R, 165. päev: valestilugemised

Kõigepealt loen printeri juures oma pabereid otsides ühest muu-, vist ungarikeelsest paberist (ravimikirjeldus) alapealkirja – see paikneb kohas, kus eesti tekstis peaks olema Mis on X?, kus X on ravimi nimetus (ja ka seal on alguses M-tähega sõna ja järgmiseks on pikk sõna, mis algab P-ga ja lõpeb K-ga) – aga mina loen seda kui Mis põrguvärk on X? — Väga tabav, mõtlen.

Teiseks kirjutab minu jaoks tundmatu tõlkija must valgel lausealguse riskianalüüs ei ole oluline (järgmised sõnad on mitte seetõttu, et jne, aga esmamulje on ikkagi vastupidine). Pärast parandamist on see riskianalüüsi tähtsus ei seisne selles, et jne.

Ja kolmandaks loen autorid, töötajad asemel autorid, tööorjad.

Ning lõpuks aiatööde asemel äiatööd.

On reede õhtu.

PS
Sööklas oli paneeritud lest, hästi ärapeidetud pisiluudega.

* * *

Aga täna juhtub muud ka. Näiteks vaidleme veidi kolleegiga argitermini akupatarei üle, millest ma ei saa aru (ma arvan esti, et see on mitmest akuelemendist koosnev aku või vedelelektrolüüdiga aku, aga selgub, et nii nimetatavat sõrmpatareide (õigemini elementide) kujulisi akusid. Esimest korda kuulen. Ma ei näe põhjust, miks see liik akusid peaks olema nimetatud muudest teistmoodi, ega anna alla. (Aku ja patarei vahe on, kes veel ei tea, selles, et akut saab laadida, aga patarei (kitsamas mõttes ehk primaarpatarei; laiemas mõttes on aku ka patarei, sekundaarpatarei) laadimisel käib kõva pauk. (Olen olnud samas toas, kus laadimisel lõhkes üks nööbisuurune ja pool sentimeetrit paks patarei. Esimene mulje oli, et keegi lasi püssi. Aku jäänused vihisesid läbi lahtise ukse plaksti! kõrvaltuppa vastu kappi.)

Õhtul lahkun kell pool viis (harjumatult vara!) ja tänu augustikuisele hõredale liiklusele jõuan 17.08 postkontorisse (suletakse 17.15), kus mind ootab paar plaati. Üllatuseks taritakse tagaruumist kohale ka suurem jõupaberisse ja kleeplinti mähitud pamp, mis antakse samuti mulle; mu nägu läheb naerule, sest see saab olla ainult ühest Saksa antikvariaadist ostetud neljaköiteline lennukipiibel Die deutsche Luftrüstung 1933-1945, mida enne eelmist nädalat olin üritanud hankida umbes kümme aastat ja mille kohta alles paar päeva tagasi kirjutas antikvariaat, et saan paki kätte umbes 15. oktoobril.

Saan sama bussipiletiga tagasi korterisse, kus muidugi mõista avan paki ja silitan-sirvin raamatut natuke. See on sellel teemal kõige põhjalikum raamat üldse ja selle teavet (ja pilte!) on korratud lugematutes vähemates raamatutes (kui DDL on piibel, siis need on nagu apokriiva raamatud, mis ep ole ni pühhad kui jummala sönna, aga ometi head ja öppetlikud luggeda on) ja viimase tosina aasta vältel ka Internetis.

Seejärel poes, kus seekord saan jalutada rahus ja kartmata, et pood kohe-kohe kinni pannakse. Tõsi, ma ei jõudnud sularahaautomaadini ja pärast täpse raha maksmist on kahtlane, kas ma homme hommikul bussipileti osta ikka saan.

Ilm on läinud väga ilusaks, aga kuigi uisud ootavad juba nädal aega, ilusti ärapuhastatuna ja korrastatuna, olen liiga väsinud (ja uisuteel tähendaks see väga tõenäoliselt haigetsaamist). Loen, saan Johanseni särava raamatu läbi.