõna mainima on kirjakeelne.

Näen tõlget, kus on saksakeelsest linnaloetelust Krakau küll mõistetud kohandada poola Krakowiks (täpne kirjapilt on Kraków), aga saksa Breslau on jäetud Breslauks, ometi võinuks tõlkija kontrollida väliskohanimede andmebaasist üle, ega see äkki pole veel üks saksa eksonüüm. Ja nimelt on ning linna omanimi pärast 1945. aastat (millest alates see asub poolteistsada kilomeetrit Poolas) on hoopis Wrocław.

Pärast läbi Kirikmäe Prismast. Buss sõidab maja ees peatusest mööda, ehkki ma vajutan hoolsalt peatumisnõude nuppu. Juhi seltsiks on keegi umbes nagu kontroll, kes üle küsib, kas ma tahan maha minna (no ei tea, mispärast ma muidu siis nuppu vajutan). Olen sellise küsimuse peale ülimalt imestunud ja vaatan, silmad suured, nii et buss jääb umbes kakssada meetrit peatusest edasi tänaval seisma ja ma saan maha. Ikka parem kui jalutada pool kilomeetrit järgmisest peatusest.

Siis maja ukse ees veel väike paanika, sest võtmed olid sattunud valesse taskusse. Õhtul täiendan oma tänast ettekannet, lisan selle märkustesse jutu, mida ma suuliselt esitasin.

T, 264. päev: de bitter dodt bin ick genant

Öösel ja hommikul õues neliteist kraadi. Käin postkontoris (Amazonist Collinsi kaks prantsuse keele arusaadavat käsiraamatut). Siis kohalikus vallamajas ennast oma aadressile registreerimas. Seekord saadakse vallamaja vastuvõtus saksa keelest aru, ei tehta nägusid nagu eelmine kord. Välismaalastega tegelev onkel liigub aegluubis (ja kellaaja tõttu – eks ma olen läinud üheksaks, nagu mulle paar nädalat tagasi telefonis öeldi, ehkki uksel on kirjas, et sisse saab juba kaheksast – on selge, et mida rohkem ta uimerdab ja ohkab, seda rohkem ma hiljaks jään). Märkan, et kohaliku elanikeregistri kasutusliidesest on raske aru saada, kas see on tehtud 1970. või 1980. aastatel. Näib, et seal on võimalik kirjutada asju ka lahtrist väljapoole. Onu ei liiguta kulmugi, kui detsembris registreerib paberit, mis välja antud märtsis (rangema bürokraatiaga riikides oleks selle peale kindlasti ära minestatud, olen surmkindel). Ei küsi ka, kus ma pool aastat olin (no selgitus on väga lihtne, ma olin kuidagi aru saanud, et registreerib töökoht). Töölt antud roheline paber võetakse ära, vastu antakse sinine ja kuus elukohatõendit.

Aga hiljaks jään ainult 12 minutit.

Tööl ei midagi erilist. Näitan uuele töötajale teatud tõlke-toimetamisliigi imelist maailma, vaidleme selle üle, kas mainima on neutraalne kirjakeele sõna ja kas seda tohib kasutada oskustekstis (mina: on ja tohib; tema: see on argikeel), ning teen lühiekskursiooni tõlkesaalis, näidates, kus asub seal eesti arvuti.

Pärastlõunal miinus neljandal Beneluxi maade pidu. Söök ja jook. Saiad on täitsa head, juustu oluliselt ei ole, mõned küpsised on kah toredad. Proovin kolme õlu. Esimene on marki Äkksurm ja kuigi ma manustan seda vaid mõnikümmend milliliitrit, võtab seedekulgla sisse hoiatava oleku. Pudelilt ei õnnestu leida alkoholisisaldust, st see "äkksurm" ei tähenda tavalise õllega võrredes mitmekordseid kraade nagu saare ja hiiu õlles, millega ikka ja alati, läbi aegade on jalalt langenud lugematu arv pahaaimatuid mandrilt tulnud pulmakülalisi.

Siis, nagu ikka, tuleb soov minna tõlkima, aga et mul on homme ettekanne, siis silun seda natuke. Siis bussi peale, kus uinun mitu korda teravalt, aga Kõrgmetsa maksimarketi ees ärkan siiski üles. Sealt kerget sööki.

Õhtul etlen ettekande läbi ja leian, et see on täpselt nii pikk, kui olin hinnanud.

Pärast veedan kaks tundi Castle Strike'i seltsis. Öösel kaksteist kraadi, ei saa und peaaegu kolmeni.

E, 263. päev: tulen kord jälle

Hommikul bussile minnes kohtan postkastide juures prügivedajaid, kes tahavad, et ma neile garaažiukse lahti teeksin. Aga mul ei ole seda võtit.

Päeval üle hulga aja söömas SCH-majas. Võrreldes KAD-maja sööklaga on ikka vaks vahet. Lärmakam on ka, ehkki ruum on palju väiksem.

Prantsuse keel on suhteliselt rahulik. Pärast tulen tagasi tööle, teen kolmapäevast ettekannet. Siis korterisse, poes ei käi.

Ettekannet harjutada teha ei viitsi, ehkki materjal peaks olema koos. Vaatan YouTube'ist inglise huumori parimaid palasid (eks muidugi see ole ka omamoodi ettevalmistumine, sest ega ma ometi taha pidada igavat ettekannet).

P, 262. päev: kah toas

Täna magan veel kauem kui eile. Ilm enam õue ei kutsu. Kogun kokku ja ühtlustan tudengitega tehtud kodutöö individuaalsed tagasisided, lisan selgitavaid pilte ja laadin üles. Siis lisan ettekandesse puuduvad seitse slaidi; neid on kokku nüüd 24 ja hakkab aitama.

L, 261. päev: toas

Magan väga kaua. Päeval üsna selge ja umbes kümme kraadi. Täheldan aknast, et asfalt on kuiv nii maja ees kõnniteel kui all jõe ääres jalgrattateel, ja mõlgutan umbes viis minutit, kas ei peaks seda erakordset ilmaolu ära kasutama ja uisutama minema. Aga siis leian, et ega ma tegelikult ikka ei viitsi.

Teen oma kolmapäevast ettekannet neliteist slaidi ja harjutan nende esitamist, siis veedan mitu tundi Castle Strike'i seltsis (mitte eriti edukalt).

R, 260. päev: papagoi

Hommikul nõustan kolleegi ühe pika ja väga tehnilise dokumendi asjus, mis on talle antud hinnata, üritades vahet teha, mis on lihtsalt väga vale termin ja mis on tõlgitud nii, et arusaamiseks peaks vaatama lähteteksti (ehk lootusetult segane koht).

Pärastlõunal peaks saabuma uus eesti kolleeg. Teen paberile selge kontroll-loetelu (kontoriaadressidega) neist kohtadest ja asjadest, mida pean näitama ja tutvustama. Kaheteistkümne paiku mõlgutan endamisi, et peaks tõlkeosakonna sekretärilt küsima, mis kell ta NHE-majja jõuab, jõuaks äkki enne söömas käia. Ja just siis kõnnivad mõlemad asjaosalised uksest sisse ning algab mitmetunnine katsumus, mille järel mul on kurk veidi kibe. Ette on nähtud tutvustamine ainult samal korrusel, aga kui niikuinii on vaja läbi käia kogu miinus neljas ja paar kohta miinus viiendast, siis leian, et mis siis ei ole ka kogu asutus läbi käia (eriti pärast lõunat). Tulemusena käime ukselt uksele ja ma muudkui kordan: "Hello, may I introduce the new Estonian colleague?" Vähemalt sada korda. Ja inimesed vastavad alati sama tekstiga: "Oh, is it your first day today? From which language group are you? Where do you sit?"

Pärast jätkan muud tööd ja tuleb langetada lõplik otsus hommikul arutatud kehva teksti üle. Leian, et see on küll halb, aga samas on seal osa täitsa head tõlget. Ja ma olen näinud palju, palju halvemaid tõlkeid. Seega nn piiripealne juhtum ja arvamuseks läheb, et sellisele tõlkele ei piisa keelelisest toimetamisest, vaid toimetama peab ka sisuasjatundja.

Õhtul Kõrgmetsa maksimarketisse, kus on paras summ rahvast.

Hilisemal õhtul kaks filmi, klassika Monty Python and the Holy Grail (1974) ning siis vaatemäng The Day After Tomorrow (2004). Viimane – mida ma varem näinud ei ole – on ikka täielik saast. Trikid trikkideks, aga lugu on nõnda naeruväärt, ebarealistlik ja etteaimatav, et mulle meenub Jaan Tätte näitemäng "Palju õnne argipaevaks!", kus saalis igavledes võis eksimatult ennustada, mis repliik järgmiseks öeldakse. Ma ei välista üldse võimalust, et selle filmiloo kirjutamisel on oma abikäe ulatanudki isand Tätte.

N, 259. päev: udu

Öösel selline udu, et 8. korruselt tänav hästi ei paista. Jõeoru vastaskallas (200 m) ei paista üldse.

Ärkan kuuest, et jõuda tööle enne kaheksat. Võtan termosega kaasa turgutavat teed (mille valmistamine on suurem solgutamine, sest mul puudub sobiva suurusega tõmbenõu ja et selle tegemisel peab vesi olema mitte keev, vaid 70°, siis on oht, et jahtub täitsa ära). Buss on nii täis, et ma seisan terve tee. Poole kaheksa paiku on ühes kohas eriti tugev vool (suunatud liikumine, nagu mäletame koolifüüsikast) koolilapsi, ilmselt algab kool siinmail kell pool kaheksa. Mõtlen heldimusega sellele, et minu koolpäev algas kõige varem 8.15, aga venna koolis algas 7.45 ning neil oli teenekas keemiaõpetaja M., kelle järelevastamised algasid enne tunde, kell 7.00, nii et lapsevanemad võisid imestada, miks see vana ka neid karistab.

Tööl laua taga olen kolmveerand kaheksa ning neli tundi usinat tööd jutti ja veidi pärast poolt kahtteist saan 440 lühema pudinaga ühele poole. Mure oli selles, et neid on tehnilistel põhjustel võimalik kõige kiiremini käsitleda tunnis 100–120 tk, kui tõlge on ideaalne. Kui ei ole, läheb aega rohkem. Täna õnneks oli tõlge enamasti väga hea.

Selgub, et üks selleaastasi tudengeid kursusel, mida e-õppes õpetan, on mu esimese õpetaja lapselaps. Tervitan ta vanaema ja esimene õpetaja tervitab vastu.

Kell 14.41 saan tõlkida 4 lk tähtajaga 30.11.2006 kell 12.00. Kirjutan viisaka meili, et vabandust, sain selle 2 tundi 41 minutit pärast tähtaega (st hilinemine pole minu süü). Pärast kirja ärasaatmist näen, et kell 14.46 on tulnud teine sõnum, kus tähtaeg muudetakse 1. novembriks kell 12.00, ja minut hiljem kolmas, et ikka 1. detsembriks, st homseks. Tegelikult on seda võib-olla üks lehekülg, aga see-eest ühe asutuse lisaeelarve, kus peab üles otsima sama asutuse eelmise lisaeelarve ja sealt järge ajama.

Kolmveerand viieks saan valmis ja kiirustan jaama, mõttega käia teisel katsel T-linnakese juuksuris. Kui punane kapsauss, nõnda määrdunud toolidega, et igale poole ei tihka istudagi, jõuab ükskord T-sse, hakatakse juuksurit jälle kinni panema. Kolan pisut linnas ringi, siis tagasi.

Kui ükskord korterisse jõuan, valdab mind loomepuhang ja kirjutan päris kaua oma kolmapäevast ettekannet.

K, 258. päev: see number on... neli

Päeval on inglise, hispaania, eesti ja soome rühma kvaliteedikoosolek, kus iga rühm esitab ülevaate talle antud jubetõlkest. Tekib elav arutelu teemal "Mida tähendab välistõlgete hindamine?" Pärast öeldakse ka, mis nendest arutluse all olnud tõlgetest (ja tõlkijatest) omal ajal päriselt sai.

Ka täna sisustavad terve päeva toimetamisel jubedused, mis jätkuvad ja on nõnda rohked, et ma kirjutan asjast selle tõlkeliigi korraldajale (you might be possibly interested that...). Vahepeal teen oma järgmise nädala ettekannet (sama toimetusliigi vea­tüüpidest), kirjutan märkmeid ümber ja järjestan. See tuleb ilmselt rohkem teoreetiline, näidete jaoks jääb aega vähe, aga "teemandid klaasi­puhujale" tulevad kindlasti.

Vahepeal pestakse aknalaudu, väljast. Väljas ronib käpuli mööda aknalauda käsna ja ämbriga onkel, jämeda turvarihmaga aknalauale betoonitud jämedas aasas kinni. (Need aasad müüriti kohale alles suvel; huvitav, kuidas varem aknaid väljast pesti? Võimalik, et aeti töötajad kontorist välja ja tehti keskmised aknad lahti.) On soe päikseline päev ja lahtised aknad külma poolest ei häiri; aga et katted peavad olema üleval, sirab päike silma ja kuvaril olevat teksti ei näe.

Onkel valab kasutatud pesuvee alla. Loodetavasti ei lähe keegi alt tänavalt mööda. Siin ei käi praegusel aastaajal eriti inimesi, aga suvel sõitis NHE-maja eenduva osa alt mitu korda tunnis läbi lahtine kahekordne linnaekskursioonibuss.

Tuuakse uue töötaja tööle sisseelamise juhendamise kontroll-loend, mille esimene punkt on näidata, kus asuvad tähtsaimad ruumid, sh kohviautomaadid.

Kella poole seitsmest lähevad arvutisüsteemid hooldusele, sain homme 12-ni ajapikendust. Lahkudes näen NHE-maja ees seismas autot, mille number on lakooniline 5 — [Kreisiraadios oli kunagi õpetus, kuidas Hansapank on avanud iseteeninduse, et tuled öösel kohale, vajutad turvakoodi ja võtad, palju vaja. "Ja võtke pliiats, kirjutage pikk turvakood hoolikalt üles," ütles pangajuhataja Oja. "See kood on... neli."] — Seda valvab politsei, pilti kahjuks teha ei saa.

Kirikmäe Prisma kaudu korterisse, seal kirjutan valmis oma retsensiooni.

T, 257. päev: osad sõidukitele

Hommikul postkontor (Amazonilt tuleb paar linnuseraamatut ja posti panen plaadi juulikuise kreeka pulma piltidega).

Bussis loen artiklit, mida pean erialaühingu aastaraamatu jaoks retsenseerima. Leian, et seal on mitut puhku viidatud dokumendile, mille üks tõlkijatest on hea sõber ja kolleeg ning on hea võimalus asju üle küsida.

Päeval peab iirlasest itimees D. loengu iiri keelest, mis saab 1. jaanuarist Euroopa Liidu üheks ametlikuks keeleks. Teine iirlane, inglise tõlkerühmas töötav G. on hädas, sest inimesi, kes valdavad iiri keelt tasemel, et nad suudaksid iiri keelde tõlkida eurotekste, on väga vähe ja ükski keelekursus siin ei aita. Saame teada, et ega tavaiirlasi iiri keel suurt ei huvitagi ja kui G. olevat Iirimaal kuulutanud, et mõelge, iiri keel saab Euroopa Liidu ametlikuks keeleks, olla talt küsitud, mida Euroopa Liidu ametlik keel tähendab. Ja seda, kui Dublin on ostutanud palju kohanimesid muuta iiri kujule, käsitatakse kui keskvalitsuse omavoli, sest isegi kui hargnematu tee ääres on pidevalt kakskeelsed viidad, näiteks Tipperary – Tiobraid Árann (minu näide; Iirimaa teeviidad on kakskeelsed), aga linnapiiril on sildil ainult Tiobraid Árann, suudab osa turiste täiesti vabalt ära eksida ja kulutavad oma raha mujal.

Edasi eesti rühma kvaliteedikoosolek. On antud üks kunagine jõle välistõlge hinnata (kvaliteedivanemale) ning siis on tema seda põhjalikult lahanud ja meie peame tulemust hindama ja leidma, kas kõlbab või mitte.

Lustlik väga pikk masinaehituskaupade loetelu, kus kõik Teile für Fahrzeuge tüüpi väljendid on erandita tõlgitud kujule osad sõidukitele (vrd "Briljandid proletariaadi diktatuurile" (1978) – kes on seda kolmetunnist igavikku näinud, see teab sellist tarindit vältida), selmet öelda eesti keelele omasel viisil sõidukiosad. Selle paranda­mine ja paranduste kommenteerimine võtab terve päeva.

