Tööle varavalges, kaheksaks, lootuses, et äkki ma veel pääsen pooleli asjadele ligi ja saan need ilusti ära lõpetada. Saangi. Keskpäevaks on suviselt vaikne tööesi tublisti kahanenud ja hakkan kella vaatama, millal saaks lõunale minna. — Kolleegi M-ga tulevad jutuks tõlkeleiud ja mul tuleb pähe, et tõlkeviis, kus sisusse ei süüvita, on ju masintõlge selle halvas tähenduses. Paraku ei sattunud minule nädala kild nagu talle – metallist inimeste varikatused.
Ka pärastlõunal on vaikne ja piidlen muudkui kella, millal saab 16.30 ja tohib lahkuda. Ent siis umbes veerand viis saan M-lt paranduste faili üle vaadata ja kommenteerida. See on 110 lk pikk ja mul kulub selle peale kaks tundi (ei taha hommikuks jätta, sest mine tea, mis kiire asi homme võib teha tulla).
Nii jääb käimata raamatupoes (pannakse kinni kuuest) prantsuse keele töövihikut ostmas või õhtul uisutamas, nagu ma päeval olin mõlgutanud, sest päeval oli ilus ja soe ilm. Lahkun täna "juba" 18.30 ja mõneti pahasena, sest see on kaks tundi plaanitust hiljem.
On natuke äikest ja sajab, nii kaks tilka kolmes reas. Õhtul äike ja vihm tugevnevad, üritan äikesest pilti teha, et äkki saan välgunoole pildile (see ei ole mul senini õnnestunud). Kuidas välgunoolt filmifotodele saadi, ma ei tea, fotograafidel pidi ikka filmi väga laialt käes olema. Umbes 50 fotost (säriaeg 15 s) on kahel välgust heledaks löödud pilved, neist ühel koguni on esiplaani puud välgu valgel näha. Võtete vaheajal (kui aparaat tehtud pilti salvestab), jah, on välgunooli näha mitu korda, koguni täpselt pildistatavas vaateväljas uhke pikk ja rõhtne <-kujuline välk. Aga ega inimese reageerimiskiirus välgukiirusel käi. Pooled pildid teen automaatse sarivõttena, iga 2 minuti tagant 15 s võte – seega on geomeetriline tõenäosus, et vaateväljas sähviv välk pildile jääb, 12,5%. Ja ega jäägi. Õnneks ei pea ise juures passima.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment