L, 166. päev: veiniretk

Täna on siis siinse eesti seltsi suur veinireis ja minu jaoks üldse esimene kord sattuda kohaliku eesti seltsielu rüppe (sest muidu on kogunemised teisipäevaõhtuti, kui mul on just teatud töömahuka toimetusliigi tähtaeg, mis saab valmis tavaliselt kell pool kaheksa ja pärast seda ei ole ma enam seltsielukõlbulik).

Ärkan kell neli selle peale, et silm sügeleb. Pilveräbalate vahelt paistab kuu ja mingi hele planeet. (Läinud nädalal käis Eesti lehtedest läbi uudis, et Pluuto võib oma planeediseisuse kaotada, aga kahjuks ei teatatud, mis sai teemast edasi: planeete tuleb võib-olla juurde, st planeedi määratlus – kui see hääletusel läbi läheb – haarab ka muid taevakehi kui senised üheksa. [Hilisem lisandus: ei läinud ja alates 22. augustist ei ole Pluuto enam päris-, vaid on kääbusplaneet.]) Aga siis tagasi unele.

Tagasi maiste teemade juurde. Peaaegu viimaste veeringute eest (alles jäävad ainult 1- ja 2-sendised) saan bussipileti (umbusklik bussijuht loeb raha münthaaval üle). Ilm on ilus, soe ja päikseline. Postkontori platsil on nii sularahaautomaat kui kuukaartide putka. Edasi Kirikmäe tahasoppi, kust sõit lahti läheb.

Alguses plaanisin seda kirjatükki kirjutada tunduvalt süngemates toonides, umbes nagu eesti koloonia (kolonisaatorite) kokkutulekust, mis võrdlus tuli mõistagi pähe Johanseni raamatu ajel (üks ta uurimisteemasid oli saksa kaupmeeste tähtsus Liivimaa koloniseerimisel). Aga ma ei tee seda.

Kokkusaamine pidi olema parklas, inimeste äratundmine on lihtne: kes muud kui eestlased räägiksid eesti keeles või koguneksid eraldi puntides. Algul on kohal kaks omavahel segunematut seltskonda, jään seisma nende vahele. Rahvast tuleb juurde, aga ei segune ikkagi, busside tulles loendan seitse või kaheksa seltskonda, kelle paigutus on huvitav, nii võrdsel kaugusel lähimast naabrist kui võimalik (vrd vanni- või õllevaht, mille mullid võtavad vähima seinapinnaga korrapärase kuju). Meenub vana nali inglasest, kes pärast laevahukku istus üksikul saarel muudest pääsenutest eraldi, sest teda poldud kellelegi tutvustatud.

Rahvast on kaks bussitäit (laeva tuleb kolmas bussitäis veel, kokku on sada inimest), aga ma ei tunne neist mitte kedagi. Ja et ma teatavasti ei kipu eriti esimesena juttu tegema, siis läheb nii, et hoian seltskonnas teistest eraldi kuni söögini.

Reis läheb lahti Saksa linnakesest T-st ja kulgeb Punase Lõvi nimelise laevaga mööda Maaselja jõge ülesvoolu. (Uutele lugejatele: nime Maaselja on kõnealuse jõe algseks, soomeugri nimeks arvanud Edgar V. Saks traktaadis Esto-Europa, milles selgitab Lääne-Euroopa iidsete koha- ja veekogunimede päritolu. Saksa tuntuim raamat on Eesti viikingid. Tema hoolsusest ja loogilistest põhjendustest hoolimata – Saksa raamatutes on teadust rohkem kui Lennart Mere hõbevalge-esseedes – ei võta ajaloolased teda eriti tõsiselt, millest on veidi kahju.)

T. tänavad pakuvad üllatuse ja bussid teevad kahe vasakpöörde jaoks mitmekilomeetrise ringi, aga lõpuks peab rahvas ikkagi sadakond meetrit jala kõndima.

Ma ei tunne laevas mitte kedagi. Ainus tuttav nägu on üks omaaegne tuntud poliitik – kuulen, kuidas keegi kiidab, et väärt seltskond, kaks endist ministrit! – kelle kirjutasin 1992. aastal tegelaseks "Viimse reliikvia" ainetel jutukesse, mille puändiks oli hüüatus Meie reliikvia on vanadus!; ta oli seal see, kes andis noortemajale kaitseks mässavate vanurite eest sõjasalga (aga ärge otsige, seda lugu pole Internetis kunagi olnudki). Lühikestes pükstes ja binokliga, keda huvitab.

