Loen oodates ja lennukis algul Lissaboni reisijuhi asemel ühe soojaga läbi papagoiraamatu Alex & Me (2008), kus dr Pepperberg jutustab papagoi Alexi (1976–2007) loo tausta ning kõike muud, mida teaduslikku oopusesse The Alex Studies (1999) ei saanud panna, mis sinna ei mahtunud või mis oli siis veel olemata. See on jah pisararaamat (nina tuleb nuusata päris sageli), aga mitte haleduse pärast nagu mõni kõrgesti haibitud põhjamaine romaan, vaid nende avastuste pärast, mida tänu sellele ühele linnule tehti. Üksteise järel näitas see üks lind, mida suudab kreeka pähkli tuuma suurune linnuaju, millel neid osi ega käärde, kus imetajate kõrgem aru pesitsevat, eriti ei ole. Mõne asjaga teevad hallpapagoid silmad ette isegi inimahvidele (alates sellest, et papagoid suudavad tekitada arusaadavat inimkõnet, inimahvid mitte, kuni selleni, et mõistis mõneti, mis on null – Vana-Kreeka matemaatikas nulli ei tuntud), olles mõttemaailmalt umbes 5-aastase lapse tasemel ja suhtlemise poolest umbes 2-aastase tasemel. 30 aastat kestnud uuringute ajal (ja suurel määral ka tulemusel) muutus ettekujutus sellest, kuidas loomad mõtlevad (1970. aastatel valitses veel René Descartes'i kolm sajandit vana postulaat, et loomad on mõtlematud automaadid, kuigi tolleks ajaks olid teised sama ajastu mõtted, nagu et angerjad tekivad mudast, juba iganenud) ja et vahe inimese ja muude loomade kui inimese vahel on väiksem, kui seni arvatud (tööriistade kasutamine, tööriistade valmistamine, keel). Ning kui siis Alex 6.9.2007 ootamatult suri, ilmusid järelehüüded kõikvõimalikes väljaannetes, koguni The Economistis, mille eelmine, nädal varem ilmunud järelehüüe oli olnud Luciano Pavarottile. Teaduslikku oopusesse ei mahtunud teadlaseelu karm tegelikkus (keemik uurib linde, taju, õppimist ja keelt; pidevad rännakud ülikoolist teise), kõikvõimalikud lustakad lood (nt mis juhtus lennujaamas, kui väärtuslikule teadusuuringute objektile oli ostetud lennukipilet, millel reisija nimeks Alex Pepperberg, ning tal oli kaasas ka lubatud pagas; või mis juhtus restoranis, kui teadurid suhtlesid papagoi väljenditega) ning kirjeldused, kuidas kuulsad papagoidest uuringuobjektid olid lihtsalt papagoid, kes võisid minutiga katki närida professorite telefonijuhtme või nätsutada ära abiraha taotluse.
Lissabonis annab kohvrit oodata, mille vältel mõtlen, kas äkki plaan kanda esmavajalikke asju kaasas käsipagasis läheb täkkesse. Aga saabub siiski. Seejärel kolmepäevane turistikaart (millega sõit kogu linnatranspordis tasuta; Lissaboni ühissõidukite hinnamehhanism on väga segane, sellest mõne päevaga aru ei saanudki), siis kiirbussiga linna.
 |
| Seismoloogia vanaisa |
Hotellitöötaja selgitab, et vaadake, meil on ühe korrusega probleem; ega teil ole midagi selle vastu, kui me paneme teid ümber teise, aga paremasse sama keti hotelli (viis tärni), sama raha eest, sõidutame kohale taksoga, mille maksame kinni? No mis mul saab olla selle vastu. Nõustun. Portjee püüab tänavalt takso, jutustab midagi juhiga (ma ei saa aru midagi) ja mind istutatakse sisse. Käivitan X10, et pärast hea vaadata, kust läbi sõidame. (Olen tuvastanud, et Google Earth töötab näiteks ühe linna piires ka internetiühenduseta: tuleb vaid ühenduse olemasolu ajal hiljem soovitavas suurenduses linn läbi kerida, siis jääb see vahemällu ja internetiühenduse puududes võtab Google Earth pildi sealt. X10-st saab jäädvustatud teekondi eksportida otse Google Earthi.)
Taksojuhi jutust ei saa ma aru sõnagi. Esimesed kaks-kolm kilomeetrit ei ole väga vigagi, aga siis algab ummik. Ilmselt ei ole ma kogu elu sees kuulnud nii palju signaalilaskmist. Juht katsub olla kaval, minna väiketänavate kaudu kaarega, aga ka seal on ummik, ning nii me muudkui seisame. Mis mul muidugi viga, vahin aknast võõra linna huvitavaid tänavavaateid. Kokku tänavat pidi 6 km sõiduks (linnulennul vast 3 km) 47 minutit. Arve tiksub nähtavasti tublisti üle selle, mis talle ette maksti, nii et ta tungib sihtkoha hotelli raha nõudma, pannes auto lukku ja valve alla (koos mu kottidega). Vahepeal läheb keegi mööduja takso vastu, see hakkab karjuma, taksojuht tormab välja, vaatab esmalt kurja pilguga mind, aga ma seisan taksost mitme meetri kaugusel. Takso, märkigem, seisab kogu see aeg hotelli ukse ees, blokeerides muude taksode liikluse. Pakun juhile jootraha, aga ta keeldub. Saan kotid kätte ja registreerin end sisse. Viietärnihotellis öeldakse iga asja lõppu „thank you, Mr V.”
Ajal, kui ma vastuvõtus seisan, ilmub tagatoast muldvana härrasmees, kelle poole hotellitöötajad aupaklikult kummardavad. Vanamehel on käes hõbedase käepidemega jalutuskepp. „Mafiooso,” mõtlen, ega vaata parem täpsemini.
Tuba on õue poole, akna ees on paksud kardinad. Suitsuhaisu eriti ei ole, kuigi brošüüris hõisatakse, et hotellis on koguni suitsuvaba korrus! Milline täpselt, ma ei tea. Tuba on pisut närtsinud, nt prill-laud koliseb rohkem kui mu üürikorteri külmik, vannitoa seinte kiviplaadid (ütleksin marmor, aga ma kive ei tunne) on pisut pragunenud, sisekujundus pärineb vist diktaatori ajast (kukutati 1974) ja minibaarist on keegi pool mineraalvett ära joonud.
Õhtul kesklinna sööma; jala mäest alla metroopeatusse (avastan, et nurga taga on Jean Monnet' Euroopa hoone, kus nähtavasti tegutseb Euroopa Liit). Selgub, et linn on siiski pisut väiksem, kui linnaplaanilt mulje jäi.
Naiivselt arvan, et söögikoha leidmiseks piisab, kui südalinnas ringi kõnnin ja küll nõnda mõne toreda söögikoha leian. Leian küll, aga see on tegelikult kiletelgis olev einelaud (kohalik õlu, kalmaarirõngad, grillitud kala). Hinnatase on, nagu arvelt selgub, päris põnev (sama kui laupäeval ja pühapäeval käidud restoranis koos veiniga; ehk siis nii kalleid eelroogi restoranides ei olegi kui siin manustatud kalmaarirõngad).
Siis metrooga hotelli tagasi (üks peatus kaugemale, minek mäest alla) ja saab öö järgmiseks päevaks.
No comments:
Post a Comment