Õhtul loen linnuseraamatuid, millest üks on puhtalt kindlustest (XVI–XX saj) ja avastan, et peale Rootsi ajal Eestiski populaarse Dahlbergi ja Beneluxi maades kasutatud Vaubani bastionisüsteemi oli veel umbes kümme muud süsteemi. Ning et muldkindlustusigi vallutati sama­moodi kui linnuse- ja linnamüüre: tuli müür purustada, muld valgus vallikraavi, sai sealt sisse jalutada.

E, 256. päev: mis kell on?

Hommikul rebib mind kaunist unenäomaailmast karmi tegelikkusse telefonihelin. Tänu ajavahele juba kell pool seitse. Pean tuhande kilomeetri tagant kaugjuhtimise teel tegema sanitaartehnikatöid. Ei ole just meeliülendav nädala algus. Tuju tõstmiseks vaatan viimase Ärapanija, mis tv.ee-s on. Siis tööle.

Tööl tullakse küsima, kas ma nõustun olema reedel saabuva uue eesti kolleegi juhendaja. Nõustun.

Prantsuse keeles alustame loogikavaba ülesandega musjöö Gérardi seiklusrikkast päevast. Vanasti öeldi, et seal, kus lõpeb loogika, algab raudteevalitsus, aga ma kardan, et selle ütlejad ei olnud tuttavad prantsuse keele õpikutega välismaalastele. Mis te arvate, mida kujutab järgmine pilt:



See, kes arvab, et söökla, see eksib rängalt. Õige vastus on kellatehas.

Edasi kulutamegi hulk aega kellaülesannete peale. Et öelge häguste ühepikkade osutitega kellade näidatavad kellaajad. Ja et kirjutage üles, mis kellaaegu öeldakse. Viimases saan kümnest tervelt kaks täkkesse ega taipa, kus on siin õpetuslik iva. Ja sellest ka ei saa aru, miks prantslased ühtepuhku peavad kella küsima, kas neil siis endal kellelgi kella ei ole. Võib-olla lihtsalt suhtlemis­vajadusest, sellest siis ka see, et tundmatusse kohta minnakse teele ilma kaardita ja edenetakse igal teeristil teed küsides. [Meenub viie aasta tagune ekspeditsioon esivanemate maile, kus oli olukord, kas usaldada pimesi kaarti ja minna 300 m läbi tuulemurruga metsa (jalgratastega!), või teha 15 km ring. Kaart ei eksinud.]

Esimeses pooles teeb üks vanema rühma kreeklane oma kontrolltööd järele ja satub pärast "meie" kreeklasega juttu ajama, ajades tal paberid laualt maha ja kohvitopsi sinna otsa.

Aga teises pooles on veidi lõbusam, sest siin teeme loogikaülesannet. Et viis noort otsustab minna prantsuskeelseisse maisse reisima ning Amanda ei lähe Malisse ja ta ööbib puitmajakeses. Ning veel üheksa samalaadset väidet. Omaaegsest üürikesest keskastme matemaatika­ringist ja "Lihtsast keeruliseni" läbitöötamisest on kasu, sest saan enda oma valmis esimesena (nipp: tuleb lahendada graafiliselt tabelis ja ära märkida ka tingimused, mis ei ole täidetud, nagu siin see, et Amanda ei lähe Malisse). Järgmiseks saab valmis lähim bulgaarlane (eks sealkandis olla tugevaid matemaatika­olümpiaadlasi ja maletajaid) ja siis läheb veel umbes viis minutit ja siis saab valmis õpetaja ja siis umbes viie minuti pärast hakkab järjest ka õpilasi valmis saama, aga umbes kolmandik pusib nohisedes tunni lõpuni.

Kirikmäe Prismas. Granaatõunad on valmis saanud.

Seitsme paiku korterisse jõudes tahan käsi pesta, vajutan vannitoa lülitit, käib mürts! ja kõik läheb pimedaks. Selge, majakilbi kaitse läbi. Lähen kohale, aga uks on lukus, helistan majahoidjale. Õnneks on ta kodus, aga tuleb temaga vestelda prantsuse keeles. Ilmselt saab ta mu võtmesõnast panne electrifique aru ning sellest ka, et ma tahan majakilpi sisse pääseda, sest ta tuleb rõõmsasti, võti peos, ja teeb ukse lahti. Nagu näha, on üks mu korteri kaitsmetest tõesti väljas, ta lülitab selle sisse ja kinnitab, et nüüd on korras, mida tean ka omast käest pärast 9. mai seiklusi, kui käis kohal koguni elektrik sedasama tegemas.

P, 255. päev: mölder

Ka täna magan kaua ja ka täna ajab mind üles telefon. Sedapuhku on ekraanil mõistatuslik meeldetuletus Art rets!, mille üle murran hulk aega pead. Siis meenub, et 30. novembriks on ju vaja üks artikkel retsenseerida, mis kohustus oli mul vahepeal meelest läinud.

Sugupuunduses saan teada, et üks XIX saj alguse esiisa oli ametilt mölder ja et üks elas 91-aastaseks. Selgub mitu nime ja ristimisteadete abil õnnestub loetletud ristivanemate järgi selgitada ühe kauge esiisa vennad-õed. — Ometi kord on kasu halvast käekirjast, ma suudan praktiliselt igasugu krõnkse lugeda.

Siis sirvin eile hangitud Saksa linnuste põhiplaanide teatmikku (4600 põhiplaani); selles on peale omaaegse Saksa riigi (õigemini saksa keeleala) linnuste ka Saksa ordu linnused (kuigi muidugi võib kohati kahelda, kui usaldusväärsed on Löwis of Menari 1922. aasta leksikoni andmed). — Kunagi tekkis küsimus, kui levinud olid kaheksakandilised linnusetornid, sest Tuulse ütleb Paide linnusetorni kohta, et sellised levisid (verbreitet haben) hiljem ordualal. Siit saab kinnituse oletusele, et jutt on maateaduslisest, mitte arvulisest levikust. Loendan, et kaheksakandilise valdustorniga ordulinnuseid oli sajakonnast seitse-kaheksa, mis oli siiski rohkem kui Saksamaa linnustel keskmiselt (valdustornid 1,6%, muud tornid 1,8%), aga mingil juhul ei saa rääkida, nagu olnuks see valdav tornikuju.

L, 254. päev: Brian

Keeran kellad kinni ja magan üheteistkümneni, ärgates alles telefonihelina peale. Algul tubased toimetused, seejärel kolistan jaama ja sealt T-linnakesse. Õigupoolest oli mul esialgu plaan käia juuksuris, aga, ütleme, et puudulike luureandmete tõttu jääb see teostumata, sest ajal, kui ma lähima juuksuriärini jõuan, pannakse seda just kinni. No see-eest täiustan oma raamatu- ja köögiriiulit. Siis tagasi.

Päeval on sooja 17 kraadi.

Sugupuurindel saan teada, et üks esiisa oli umbes kakssada aastat tagasi arvatavasti kõrtsmik.

Õhtu lõpetab vana hea Briani elu. Ehkki ma olen seda näinud vähemalt kümme korda, sh kaks korda kinos asjatundlikus seltskonnas, kus kõik teadsid, millal naljakohad tulevad, ja naersid juba ette, ja mul on seda videol kolmes eksemplaris (originaallint + soome subtiitrid + eesti subtiitrid) ja mul on olemas isegi filmiraamat, leian ma filmist paar kohta, millele pole varem tähelepanu sattunud. Võrreldes eileõhtuse Jääajaga (2002), mis oli tehnilist külge ja Scrati arvestamata väga pingutav katsumus, on Briani elu ajatu. Siin võiks meenutada, kuidas ma seda esimest korda nägin, aga see ei puutu asjasse, aga teine kord oli nõnda, et tähistasime tudengiühinguga Jaan Krossi 75. sünnipäeva ja pidime vaatama algul mingi Krossi-saate, siis Pöördtoolitunni ja lõpuks filmi Kolme katku vahel Georg Otsaga peaosas, mis, nagu ma nüüd tean, on jube klaustrofoobne jubedik ja Georg Otsa näitlejaoskuses paneb see film ka omajagu kahtlema. Tuleb tunnistada, et elutervete tudengitena suutsime me seda igavust taluda umbes veerand tundi, siis läksime lähimasse videolaenutusse ning laenasime sealt Briani elu ja Mehed sukkpükstes. Ning pärast ei saanud keegi aru, miks pildi peal on kõigil suure kirjamehe juubeli tähistamisel suu kõrvuni.

