P, 174. päev: jälle matk

Ärkan hommikul vara ja näen, et on udu. Korraks kaalun, kas ei peaks matkamõtet peast heitma, sest niikuinii hakkab päeval sadama. Samas näitab kraadiklaas järjekindlalt, et tuleb päikseline ilm, mida ma eriti ei usu.

Seega taas kiirmatk raudteejaama ja rongile; ilm hakkab selginema, udu laskub maha. Ehkki magan suurema osa teest, ei sõida ma õigest peatusest mööda. Teisalt istuvad veidi eespool kaks alla kümnest last oma lapsehoidja või vanaemaga, kes räägib ja laulab nendega portugali keeles. Puhkepäeva varajasel tunnil on vaguni ülemisel korrusel peale nende ja minu veel ainult üks inimene.

Kui hakkan väljuma ja teadustatakse, et Eeslilinna sõitjad istugu ringi, hüppab see vanatädi püsti ja hüüab mulle: "Musjöö, musjöö!" Niipalju, kui ma teda mõistan, küsib ta, kas Dr-isse sõitmiseks peab ka ümber istuma. Vastan, et ei pea (ma olen seal jaamas isegi käinud, sealt läks lahti ja seal lõppes töökoha perepäev).

E-st 500. bussi peale ja sellega mööda Savijõe kallast alla. Jälgin aknast nädal tagasi sõidetud teed ja kaarti ei ole vaja. Et ilm on siiski kahtlane, oleks hea matk valmis saada niipea kui võimalik, see tähendab, et jätan aja kokkuhoiuks katki esialgse plaani tulla maha D-enis ja sõita sealt umbes 7 km mööda nauditavat head uisuteed B-sillakülani, kus eelmine kord matk lõppes. Nõnda et väljun B-sillakülas, kõnnin trepist alla tänavani, mida mööda küla läbib jalgrattatee, ja panen trepikäsipuu najal varustuse jalga-kätte-pähe ning võtan seljakoti selga.

Ja kannatuste rada algab.

B-sillakülas on jalgrattateel kare asfalt, kus peal raputab, aga siiski veereb. Silla juures tuleb umbes sajaks meetriks tore sile asfalt, aga pärast seda algab umbes samasugune lehmarada nagu nädal tagasi Eeslilinna kahes pargis. Ja seda jätkub kilomeetrite kaupa... Täpsem kirjeldus:

• murenenud;


• pikuti kahes kitsas ribas üles kaevatud ja uuesti asfalteeritud, muidugi teistsuguse asfaldiga ja võimatult sakilise servaga;


• kastemärg (päike ei ole veel jõudnud peale paista);


• ja mis kõige koledam, kohati täis ligedaid puulehti.

Leian, et karedal teel peab liikuma mõõduka kiirusega, sest aeglasemalt rattad ei veere konarustest üle. Hoo andmine on libedamatel kohtadel (u 2/3 teest) raske (tõukejalg tahab alt minna), sestap liigun üsna aeglaselt. Ainult kahes kohas on tee kuiv (lagedal, kus hommikupäike peale paistab) ja juhtumisi ka sile (st siledam kui muidu). Seal saab siis korralikult hoogu anda. Tee on üsna kitsas, umbes poolteist meetrit, ja sageli tuleb vastu jalgrattamatkajaid, rattad kompsude all lookas, neist mahub mööda ainult nii, et hoogu ei anna (mis tähendab hooandmist vahetult enne ratturirühmaga kohakuti jõudmist).

Teine sile lõik (mille keskel oli, muide, jõe pool maja, mille esine kaetud graniidisõelmetega, ja need "kandilised kuullaagrikuulid" on parajas koguses kandunud ka jalgrattateele) lõpeb leiutisega, mille peale annab tulla: tee laskub u 3–4% kaldega, keerab; igaks juhuks pidurdan, ja õigesti teen, sest kõigepealt on diagonaalis üle tee äärekivi ja selle järel algab uus konarrada. See kestab E-chi bussijaamani ja arvake ära, mis sealt hakkab?