Algul olen laevalael ja vaatlen möödalibisevat kallast. T kesklinnast paistab jõele väga vähe, aga siis lõpeb linn ja algavad kaunid vaated. Lüüs on elamus (kokku on teekonnal lüüse kolm). Ka laevalaele tuuakse veini (sees jagab veiniekspert kommentaare) ning laudadel on paberid, kus kirjas, mis vein on mis. Tuuakse ka nõud, millesse maitsemisest ülejäänud vein kallata. Päikene paistab, taevas on põnevaid pilvi, kaldal saalib rattureid, õngitseb õngitsejaid ja supleb suplejaid, jõe kohal teeb madallennu koguni vesilennuk. Peagi muutub laevalael rahvarohkeks. Raudteesilla alt läbimiseks võetakse lipp maha ja kruvitakse kaptenisilla lagi pool meetrit madalamale ning hoiatatakse pikemaid inimesi, et need pead vastu silda ära ei lööks – aga ruumi laevalae ja silla vahel on õnneks umbes 2,2 meetrit. Efektne siiski.

Kell saab üks pärast kaheksandat veini (mille ma väga hea meelega ära kallan, sest selle maitse toob meelde Monty Pythoni 1972. a plaadil olnud sketši Austraalia veinidest, millest ühel oli järelmaitse (aftertaste) asemel lingering afterburn). Nimelt kella ühe paiku peaks olema lubatud lõuna. Ongi, uhke külmlaud, peamiselt kala, aga ka maitsev toorsink, mis eriti kedagi peale minu ei huvita.

Maandun taldrikuga lauda nr 38. Lauavestlust kuuldes panen tähele, et ilmselt on lauaseltskond mu kolleegid, sest mainivad kolleegi, kelle ütluse panin käesoleva blogi pealkirjaks, nagu kirjas preambulis. Sestap tutvustan ennast ja saan jutu peale. Veidi aja pärast küsib üks lauakaaslasist, kas ma pean blogi. Vastan jaatavalt. Seega on regulaarseid lugejaid teada juba viis.

Lüüsides läheb laeva sisemus diisliheitgaase täis, aga väljas sajab ajuti vihma, nõnda et rändan mitu korda üles-alla. Muide, "Punase Lõvi" meeste WC on täiesti esimene meeste WC, kus näen sisekujunduses küünlaid ja lilleseadeid.

Söögi juurde serveeritakse veine nr 9 (Riesling) ja 10 (Frühburgunder, mis on kogu ürituse ainus punane vein, mida ma näen; võimalik, et mul jäävad veinid 11 ja 14–17 vahele, sest pärastpoole laevalael veine enam ei serveerita). Leiab kinnitust mu varasem meeldumus, et siinkandi valgetest veinidest on mu lemmik Auxerrois ja tugeval teisel kohal on Riesling, mis on veidi rahulikum ja kargem. Huvitav üllatus oli vein nr 5, Weisser Burgunder, tuleb meelde jätta. Auxerrois' ülejääki ma ära visata ei kavatse ning tõmbun seda laevalaele nautima. Reisi lõpus aga satun sisse tagasi ja kuulen asjatundja kommentaari lõppu ning siis pakutakse viimast veini, nr 18, Gewürztraminer, ja selle manustamine on viga. Ehkki ma ei joo mäletamisi klaasi tühjaks ja ehkki olen selle veiniga varasemast tuttav, jääb sellest järelmaitse kaheks tunniks.

Siis R-ch-st busside peale ja peaaegu reisi algsest sihtkohast Sch-st läbi (kus käisin mõlemas uisutamas 2. VII) kiirteele, seda kaudu vallamajani, kust keerab aga paremale (õnneks ei lähe korteri eest läbi, oleks aga nöök, sest reisi lõppsiht on linna teises servas) ja sõidab mitte eriti otse mööda väiksemaid maanteid Kirikmäele. Seega on reis läbi.

Kui parklast nurga taha Kirikmäe Prisma poole jalutan, kõnnib teisel pool üks reisil olnud eesti pere ja mul jääb mulje, nagu nad sõimaks üksteist või vähemalt avaldaks valju pahameelt, et nii mage üritus oli. Ilmselt veini ja maastiku nautimine ning seltskonnas aja veetmine on eestlastele veel üpris tundmatu mõõde. Eestil on Euroopasse veel pikk tee...

Prismast veiniuimase peaga Apocalyptica ja The Cure'i kogumikplaat ning limonaadi – vein on hakanud mu organismis lagunema, mida tõendab äge janu; ja ka Gewürztramineri maiku tahaks suust ära saada. Pärast korteris läheb viimaseks vaja päris palju limonaadi ja mahla. Söön ja südameläikimine leevendub natuke. Loodetavasti homme ei ole tunnet, et see eilane vein...

Hilisõhtul plaadilt Koyaanisqatsi, mida mäletan kunagi näinud olevat umbes 1985. a paiku Soome telekast: meeldejääv pilt ja meeldejääv muusika. Vägev film.