R, 253. päev: klaasid ja lehed

Hommikul tööle saabudes näen, et bussipeatuse ja NHE-maja vahel olevas teetammis olevat kahte sälkorgu on eilne vihm uhtunud veel sügavamaks ning silma järgi kokku umbes kuupmeeter on kandunud lõbusasti allavoolu; suurem osa sellest lasub ilmselt Tour-maja rentslis ja sadeveekanalisatsioonis. Eile pandi uhteliivikult üle pääsemiseks koguni väike sillake.

Kümnest loeng eesti keelekorraldusest. On hariv ja ka seekord läheb kaks tundi märkamatult, kuigi vahepeal näen, et kuulajaskonnast (keda on napimalt kui esmaspäeval või kolmapäeval) on aktiivselt kuulamas paar-kolm inimest, kui nüüd kehakeelt uskuda (mingi veidi kahtlane kehakeele raamat kunagi õpetas: kui inimene on huvitatud, naaldub ta ettepoole; kui on käsipõsakil, on jutt igav; kui naaldub, käed vaheliti, tahapoole, siis pole räägitavaga nõus).

Veel nädala sõnu: clinical specimens ~ kliinilised eksemplarid (pigem kliinilised proovid, siin on alt mindud sõna specimen mitmetähenduslikkusega), vasos de impacto ~ löögiklaasid (pigem löökvõtmed, õigemini teatud liiki padrunvõtmed – tõlkija oleks võinud mäletada, et klaas on habras materjal ja lööki ei talu, ning tundmatu väljendi Google'i pildiotsinguga üle vaadata), metros rígidos de madera ~ puidust mõõturid (need on paraku mõõdupulgad) ja põnev lugemisviga exfoilants ~ eksfoliandid (kontekstiks kosmeetikatooted; ilmselt on meenunud sõna defoliandid ehk lehelangetuskemikaalid; tegelikult tähendab "eksfoilant" koorivat vahendit...).

Õhtu poole kostab kuskilt tümpsu, ilmselt on NHE-majas toimuv konverents jõudmas lõpusirgele.

Pika tööpäeva lõppedes Kõrgmetsa maksimarketisse, sinna on tulnud uusi DVD-sid (meenutagem, et mul ei ole telekat).

N, 252. päev: vihm

Otto Borst kirjutab oma keskaja olmeajaloo raamatus viis lehekülge sellest, mismoodi keskaegne linn lõhnas, ning jõuab järeldusele, et see ei olnud hullem lõhn kui taluhoovis ning eks tänapäeva linnas ole omi haise, mida vanasti ei tuntud – autode heitgaasid, spetsiifiliselt haisev metroo väljapuhkeõhk [viimane sõna on ventilatsioonitermin, ärge naerge midagi], keemiatööstus, klooritatud vesi.

NHE-majas on Eur-Lexi konverents, tõlkekabiinides on jälle elu; kui käin printeri juures, kontrollib turvamees parasjagu tõlkekabiine läbi. Pärastpoole kanduvad konverentsi osalised(?) kabiinide juurde koridori ning üks saksa härra küsib, kas ta tohib mu aknast avanevat vaadet näidata oma kaaslannale.

Päeva sõna: roolirattaga vagunid (Lenkradwaagen, p.o roolidünamomeetrid).

Õhtul Kirimäe Prismas, sajab vihma, bussipeatuses teeb üks ootaja putkas suitsu. Ilm on soe ja vihm samuti, ootamine nii pikk ei ole, et seda ära ei kannataks (loe: et peaksin trügima suitsuhaisu ja puupüsti inimesi täis putkasse). Keegi kaastundlik välismaalane pakub, et ta võib hoida vihmavarju minu kohal; loobun. Aga buss tuleb peagi.

Hilisõhtu veedan taas vanade kirikuraamatute seltsis, lugedes läbi veerand sajandit ühe kihelkonna abiellumisteateid – kaks korda, aga ikkagi leidmata otsitavaid esivanemaid Tönnot ja Otto tütart Marrit.

Hiljem leian teisest kirikuraamatust, mis üllatuslikul kombel ulatub küllalt sügavale XX sajandisse (delikaatseid isikuandmeid tohib avalikustada 110 a pärast inimese sündi ja tõlgendus, et inimeste eluloolised andmed on delikaatseid isikuandmeid, pärineb Saaga-eelsest ajast, kui vanemaid kirikuraamatuid nägi ainult Tartus arhiivis ja uuematega tegeles siseministeerium, kuuldavasti mitte päris vabana teatud omakasuhimust), ühe vaarisa surmateate, mis on poolteist aastat hiljem ajast, mida mitme sugulase suuline pärimus oli alati teadnud. Et ei olnudki Vabadussõja algul, vaid 1920. a kevadel. Mis ühtlasi tähendab, et see vaarisa suri gripipandeemiasse mitte 33-, vaid tervenisti 35-aastaselt.

K, 251. päev: arhiiv

Hommikul saabuvad koos minuga sama bussi peale joodiknaabrid, kes sõidavad jaama. Üksõhtu nägin, kuidas emand joodiknaaber kakerdas postkastide juures ning neid süstemaatiliselt läbi otsis, nii sügavalt, kui pilust sõrmed mahtusid.

Kümnest tuntud nimeuurija teine loeng, sedapuhku nimekorralduse uutest suundumustest. Kuigi loeng on huvitav ja kaks tundi läheb kui lennates, ei ole seal midagi põrutavalt uut, isegi väliskohanimede andmebaas on juba vana tuttav.

Poole kolmest kirjandikomisjoni koosolek, kus teen olulise ettepaneku teksti kvaliteedi hindamise osas. Muidu on praktiliselt kogu jutt prantsuse keeles, millest üllataval kombel saan sedavõrd aru, kus arutluse järg on.

Et eilsest saati sugupuuprogramm töötab, jätkan õhtul Saagast kirikuraamatute sirvimise aegaviitvat, aga ülimalt huvitavat tööd. Algul üritan leida isaemaisaema Ewa W (s 1848) vanemaid, aga ei leia (ei Vändra kihelkonnast, kus see perekonnanimi põlvkond varem pandi, ega kolmest naaberkihelkonnast), millest võib järeldada, et mulle teadaolev sünniaeg on vale või et ta sündis kuskil hoopis mujal. Tuleb üles leida personaalraamatust. – Vändra 1848. aasta sünnimeetrikas on ka praegusel ajal tuntud inimesi: lk 3 on Kadri Adamson ja lk 4 on Mart Sander!



Siis uurin teist liini, mida uuritud ei ole, emaemaisa Joosep K (s 1878) vanemaid, kellest varem olid teada ainult nimed ja sünniajad. Mõningase süstemaatilise otsimise peale leian nende kihlumis- ja laulatusteate, kus on kirjas ka elukohad ja ametid, ega saa aru, mida tähendab saksakeelne krõnks Ma.... vaarvanaisa nime ees. Aga personaalraamatus on nad sees ja seal on amet veidi selgemas käekirjas: Matroß; sünnimeetrikas on ühe lapse sünnikandes isa ametiks Soldat. Ehk see, et vaarvanaisa abiellus 41 a vanuses, seletub sellega, et ta oli enne madrus! Ju vast mereväkke võeti kah aastakümneteks nekrutiks. Ja tagasi tulles oli küllap naistes suur minek, ikkagi maailma näinud ja puha.

T, 250. päev: tavaline

Tööl päeval ei midagi erilist.

Korteris uuendan tarkvara, nüüd on Internet Explorer 7 ja Messenger Live.

Ja õhtul turgatab äkki pähe, kuidas saan sugupuuprogrammil keele ära vahetada. Lihtsalt olin kopinud eesti keele faili teisest arvutist võtmisel (see on jaosvara, aga mul on, muide, see korralikult registreeritud ja olemas isegi autorilt saadud omakäeline kirjake) andmete, mitte programmi kausta. Seni, kui keel oli vale, ei saanud sugupuuga midagi teha, sest kogu aeg tuli veateateid stiilis üritate naiseks lisada mittenaist, kui kõigi üle 13 000 inimese sugu on märgitud eesti keele järgi kas M või N, aga programm tahtis inglise keele järgi M või F. Üle 13 000 isiku andmete muutmine ei tule kõne alla – umbes viis aastat tagasi, kui sugupuus oli veel ainult umbes 4000 inimest, olid mul seal naised abielunimedega, aga kombeks on sugupuudes neiupõlvenimedega, siis tuli ligi poolte inimeste andmed ära muuta. Hoogtööna, aga seegi võttis vähemalt nädala. (Suurim andmete sisestuskiirus on olnud 8 tunniga 400 inimest, õnneks saab programmis paljusid asju automatiseerida.)

