Puhkus sai läbi, kaks nädalat läks kiiresti ja sisaldas käiku kreeka pulmas, millest pikem kirjutis mu teises blogis. Tegelikult on üks nädal ametlikku puhkust veel ees, septembris.
Eilne kohalelend Frankfurti ja rongisõit siia läks seiklusteta.
Nagu lihavõtete aegu siiamaale saabudes oli ilm muutunud, nii ka seekord. Võrreldes vahepealse leitsakuga on nüüd lausa sügis käes: õhusooja on üle 20° ainult lõuna ajal. Ja pilves on ka sagedamini. Samas tööl ei leia ma kümnete puhkuse ajal saabunud meilide seast teadet, et leitsaku puhul lühendatud tööpäev oleks tühistatud.
Tööl on kõrvaltoast rootslane ja hispaanlane alla miinus neljandale korrusele kolinud ja ukse tagant nagi kaasa võtnud. Et mu tuba on trepi poolt esimene ja et mu toanaaber on aprillist saati haige, võib juhtuda, et ma ei näe terve päeva jooksul kedagi, kui just printeri või postkasti juurde ei pea minema.
Tööd on napilt. Meilis on üks kiidukiri ja üks laidukiri, samalt agentuurilt. Ühes kiidetakse, kuidas ma olen nigela tõlke suurepäraseks toimetanud, ja teisest, mille ma ise tõlkisin, on keegi agar toimetaja üle rullinud. Ilmselt oli mul seda tõlkides paha päev või sulg ei jooksnud, sest kaaskirjas küsitakse, kas kriitika, et tehti palju parandusi, vastab tõele; vastan ausalt, et toimetatud tekst on jah parem kui minu oma. See paraku on nii, et toimetamine teeb tõlke enamasti paremaks [välja arvatud siis, kui toimetab üks Eesti mootorsaefirma või üks teatud ministeerium, kellel on eesti keele grammatikast oma arusaam ja neil jätkub ka jultumust tõlkijale neid "vigu" nina alla hõõruda], sest tõlkija on tekstis nii kinni, et ta ei näe enam parendamisvõimalusi (eriti kui tähtaeg on kohe-kohe ega saa jätta tõlget laagerduma). Aga ma olen sellest hoolimata veidi loppis.
Töönappus väljendub selles, et kui muidu on teisipäeva õhtuks üle vaadata laadung tõlkepudinaid, siis mind on täna ilmselt ära unustatud, sest neid ei ole ühtegi! Mis tähendab, et lahkun esimesel võimalusel kell 16.31 (tööpäeval on varaseim lubatud lahkumisaeg E–N 16.30 ja R 15.15). Kavatsus on sõita Saksamaa vanimasse linnakesse, kiirrong läheb veerand kuus. Et liiklus on augustile omaselt hõre (on ju august siinkandi tavaline puhkusekuu), jõuan jaama veerand tunniga. Et rong on ees, istun rongis ja loen kodust kaasa võetud põnevat raamatut, "Eesti Mõtteloo" sarjast ajaloolase Paul Johanseni kirjutistekogu "Kaugete aegade sära".
T-st nimelt soovin hankida omale tarkvara ehk MS Office'i, millest mul on hetkel läpakas registreerimata variant, mida (Word + Excel + Outlook + PowerPoint kokku) saab veel kasutada 10 korda, vaja on hankida uus ja ametlik. (Senine on ka ametlik, ostetud 2002. aastal, Tallinna kastarvuti jaoks, aga paraku saab seda installida vaid ühte arvutisse, sama eksemplari kaht korda registreerida ei saa.)
Teen kiire hinnavaatluse jaama juures elektroonikakaubamajas, kus on riiulil ainult Office Professional ja tudengiversioon, viimane ei lähe mitte; siis võtan jalad selga ja käin vaatamas kesklinnas teisest kaubamajast. Seal on ainult tudengiversioon, nii et tulen tagasi jaama juurde. Mõtlen, et Professionali ja Standardi (mida tegelikult soovin) hinnavahe on suhteliselt väike, kusjuures Professional maksab poes umbes sama palju kui Standard Amazonis. Nii et otsustan siis selle investeeringu kasuks ja tulen tagasi jaama, kus ootan rongi ligi tund aega, sest ma ei viitsi teist korda linna jalutada, et aega veeta mõnes raamatupoes (ja kell on vist ka juba sealmaal, et need pannakse kinni).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment