L, 1295. päev: naatide embuses

Käin õhtul uisutamas ehk uurimas, mis seisundis on all jõe ääres jalgrattatee. Uskumatult halvas on! Puhastusjaama ehk sitalossi ehitus on nüüd kestnud ligi neli aastat; isegi vene ajal oleks see juba valmis olnud või kui mitte just päris valmis, siis Pikris Roman Ohalu satiiripiltidel ja „Foorumis” või „Argiasjus Pühapäeval” või koguni Rahva Hääles, mispeale oleks ehitus kiirenenud. Siin on nähtavasti veelgi viljastavamad tingimused. SodiMaterjalilaager metsa all on laienenud, tee on täis puistatud liiva, jalgrattatee keskele paigutatud plasttõkkeid (mis on muidu pooleldi vett täis, aga nelja aastaga on vesi ära auranud) on mugavama sõitmise huvides nihutatud keskelt tublisti võsa poole, nii et autode pool (mis on täis kandilisi kruusakivikesi) on nüüd üle kahe meetri lai ja jalgratta-, käigu- ja rulluisurada (mis on mõlemalt poolelt kaetud puulehtede ja oksarisuga) on alla meetri, paljast asfalti risu vahel keskel paarkümmend sentimeetrit.

Kui uiske jalga ajan, kostab jalakäijasillalt suurt klobinat – tuleb kolm ratsanikku. Mõtlen õudusega, et kui nad peaksid keerama linna poole, siis on rada mitmeks aastaks sõidetamatu, sest umbes kiirtee silla all oli kitsal jalgrattarajal eelmisel aastal alles üle-eelmise aasta väga laiaks sõidetud, aga ikkagi ohtlik hobusesitakook; aga nad keeravad vallakeskuse poole ja isegi vist mööda autorada.

Tee puhastusjaama ehituseni on halb (2008. a hobusekook on alles!), puhastusjaama juures väljakannatamatu, edasi (kus ma kunagi olen käinud asfaldi peale maoli, sest uisk jäi 4 mm jämeda rao taha, kusjuures ühest liigesekaitsmest pisut mööda) natuke parem, aga täis oksarisu. Edasi raielangi juures lai ja mõnus, nagu ikka, aga tõkkepuu juures on munakivid, millest üle ma aasta esimesel uisukorral hästi ei tihka sõita. Tõkkepuu on ka lahti, mis pärsib selle koha ületamist (muidu sai tõkkepuust kinni hoida). Seega keeran otsa ringi ja plaanin minna tagasi, kuni veel on mõnus, teades, et puhastusjaamast tagasi on niikuinii kannatuste rada.

Sadakond meetrit enne seda, kus kunagi komistasin 4 mm rao taha, komistan jälle millegi taha (ei näe, mille), aga tasakaalu otsides juhtun jooksma teepeenrale naatidesse, kus on pehme muld. Nii pehmelt ei ole ma uiskudel veel kukkunud! Heida või uuesti! Isegi riided ei saa mullaseks ega midagi; parema randmekaitsme vahel on pisut mulda. Takseerin, nagu ikka, nn pidurdusjälgi ja näen, et seekord oli põhjuseks nii umbes 1,5 cm jäme pehastunud puupulk, millest sõitsin vasaku uisuga mööda, aga mille taha jäi õhus ette toodud parem uisk.

Mis kõik tähendab, et jõe äärde rattateele nüüd enam hulk aega asja ei ole. Kahju.