Samas programmis on teine andmestik ka koera sugupuu jaoks, lühikarvalised standardtaksid (nimelt kuna koeri paari ei panda, on koerte sugulussuhted keerukamad kui inimestel ja seda, kes on kellega sugulane, on hea lasta välja arvutada masinal). Muidu on kõik andmed samad, lahtrite Ristitud ja Leer koha pealt võib silma kinni pigistada, sest koertel on need tühjad, aga lahtriga Amet tekib probleem. Nimelt on koertel seal värvus. Iga kord koertelt inimestele ümber vahetades tuleb ka selle lahtri nimetus muuta, sest näiteks Värvus: insener on veider. Aga palju suurem jama on vastupidi, sest taks võib olla ka punane; kujutage ette sugupuu andmebaasis kirjet Amet: punane!

E, 249. päev: tulemus

Sebimisrohke päev, tööd jõuab teha napilt.

Unustan hommikul kindad maha, on jahe.

Töölt kümneks ÕS 2006 teemalisele loengule. Saalis on vähemalt kolmandik kohti tühjad, mis veidi kummastab, sest eesti tõlkijaid peaks siin olema nii palju, et kõnealune saal täis tuleks. Meil õnnestus selgitada ülemustele nende loengute erakordset tähtsust ja nõnda lubati kogu eesti rühm sinna korraga. — Erinevalt omaaegsest Polaarkaru tähelepanekust ei ole "tuntud nimeuurija P" seekord kampsunis.

Kaheteistkümnest tagasi, napp tunnike saab tööd teha, siis KAD-maja söökla kaudu prantsuse keelde. Saame teada, mis sai kontrolltöödest. No olen saanud 72/100 p. Positiivne hinne igatahes. Suurimad komistuskivid olid tegusõnade pööramine (oh jah, ega siis kordamine eelmise kursuse asju hõlmanud ja ega kõiki vajalikke vorme kontrolltöö arusaamisülesannetes kah kirjas polnud). Muidugi suuline väljendus, mille punktidest tuleb imestada, et niigi hästi läks. Osastava käände eitusel kasutamise ülesanne, mille lahendamisel (valida oli kahe vormi vahel) järgisin põhimõtet, kui kirjutan kõik vastused ühes vormis, saan vähemalt pooled punktid, sest see reegel oli mulle jäänud arusaamatuks. Ja saingi. Ning siis õnnestus mul teejuhatamise ülesandest aru saada nõnda, et tuleb valida kahest üks (sest ruumi oli jäetud vähe), aga, nagu selgub, tuli kirjutada mõlemad. Selle ülesande eest sai ebaõiglaselt vähe punkte (isegi mõlema teekonna juhatamisel neli korda vähem kui napaka puhkuse­postkaardi ülesande eest), sest selles on parandusi väga vähe (panin igasse mõeldavasse ja mõeldamatusse kohta artikleid). — Aga täismineviku ülesanne on mul kogu rühmas vist ainuke, milles ei olnud õpetaja pidanud punast tinti kulutama. Mu poolest oleks kogu kontrolltöö võinudki olla ainult täismineviku peale.

Saan teada, et enamik rühmakaaslasi, kes läbisid I kursuse intensiivkursusena, ei õppinudki seal tegusõnade pööramist (või pole see neile märkimisväärset mälupilti jätnud). Üks slovakkidest küsib õpetajalt, mida ta peab tegema, et eksamil läbi kukkuda. Et ta tahtis juba I kursust korrata, aga sai eksamil kogemata läbi ja ta liigutati automaatselt II kursusele. — Nagu märgitud, üritas üks bulgaarlastest mu pealt maha kirjutada. Ta sai kah 72 punkti.

Aga üldiselt olen ma seisukohal, et võõrkeele õppimisel on grammatikareeglid tähtsad ja et nendest tuleks aru saada, mis tähendab, kui neid õpikus piisavalt selgitatud ei ole, peaks seda selgitama õpetaja – ja nii, et õppurid aru saavad. Keelekümbluslik võõrkeelne selgitus kahjuks ei aita.

Kui see neli tundi piina lõpuks läbi saab (viimane tund on eriti kole, kõik on väsinud), sõidan linna, sest mul on isiklik pastakas tühi. Siinmaal on kirjatarvetega kuidagi hale lugu. Suundun bussiaknast nähtud suurde kirjatarvete poodi, aga see on juba 17.30-st kinni pandud. Kõnnin vanalinna südamesse viiekordsesse raamatupoodi (millel on 3 korrust maa peal ja 2 maa all), aga seal pole üldse kirjatarbeid. [Praegu seda kirjutades meenub, et kõrval on vist eraldi pood, läks eile meelest.] Sõnastike hulgas on ainult Saksa ja Prantsuse kirjastuste omi, tahan osta Collinsi prantsuse grammatikat algajatele, kus olevat toredaid sarkastilisi vaheletorkeid, näiteks however in French.

Edasi Kõrgmetsa maksimarketisse, sealt süüa.

Õhtu veedan filmi seltsis, milleks on kümnenditagune Executive Decision. Tujutõstvalt halb ja etteaimatav: filmi võiks käsitada paroodiana, mida see aga kahjuks ei ole. Ainus meelelahutuslik seik on David Suchet põhilise kurjamina, võib ette kujutada, et see on Hercule Poirot' paheline külg või vuntsideta ja kõhnem õel kaksikvend. Ajalukku on läinud see film nõnda, et see näitas reisilennuki kaaperdamist ja kasutamist Ameerika sihtmärkide vastu viis aastat enne 11. septembrit 2001. Filmis muidugi hoiti suur pauk enneolematu ennastsalgavuse ja surematute kangelaste ja absurdse tehnikaga ära.

P, 248. päev: vaikelu

Magan üheteistkümneni, edasi tubased toimetused, muu hulgas mu e-kursuse kodutööde hindamine.

L, 247. päev: Eltz ja Pyrmont

Teen teoks kavandatud matka.

Enne kuut üles, asjad kokku, tee termosesse, pudel vett täis, igavene laadung muud sööki kaasa, bussi peale. Jaamast päevapilet T-sse, kahevagunilise pisirongiga T-sse. Seal perroonilt automaadist edasi-tagasi pilet Treis-Kardenisse ja leheputkast sealse piirkonna 1:50 000 vabaajakaart. Raamat Wandern am Mosel soovitab Eltzi ja Pyrmonti matkarajal kasutada Treis-Kardeni kohalikku 1:25 000 matkakaarti, loodan selle saada kohapealt.

Tunnikese pärast, kell 9.36 olengi Treis-Kardenis, õigemini Kardenis (Treis on teisel pool jõge veidi ülesvoolu). Kõnnin matkaraja alguse poole, aga teele ei jää ühtki leheputkat. Õigupoolest on ainus sellisel kellaajal avatud müügikoht apteek, aga sinna ma ei sisene. Külas on mitu vahvärkmaja, varagooti sugemetega romaani kirik (nn Moseli toomkirik; ka see on kinni) ja mitu ekstravagantsete siltidega veini­keldrit (ei tasu mainidagi, et ka need on sel varajasel hommiku­tunnil kinni). Esimesel kilo­meetril jaamast orunõlvani näen kokku kolme inimest ja nelja autot.

Rada kerkib üsna järsult viinamägede vahel oru­nõlvale, pakkudes ülevalt, ligi 200 meetrit jõest kõrgemalt hunnituid vaateid.

Üleval möödun talust, mis sildi järgi pakub hooajal jalgsi-, auto- ning mootor- ja jalgrattamatkajatele heinakuhjamajutust. Aga praegu ei ole seal kippu ega kõppu, ainult lehmad kolistavad oma jooginõuga.

Edasi umbes 1,5 km täiesti sirge tee üle põllu, siis hakkab tee vaikselt Eltzi oja oru poole laskuma. Läbin lehtmetsa, kus maas on paks kiht lehti ja kus on täiesti vaikne (isegi vareseid ega tihaseid pole). Lagendikul on metsavahi maja, mis välimuselt meenutab keset metsa eksinud jaamahoonet. Kuulen lähedal rähni ja leian kuulmise järgi ka puud, mille otsas ta toksib, aga kuigi uurin neid umbes viis minutit binokliga, ma teda ei näe. Puudelt langeb lehti ja nõnda ei näe ka puu otsast kukkuva sodi järgi, kus rähn tegutseb.

