P, 1278. päev: matk ehk „Siin te juba olite, doktor!”

Kuigi homme on prantsuse keele kontrolltöö, eelistan minna eesti seltsi matkale, et äkki pakub vaheldust ja pisut rõõmu.

Lubas lausvihma, õhtuks tuli välja hoopis ergav kevadpäike. Vihm sajab selle poole tunni sees, kui sõidame muuseumraudteel rööbasbussis. Üldkokkuvõte kahest iidrongist on, et äriidee on peaaegu sama täiuslik kui paastulaagrites: paneme inimese mürina ja värina sisse ning ta maksab ja on rõõmus kah veel.

Muuseumraudtee kodulehel on jaotis „Meie raudteel filmitud filmid”, mille peale mõtlesin, et kindlasti on seal tehtud mitu filmi, kuidas sakslased ajavad inimesi rongi peale. Avasin ja pildigaleriis oligi, suisa mitmest filmist. Et vaataja saaks paremini aru, on piltidel välihallis mundris sakslastel käekõrval saksa lambakoerad ja jaamahoone ehitud vundamendist räästani haakristiplagudega.

Tänapäeval on jaamahoones piletikassa (pileteid ei kontrolli keegi) ja tagaruumis mingi istumise ruum; tagaruumi seinal on sihtjaamade silte, muu hulgas silt KÖNIGSBERG Kaliningrad. Mu arust on see anakronism, sest ajal, kui Königsbergi nimi oli juba Kaliningrad, ei sõitnud sinna siitpoolt raudset eesriiet enam ronge.

Kahe rõngisõidu vahel toimub matk, kus olen arjergardis, aga siiski ajan vaikselt kaardil järge, et teaks, kus oleme.

Ühes kohas, kus pidada olema peidetud aare, kargab puuõõnest pesalt kull. Matkaseltskond on nigu väikesed lapsed, igaüks tahab kullipoegi näha. Ka mina olen nagu väikene laps, nõudes, et jätke linnupesa rahule. Mind ei kuula keegi. Seega võib matka tulemuseks lugeda pesakonna lindude hävitamise.

Piiriäärse metsa ühele nukale on kaardile (2002, uuemat ei ole) mängitud ilus vaade. Tegelikult kasvab seal võsa ja on varjualune, mida nimetan pioneerilaagriks, mille ümbruskond on kaetud tühjade pudelitega ja kus kohalikud tattninad tavatsevad teha betoonpõrandal lõket.

Alla linnakesse. Kaardilugemiskohas on restoran, mille aken on läbi mõtlemata kaunistatud kõhnade kassidega.

Pärast teise aarde otsimist ja esimese leidmist taas tõus mäkke, kus otsas on keldi hõimu pealinn ja iidsed konteinerelamud.

Pärastpoole toimub eesti filmiklassika re-enactment, nagu pealkirjas vihjatud. Natuke hämmastav, kui matkajuhil on kaart ja GPS, aga satume õigest kohast poole kilomeetri laiuse kaarega mööda. Marsruut tuleb ette valmistada ja pidepunktid GPSi salvestada! (Ja veel see nipp, et GPSi salvestatud pidepunktid tuleks märkida ka kaardile.)

Tagasi sõidab teine rong, mille vedur ajab välja kivisöevingu ja koliseb-ragiseb tunduvalt rohkem kui esimene.

Sõidame II klassis, kus on veel kõvemad puupingid kui ülimuistsel ajal Ungari diiselrongides (mis sõitsid Eestis enne seda, kui diiselronge hakati tootma Riias, võttes (peale istmematerjali) šnitti just samadelt Ungari rongidelt, ja mille õhukesed kunstnahast aknavarjud muundusid osavnäppude käe läbi moekateks diskorõivasteks). Liinirongiga linna, sealt jala korterisse, läbi bensiinijaama putka.

Pärast lühike taastutvus prantsuse keelega. Midagi meelde ei jää niikuinii.