PINNATUD jalg­ratta­tee. Jah, tõesti – algul on olnud sile jalg­ratta­tee, siis on see ära pinnatud. Uisud (ja nendega koos ka mina) väri­sevad nii, et silmad hästi ei fik­seeru; mõtlen, mis võiks olla uiskude taluvuse varu­tegur: kirjade järgi talu­vad need 100 kg keha­raskust, aga vibree­rimine võib tekitada suuremat jõudu kui lihtsalt staati­line koormus.

Sajatuste saatel ja jonnist aetuna jätkan edasirühkimist ning kui siis pinnatud osa lõpeb ja algab sile, pindamata asfalt, mõistan äkki, miks paavst maad suudleb.

E-chis on ilus vana sild, teen sellest (sõidu pealt) pilti, telefoniga (fotokas ununes maha).

Lõbu jätkub umbes kolmesajaks meetriks. Õnneks ei tule järgmine koledus mitte kohe, vaid mõnekümne meetri hoiatava kareda asfaldi järel. Tee läheb silla alt läbi ja rattatee sillaalune osa on sillutatud korrapäratute looduskiviplaatidega, igaüks isepidi viltu ja vahelt mört välja punnitamas. (Jah, ma ei olegi nii ropusti vandunud pärast seda, kui riiul öösel alla kukkus.)

Seejärel on nagu vanas naljas: Confucius says, Drive carefully – the road may fork. Et kaardi järgi läheb rattatee jõe äärest, suundun sinna minagi. No ja arvake, millega see tee lõpeb?

KOOLMEGA!!

Keeran ringi ja naasen linna­poolsele harule, mis on märg ja kaetud puudelt alla­pudenenud lehtede ja muu sodiga. Umbes kolmesaja meetri pärast (kell 10.43) käin enne järgmist silda kõhuli.

Kui järele mõelda, on seda kohta võimalik läbida püstijalal ainult üle muru jalutades, sest asfaltteel on selles kohas järgmised puudused:

• kerge langus;


• kurv;


• ja nagu pidurdamisel keeramisest veel vähe oleks, kõrgub siin saar, mis üliohtras koguses oma pudisid alla poetab, nii et võraalune asfalt on kaetud kuni poole sentimeetri paksuse ligeda kõntsakihiga.

Aga neid mõtteid mõlgutan muidugi hiljem, mitte nagu kirjamark maas lebades. Et teel püsti saada on võimatu (nii libe on), liigun muru suunas ja kõnnin sillani, kus asun end puhastama ja olukorda analüüsima.

Sodi­kihti jäänud jälgede järgi käis mats nõnda, et parem uisk tuli otse, pidur maas; vasakut uisku hoidsin kerges sahas (pööramiseks), aga see hakkas külitsi libisema, kuni selleni, et libises täiesti alt ära, ja kui keha­raskus jäi äkki ainult paremale, läks alt ka see. Raamat käsib kukkuda põlve­dele (põlve­kaitsme­tele), siis peo­pesa­dele (randme­kaitsme­tele) ja alles siis küünar­nukki­dele (küünar­nuki­kaitsme­tele), mida ma ei oska, eks mul läksid esi­meseks maha ikka peod, siis küünar­nukid, siis põlved ning siis lõpuks (ilmselt hoo raugedes) ka veel parem reis ja kõht. Liigese­kaits­mete ots­tarve on peale löögi pehmen­damise ka vastu asfalti hõõrdu­misega hoog maha võtta. Kulumis­jälgede järgi said sellega hakkama (kiirus oli vast 8–10 km/h) mõlemad randme­kaitsmed ja eriti parem küünarnukikaitse, viimane kündis asfaldil olevat sodi sedavõrd, et nihkus paigast ja kriimustasin küünarnukki ennast (1 cm² verine, u 10 cm² marraskil). Põlvekaitsmed olid saarelögaga niisama koos, kriime ei olnud. Randmekaitsmed olid saanud sellise paugu, et peopesa ja rannet kaitsva kõvera plastkattega metallplaadi ots oli mõlemal seestpoolt peaaegu läbi katte lõikunud.

