K, 170. päev: omamoodi tähtis päev

Juhtun hommikul lifti juures kokku naabriga, kel üll must kitsaste valgete triipudega ülikond (mispeale ma kontrollin, kas mu pääsekaart on ikka kaasas) ja näpus kilekott prügiga. Allasõidul alustab juttu ja kui on välja uurinud, et ma prantsuse keelt ei oska, aga saksa keelt küll, küsib ta, kas mul on traadita internet. Ütlen, et on. Naaber pakub, et me võiks seda jagama hakata, teeme kulud pooleks. See tundub kahtlase mõttena, venitan vastuseks: Ich weiß es nicht... – vaen mõttes seda, kuidas see tehniliselt võimalik oleks. Tuleb välja, et naaber on kõrvaltkorterist; no kui ta oma arvuti paneks enda akna juurde ja ma paneks enda akna juurde ruuteri, siis äkki õuest puu pealt peegeldaks midagi ka talle. Ehk ühesõnaga, mulle see mõte ei meeldi.

Tööl helistab hommikul tõlkeosakonna juhataja ja pakub, et võiksin tulla kolmest tema juurde koosolekule, kuhu tuleb veel rootsi kolleeg, asutustevahelise välistõlgete kvaliteedi hindamise komisjoni president. Jutuks mu ettekanne (olin nädal tagasi hakanud uurima, mis andmed on avalikud, mis ei ole, ja üleeile olin leidnud ühe avaliku PowerPoint-esitluse, mis paljudele mu küsimustele vastas ja mille teavet ma tohtisin kasutada).

Tugi mu ettevõtmisele on üllatavalt suur, saan palju abi (välistõlgete hindamise teema, mis kuulajaid kahtlemata huvitab, oli senini hõre). Nõnda siis kui ma ükskord õhtul korterisse jõudan (pärast järjekordset võidujooksu kellaga teatud toimetamistöö lõpetamisel, seekord võitsin mina, ajaga 19.27), saan ettekande kokku ja kella kolmest on see olekus, et kõlbab juba saata. Looadn hommikul veel üle vaadata.

Õhtul oli muide linnas paras ummik, punase raudsilla teises otsas platsil on lõbustuspark, selle ümbrus oli rahvast tulvil, kuigi tasuta bussid voorisid Kirikmäe suurparkla ja platsi vahet, oli autosid pargitud lähemal isegi muru peale.

Ja on tulnud ka esimene elektriarve. Niipalju kui ma prantsuse keelest aru saan, seisab seal, et esimesed paar kuud vaadati niisama, kui palju ma elektrit tarbin. Huvitav.