Et puud on suhteliselt raagus, uurin kaardi ja kompassiga suuna, kust poolt peaks paistma hakkama Eltzi linnus, ja hoian sel suunal hoolikalt silma peal. Siis hakkabki paistma, aga linnuseni jõudmiseks tuleb läbi käia alt orupõhjast. Seal on üsna mudane.

Ülimalt fotogeeniline Eltzi linnus on talveks suletud, eks pea aprillis naasma. Kuuldavasti ei ole seda kunagi vallutatud (ilmselt tulirelvade ajastul ei ole lihtsalt kunagi eriti proovitudki). Linnus on eravalduses, aga avalikkusele avatud (suviti), sees on kodulehe järgi palju põnevat. Praeguse, 34. põlve lossihärral on selline huvitav nimi, mille eesotsas on tiitliks ja eesnimeks tagasihoidlik Dr. Karl, aga see-eest perekonna­nimi on uhke Graf und Edler Herr von und zu Eltz-Kempenich genannt Faust von Stromberg. (Huvitav, kui ta ülikoolis käis, kuidas ta nimi doktoriandikaardile ära mahtus? Kas nimi jätkus äkki lisalehel?)

Näen veel kokku kuut matkajat, kes lähenesid linnusele piki ojakallast alt Moseli poolt, sellel teel näib olevat üpris hea kate. Ronin mööda teed vaatepunktini Trutz Eltzi linnuse varemete juures ja pärast alla tagasi.

Eltzi linnusel on läinud ülimalt õnnelikult, sest esiteks jäi see XVIII-XIX saj vahetusel toimunud linnuste hävitamisel puutumata ja teiseks restau­reeriti linnus XIX sajandi II poolel tolleaegsest seisukohast täiesti erandlikult – teaduslikult, nii et isegi praegusaja ennistajad pidavat tulemusse üsna hästi suhtuma. (Meenutatagu, et restaureerimise ja ennistamise vahe on selles, et ennistamisel üritatakse vana ollust alles hoida, aga restau­reerimisel kunagine nii taastada, et vahet aru ei saa, seega on restau­reerimisel alati fantaasia­komponent juures.)

Astun orupõhja ning asun hoolega jälgima raamatu lubatud liigirikast elustikku. Juba esimesel meetrikümnendil näen vesipappi (ja üritan teda pildistada) ja veidi edasi teelt ära sibavat hiirt, siis vesipappi uuesti (võib-olla oli sama lind kui enne). Ja see ongi kõik! Tihased, musträstad ja mõni vares ei loe.

Ja siis läheb rada poriseks. Ilm on niigi pilves, pilves novembriilmaga võsa vahtida pole teab mis huvitav.

Ühe järjekordse käänaku taga peaks rada nii raamatu kui selle kaardist veidi lahkneva vabaajakaardi järgi ületama oja. Tore, aga looduses hargneb rada neljaks. Parempoolseim viib ilmselgelt vales suunas, aga ülejäänud kolm võiksid Pyrmonti linnuse poole viivate matka­radadena arvesse tulla. Viidad on ainult Eltzi linnuse ja orupervel oleva küla poole. Asun teid süstemaatiliselt läbi käima. Vasakpoolseim hargneb paarikümne meetri pärast, üks haru lõpeb heinamaal, teine koolme ääres. Mõtlen, et keskmise raskusega matkarajalt ei saa eeldada, et jalad tuleks märjaks teha, seega pöördun tagasi. Paremalt teine rada keerab põõsaste taga samuti oruperve küla poole. Seega jääb vasakult teine rada, mis viib põõsasate vahele peituva jalgsillani. Ent teisel pool silda hargneb ka see rada. Piki ojakallast viib paremale uskumatult porine rada, otse ja siis paremale viib veidi kuivem.

Oletan, et vähemalt 10 cm sügavuse poriga rada ei saa olla matka­rada, ja tõusen seega otse paremale metsa sisse. Rada tõuseb ja muutub järjest kuivemaks, kuni saan aru, et olen tõusnud ojast juba päris kõrgele. Et oruperv on lähemal kui oja, loobun alla laskumisest, sest raamatu järgi tuleb niikuinii orust vahepeal välja ronida. Seega uurin kaarti ja leian, et edasise 3 km pori asemel võiksin kõndida 4 km mööda põllu- ja maanteed. Olen raamatus näidatud graafikust üle tunni maas, olin oma sõiduplaani teinud vägagi optimistlikult. Raamat nimelt ütleb, et 23 km peale kulub 6 tundi (tegelikult läks see rada Eltzi linnusest mööda), ma olin lootnud, et ega üle 5 tunni ikka ei lähe, olin arvestanud, et sobivad rongid naasevad kell 14.49, 15.11, 16.49 ja 18.49. Eltzi linnuse juurest lahkudes lootsin, et 7–8 km Pyrmonti linnuseni õnnestub läbida raamatu 2 tunni 15 minuti asemel umbes pooleteist tunniga, aga tegelikult olekski sellele poris pätserdades kulunud vähemalt kaks tundi. Haak maantee kaudu aitab aega kokku hoida ja olen uuesti Eltzi oja juures, 3 km Pyrmontist allavoolu, kella 1 paiku, kui matk on kestnud kolm ja pool tundi, raamatu järgi pidanuks selleks vahemaaks kuluma kaks ja pool (ehk olin raamatu graafikust ainult tunni maas). See tähendab, et Pyrmontini kestaks matk veel ligi tunni ja siis teine samapalju tagasiteele ning hakkab tunduma kahtlane, kas ma jõuan isegi viimasele rongile. Ja matka lõpposa tuleks läbida pimedas. Otsustan, et kuna ka Pyrmonti linnus on talveks kinni, siis ma selle juurde ronima ei hakka ja pöördun Pyrmonti veski juurest tagasi (aga veskis einestan, seal on restoran).

Kuskil käib jaht, juba pikemat aega.

Selle viimase otsa alguses varsti pärast maanteelt ärakeeramist (kui läbitud on 12 km), on matka kriitiline hetk. Puhkan hulga aega ja kinnitan keha. Tee tegemisel juhtus tee liiga kauaks tõmbama jääma ja on termoses mitte soe, vaid leige.

Kuulen kaks korda kulli ning näen ühe teele jääva veski juures jões umbes 25 cm pikkust kõhna kala ja põõsas pöialpoissi (Regulus regulus, mitte päkkapikku). Veski juures tuleb vististi peremees teel vastu, ütlen talle viisakalt "Guten Tag!", tema vastu midagi, mis kõlab nagu "Võõh!".

Ja siis hakkab puude vahelt paistma Pyrmonti linnuse torn ning pärast viimast pori­kilomeetrit, mööda jõulukuuskede istandusest, jõuangi Pyrmonti veskini. Käin uudistamas silda, kus on kabel ja seletamatu 1930. aastatest pärit riigikotka kuju (sobivasti tsenseeritud; isegi Internet ei tea selle kuju lugu).

Seejärel veedan meeldiva tunnikese restoranis einestades ja teen tagasi­mineku plaane. Leian, et kuigi raamat õpetab, et tagasi tuleks minna mööda teist ojakallast, on ilmselt ka seal porine, nii et pigem võiksin astuda mööda maanteed. (Vahepeal oli olnud ka mõte, et võiksin Kardenisse laskuda sama rada pidi, kui hommikul tõusin, aga siis adusin, et võib juhtuda, et peaksin sealt laskuma hämaras, võib-olla võtmehoidja taskulambi valgel, st see ei ole mõistlik; nõnda otsustasin maantee kasuks, kuigi see tee on veidi pikem.)

Leian, et raamatu mitmekilomeetrise haagi lõikamiseks saab minna otse veski juurest mäkke mööda metsateed, kui suunda kompassiga hoida. Nõnda teengi. Sajab uduvihma, siis hakkab taevarannal selginema. Kaarti uurides taipan, et mõõdaks õige ära, kui palju ma maanteed mööda astuma pean; veel umbes 9 km. Kell on umbes veerand neli; 16.49 rongini on aega seega poolteist tundi. Ehk ühesõnaga võib juhtuda, et jõuan sellele rongile, kui tempot tõsta ja hoida. 6 km/h on täiesti paras kiirus, järgmine päev ei ole lihased valusad ega midagi.

Ja nõnda ma siis astusingi mööda maanteeserva, ühtlase tempoga, puhkamata, vastutulevate autode eest peenrale tõmbudes ja kurvides parema nähtavuse nimel tee välisserval kõndides. Keeran pärast­poole (kui hakkab hämarduma) kapuutsi oranži voodri väljapoole.