Mul oli eile kaarti uurides korraks seletamatu eelaimdus, et E-s juhtub mingi mats (tõesti oli, ma ei kirjuta seda tagantjärele tarkusest), aga mõistuseinimesena ei pannud ma seda miskikski. Ja muide isegi koha suhtes oli see eelaimdus üsna täpne.

Ligi 20 minutit puhastan end, riideid ja varustust (ei lähe jõkke pesema, sest nii jõel kui ojal on kaldamüürid), siis otsustan edasise matka katki jätta. E-chist on hea bussiühendus tagasi, matka tagumine osa on igati kahtlane. Et kardetavasti sooje põuailmu sel aastal enam ei tule, et asfalt kõikjal ära kuivaks (ega see pole sooja mägituule fööniga Šveits, kus oktoobri lõpus on +26 °C), jääb Savijõe alamjooksu ja küllap ka muude lähijõgede kaldateede uurimine järgmisse aastasse.

Jah, aga kuidas saada bussijaama kiviplaatidest ja pinnatud jalgrattateed veel kord ületamata? Sõidan noole suunas, 1,9 m kõrgusepiiranguga silla alt läbi (see peab olema kõrgem, sest saan sealt uiskude ja kiivri tõttu tavalisest palju pikemana püsti läbi) ja siis mööda kõnniteid linnamüürini, sealt tagasi ja teisel katsel teises suunas mööda vaikse tänava siledat asfalti ja ning kõnniteid aeglaselt kesklinna, kust oskan minna bussijaama.

Tõsi, oskan minna bussijaama jala, aga vanalinna peatänavad on paraku sillutatud täiesti uisuvaenulike munakividega! See tähendab veidi ekslemist. Panen bussijaamas asjad kotti (seekord on mul uiskude jaoks kaasas kilekotid, et seljakotti ära ei määriks) ja jope peale, mis mu osaliselt rohekat kõhtu pisut varjab. Buss viib läbi toreda maastiku, lõpuosa magan. Linnas õnnestub sattuda ühele harvadest pühapäevastest bussidest. Korteris panen särgi-püksid pessu ja magan tunnikese.

Seejärel sõidan uuesti linna, Põhiseaduse platsile, kust ostan ringsõidu pileti ja veedan järgneva tuulise kolmveerandtunni ringsõidul, mis põhiosas (kilomeetrite järgi) koosneb ekskursioonist Kirikmäe taha otsa ja tagasi. Piletiga koos anti kõrvaklapid, et kuulata seletust (mis on asjalik, ehkki kohati sünkroonist natuke väljas).

Kui enne ringsõitu ootasin piletiputka juures müüja naasmist (aknal oli klassikaline ja tegelikult määramatu silt Tulen 10 minuti pärast), sättisid kõrval parkinud saksa mootorrattamatkajad end minekule ning nende juht ootas teisi järele, näoga minu poole, umbes viie meetri kaugusel. Kiivrist paistva näoosa poolest (nina, põsed, silmad ja prillid) oli ta täiesti sama nägu kui Edgar Savisaar. Ja ta istus seal oma motika seljas, näoga minu poole, umbes viis minutit. Itsitasin mõttes ja mõlgutasin, kuidas saaks temast kõige silmatorkamatumal viisil pilti teha. Järeldasin, et ei saa, ja nõnda jäi ka see pilt tegemata.



Tagasi korteris mõõdan kaardilt eelmise pühapäeva ja tänase uisumatka pikkuse. Eelmine matk oli veidi lühem kui ennist kirjutasin, 27 km asemel 25,9 km. Tänane oli kukkumiseni 7,9 km (sõiduaeg 1 h 4 min; head teed oli ainult 1,5 km – koos mitu korda sõidetud teeosadega, nagu pargis koolmekohast tagasi). Pärast bussijaama veel 2,3 km ekslemist (20 min). Kokku on mul uisukogemust seega kogunenud ligikaudu 107,5 km ja mahapudenemised on juhtunud 1., 62. ja 105. kilomeetril. Aga on tulnud sõidulust ja püsin uiskudel kindlamini kui varem.