Jaamas olen kümme minutit enne rongi. Jalad löövad selle 25 km järel tuld välja. Rongis loen, et mitte magama jääda, sest see rong sõidab T-st edasi.

T-st teise rongi peale koos lugematute ostureisilt naasjatega. Siin jään magama, nii et piletikontroll peab mu üles ajama. Rong jääb hiljaks, kui aknast välja vaatan, on täiesti tundmatu maastik ja rong keerab imelikult pikalt vasakule; siis saan aru, et läheneb jaamale mitte põhjast, vaid lõunast.

Ja siis bussile ning matk saabki läbi.

R, 246. päev: selgus

Töine päev. Tegemisi on palju.

Söömas taas KAD-majas. Jälle kuuleb nõnda palju eesti keelt, et kahtlen, kas JMO-maja söökla on äkki kinni.

Täna on fotokas kaasas, ilm selgineb päeval, klõpsin aknast õhtupoole pilte.

Päeva ja nädala nael on inglise väljendi process evaluation of viral clearance (kontekst: meditsiinitehnika, mingi rakuliini tootmine) "tõlge" viirusliku selguse protsessi hindamine (p.o umbes nagu viirustest vaba oleku hindamine). – I rest my case...

Siis soovitud kommentaar kriitikale, katsun olla äärmiselt viisakas, professionaalne ja napisõnaline. Mul on siiralt kahju ajast, mida inimesed kulutasid tõestamaks, et see, kui tekstis näiteks oli 40 kohas "näitaja" asemel "indikaator", olevat muutnud selle kõlbmatuks. Mul on neist tõesti kahju... selle aja jooksul oleks võidud koostada hoopis stiilijuhend, et edaspidi koostöö sujuks.

Pärast kiirkäigul Kirikmäe Prismasse, sealt nädalavahetuseks sööki.

N, 245. päev: sajajalgne

Täna hommikul saan hakkama sellega, et keeran kõik kolm äratuskella kinni ja heidan veel "natukeseks" pikutama. Õnneks on esimene äratus seatud suure varuga ning teiseks õnneks on selge ilm ja umbes kolmveerand kaheksa hakkab päike aknasse paistma. Võtan täna läpakast fotoka mälukaardi välja ja panen fotokasse, aga alles all postkastide juures tuleb meelde, et fotokas ise jäi maha. Ei lähe tagasi ja õigesti teen, sest vines seletab silm käänaku tagant lähenevat bussi ning ennetav lippamine bussipeatusse aitab.

Päeval taas söömas KAD-majas, kus ka sedapuhku kuuleb eesti keelt. Teine positiivne seik on seal ka see, et saab söögi oma tahtmise, mitte teenindajate suva järele (mispidi nad numbreid ja käemärke suvatsevad mõista, et kumba einet inimene tahab).

Kuuldavasti on täna päeval sooja 17 kraadi. Eile õhtul oli 14 ja kesköö paiku 13. Kontoris on palav, aknakatteid tuleb hoolikalt all hoida, muidu ei näe kuvaril midagi. Samas on karta, et hiljemalt homme keerab vihmale. Olen eilsest saadik mõlgutanud laupäevaks matka Elzi orus ehk Eifelis selle kuulsa Saksa linnuse kandis, mis on märgitud Saksamaa liikluseeskirja (StVO) paragrahvis 42 vaatamisväärsuse osutusmärgile (Zeichen 386 – Touristischer Hinweis).

Soome kolleeg J peab ettekande soome keele eripärast, huvi on elav. Mõistagi tekitavad koletu pikad, aga täiesti loogiliselt üles ehitatud sõnad nagu ympäristö­ystävällinen ja käsittä­mättö­myydes­sään­kään ja kolmessa­tuhannessa­sadassa­kolmessa­kymmenessä­neljässä ühtpidi ning indoeuroopa kultuuris tundmatuid mõisteid esitavaid sõnad nagu talkoot teistpidi hämmingut. Küsimuste ajal alustavad eesti keeleinimestest kolleegid soome kolleegidega pikka arutelu tüvevahelduse üle, mida aga lõpuni ei lasta kesta. Nõnda ei saa ma ka lisada täheldust, et omasõnad ei ole soome oskuskeeles sugugi ainuvaldavad, näiteks tekitas prof L naeru loengusaalis, kui teatas, et SEM-i ehk skaneeriva elektronmikroskoobi (Scanning Electron Microscope) soome omaaegne pakutud vaste on umbes nagu pyyhkäisy­sähkö­osais­kuva­suurennin. Kui naer oli vaibunud, märkis prof L: "Ja sellepärast me ütlemegi lihtsalt sem."

Vahepeal saan telefonikõne, kus keegi tõre saksakeelne onu imestab, miks ma ei ole end oma aadressile registreerinud. Minu reaktsioon sellele on kokkuvõtlikult mäh?? – aga ma ju korra juba käisin vallamajas (kevadel), et pange mind kirja, et elan seal-ja-seal, tahan maksta vee eest; öeldi, et pole vaja, vesi läheb käituskuludest (mis siinmaal üürile juurde makstakse ja mis on ligikaudu sama suured kui Eestis umbes sama suure korteri käituskulud kütteperioodil). Ja elamis- ja tööluba on ka korras ning kui ma spetsiaalselt üle küsisin, kas ma pean veel midagi tegema või kuhugi registreerima, öeldi, et ei pea. Et olevat imelihtne, toogu ma talle vaid hommikul 9–10 passi koopia ja personaliosakonnast paber, et elan seal-ja-seal. Tore, aga ega see nii lihtne ole. Avalik koopiamasin on kuus korrust allpool ja personaliosakond on linna teises otsas ning tagatipuks homseks ei jõua (sest mul pole passi kaasas), esmaspäevaks ka mitte, sest esmaspäeva hommikul olen koolitusel; teisipäev on kahtlane, sest esmaspäeval ma paberit personaliosakonnast ilmselt ei saa, sest pärastlõuna sisustab prantsuse keele tund; ja kolmapäeva hommikul on uuesti koolitus. Aga no seisis Veenus kolm tuhat aastat heeringata, seisab nüüd kümme minutit heeringaga ka! ehk oli asjaga enne mitu kuud aega, siis kannatab nüüd veel natuke. Ja siis hakkab põnev otsing, sest ega ma tähele pannud, mis oli helistaja nimi, kui ta seda üldse ütles. Number on olemas, eks ma siis proovi, kus ukse taga heliseb.

Siis veidi tõlkida, siis uuesti alla, kus prantsuse kolleegide kogukond tähistab noore Beaujolai' (sp?) saabumist. Algul tundub see küll hapuka viinamarjamahla maiku olevat, kuid õnneks kogenumad hoiatavad. No ja tõesti, poolteist klaasi, mitte rohkem. Parafraseerides "Malevat": aga vorst on teil hea!

Õhtul kavatsen minna vahelduse mõttes Kõrgmetsa maksimarketisse, aga 16. buss, sindrinahk, venitab ja kella vaadates mõistan, et jõuaksin kohale paariks minutiks. Sestap lähen otse korterisse, mingit söögipoolist mul veel on.

K, 244. päev: sügis jätkub

Läksin eile suhteliset varakult magama ja magan täna üsna viimase võimaluseni. Näen rohkesti värvikaid ja tegevusrohkeid unenägusid.

Bussis tuleb jaamani kannatada vastasistuva noorsandi mäletsemist, kes vist ei ole veel aru saanud, mis otstarve on põskedel või et isegi nätsu närimisel võib huuled kinni panna. Kui jaamas buss hetkeks veidi tühjeneb, ei ole mina ainus, kes nende akustiliste eriefektide eest põgeneb.

Baromeeter lubab, et läheb selgeks. On ilus värviline sügis, peaks töö juurde fotoka kaasa võtma, saaks ilusaid pilte, õhtuti on olnud ka vaade stiilis tuhat tuld süütab linn. Aga hommikul on hallis vines (mispärast jätsin fotoka kaasa võtmata) ja alles keskpäevast läheb selgeks, nii et aknavarjud tuleb langetada ja vajalikku pidi keerata.

Söömas KAD-majas, kus täna kuuleb eesti keelt. On huvitav üleüldises melus ülejärgmisest lauast koosnevate lausekatkete najal oletada, mis keelega võib tegu olla.

Tulemas on kirjandivõistlus ja ma olen kuidagi sattunud selle korralduskomiteesse. Ilmselt nõnda, et suvel, kui juhtus mõttevahetus "täpse" tõlke teemal, tuli just meil, et pakkuge teemasid. Ja ma siis pakkusin ja vist ka lubasin end korralduskomiteesse. Komitees on kuus inimest, juhataja on prantslane ja mina olen ainus, kes prantsuse keelt ei mõista! Kompromiss oli siis selline, et umbes 1/3 ajast räägitakse inglise keeles ja ma üritan ülejäänud ajal paberitest järge pidada.

Muidu tavaline töö-töö-töö.

Õhtul korterisse sõites õnnestub mul bussis mitu korda magama jääda, mööda siiski ei sõida.

T, 243. päev: kukk ja koit

Et 51 lk on 51 lk ja eile õhtul läks kõigepealt prantsuse keeles umbes kaks tundi raisku (kui me istusime, lõug lõunas) ja siis töölaua taha naasnuna veel kaks (kuri tagasiside), olin ma väga närvis, kas ikka jõuan. Sestap astusin uksest välja juba veerand kaheksa, maja tehakse lahti kell 7.30.

Sain erakordseid elamusi. Nimelt selgus, et hommikuti sõidab selliseid busse, millest ma ei tea üldse, kuhu nad suunduvad. Ja et ka 194. buss sõidab Kõrgmetsast Kirikmäeni (8 km) mitte 20 minutit, vaid 40, sest poole kaheksa paiku tahab kogu siinmaa ning naaberriikide ulatuslike piirkondade [she's rich, she's beautiful, she's got huge ... tracts of land] elanikkond proovida, kui suure külakuhja nad ühekaupa autos kohale saabudes suudavad tekitada kaherealisele, aga ühesuunalisele Jaama tänavale. (Kes veel ei tea, siis Jaama tänav on ainus viis saada kesklinna lõhestavast kuristikust põhja poole üle. Ilustamiseks kasvavad selle ääres puud ja põnevuse lisamiseks pargivad autod, nii et kahe auto kõrvuti saamine on kah juba tubli saavutus.) Buss, tõsi, sõidab Vabaduse puiesteelt, aga täna on üks auto otsutanud ühest bussist põikipidi läbi sõita (kui oleks kaugemalt hoogu hakanud võtma ja bussi veermikust kõrgemale sihtinud, siis oleks vast õnnestunudki) ja ka minu buss ukerdab Jaama tänavale. Kui ta esimesest vasakpöördekohast tagasi Vabaduse puiesteele saab, vuravad seal juba teised bussid, keda siis juba õnnetuspaigast edasi lastakse.

Ikkagi olen kohal poolteist tundi varem kui tavaliselt. 51 lk, millest uut teksti on väidetavalt 6 lk, valmib poole kaheteistkümneks. (Õigupoolest oli varasem eesti tõlge 52 lk pikk, aga ma toimetasin sealt ülirohked "alased" ära, jäi 51.)

Ja ka lõunale pääsemist tuleb tavalisest poolteist tundi kauem oodata.

Õhtul Kirikmäe Prismas, kalalett laiutab oma molluskilehka poole poeni, JFK avenüül jube ummik (laupäeval oli kah).

E, 242. päev: lasteaed

Hommikul jube uni, näen bussis värvikaid unenägusid, jõudes mitu korda hämmastavate arusaamadeni. Alles paarsada meetrit enne vajalikku peatust ärkan ehmatusega üles, et äkki olen mööda sõitnud. Õnneks ei ole.

Hommikul on vaja valmis saada tõlge, mille tähtaeg on kell neli (aga mul hakkab prantsuse keel kell 13.30, seda ei arvestata, kuigi hea, et keeletund ei ole samal õhtul kui teatud töö tähtaeg).

Käin enne tundi KAD-majas söömas. Prantsuse keeles on kontrolltöö. Tunne on väga kõhe, sest kui ma eile sedamail olin, et vaataks õige grammatikareeglid ilusti raamatust üle, selgus, et ega õpikus grammatikareegleid ei olegi. Avasin siis töövihiku ja nägin, et ega seal oldud suvatsetud kah mingis võõrkeeles seletada ning et ega algtaseme õppurid prantsuse keeles kah niikuinii ei mõistaks, olid seletused hoopis ära jäetud.

Kontrolltöö ise on nagu lasteaed. Õpetaja käib meiega ühekaupa ukse taga suulisi oskusi hindamas. Nii kui ta klassitoast lahkub, algab tihe lõunaslaavi jutuvada, lähim bulgaarlane naaldub minu lehe kohale ja üks sloveenlane koguni tahab, et teised talle õige vastuse kirjakesega saadaks. Meenutatagu, et mõningatest Põhjamaade ülikoolidest võidakse spikerdamise pärast välja visata (mis hoiatus võttis sinna sattunud eesti tudengitelt hoobilt igasuguse edasise mahakirjutamissoovi). Et õpetaja on enamiku aja neljast tunnist hõivatud meie ükshaaval ülekuulamisega ning siis peab ka ise vaheaega, istume üle tunni aja niisama üksi koridoris ja/või klassis (õnneks on mul raamat kaasas). — Rühmavend S jutustab kogu selle aja, mil ma juhtun kuulma, autosõidu probleemidest ning üritab veenda soomlast, et ka tema võiks Soomest autoga tulles mööda Via Balticat põristada (soomlane kinnitab mitu korda, et ta eelistab tulla laevaga Stockholmi ning alustada pikka sõitu alles sealt, vältides sedasi nii kiirteedeta Lätit kui ülekoormatud Poolat). S jutustab veel, et siinmaa liikluspolitseinikega ei tasu vaielda, võivad maalt välja saata, et ta teab kolme poolakat, kes hakkasid politseinikuga vaidlema ja saadeti. Teemat arendades selgitab ta, et ega need poolakad midagi muud teinudki kui ületasid kiirust, katsusid süü teise juhi kaela ajada ning lõpuks pakkusid politseinikule altkäemaksu.

Pikk (51 lk) dokument homme 12-ks muuta, tulen poole kuuest tööle tagasi. Aga seal ootab mind ees üle poole aasta tagasi minu üle vaadatud tekst, mille on Eesti vastav ministeerium leidnud olvat täiesti kõlbmatu. Et olevat termini-, sõnastus-, grammatika- ja stiilivigu täis. Kõnealune kirjutis, märgitagu, oli umbes 200 lk paks ja kasutasin selle ülevaatamisel tõlkija usaldamise põhimõtet, sest sisu näis olevat korras ja vorm talutav. Teen parandused lahti ja mida ma esimeseks näen: esimene "keeleviga" on see, et meetmeid võtma on loetud veaks ja on ära "parandatud" kujule meetmeid kasutusele võtma. No püha müristus! Joh. Aavik 1941. aastal meetme seepärast tegigi, et ei peaks enam abinõude tarvitusele võtmisega ringi lohistama ja saaks tarvituse vahelt minema heita. — Ja siis on leitud, et hindamine korraldatakse kogu maailmas on vale, tuleb öelda hindamine viiakse läbi ülemaailmsel tasemel. — [Mulle meenub siinkohal üks venelasest hõimlane, kelle kodune keel oli varem ainult vene keel, aga kelle lapselapsed olid eestlased, ja kui siis tema kakskeelne mammi oli otsustanud, et tarvis vanuigi veel eesti keelt õpetama hakata, ning talle alustuseks "Lähme poodi!" ütlemisega väga piinliku hetke valmistas, õpetas papi pahasel häälel: "Nado skazat' "kauplusse"!"] — Ja siis selle paranduseportsjoni, mida on aega vaadata, lõpus ilutseb Madalmaad Holland, kusjuures mõni rida allpool on Ühendkuningriik täiesti puutumata jäetud. Oh jah. Aga ma sellest veel kirjutan. Ma lähen sellist tagasidet nähes okkaliseks nagu siil ja tervislik on vastusega oodata paar päeva.

Olen üsna kindel, et kui dokument satub pädevate tõlkijate käest Eesti ministeeriumisse, ei pea lugupeetud ministeeriumiametnikud oma kallist aega kulutama grammatikavigade kahtlasele parandamisele. Nad võiksid parem pakkuda lahendusi, kuidas edaspidi koostööd parendada (nõu, terminoloogia, stiilijuhend, kontaktisikud). Aega on nädala lõpuni, vahepeal katsun üles leida, kes oli see tuntud tõlketeoreetik, kes arvas, et kõige halvemad kliendid on need, kes suhtuvad tõlkijasse lausega ma oleks ju muidu ise ära tõlkinud, aga mul polnud aega, sest neil pole ka muud arusaamist tõlkimisest, isegi mitte sellest, et tõlkija ei ole mõtetelugeja.