Prantsuse keele kontrolltöö: seekord õnnestus mul meelde vajutada reegel, kuidas tekitatakse subjunktiivi (indikatiivi ainsuse 3. isiku tüvest). No jaa, kõik on kena, aga ega seda mulle meenu, kuidas on subjunktiiv reeglipäratutel tegusõnadel. Meelde tuleb hoopis konditsionaal. Mu peas jagunevad prantsuse tegusõnade vormid kahte lahtrisse: loogilised ja ülejäänud, ning subjunktiiv ja konditsionaal on läbisegi selles teises lahtris. Tunne on, et lugematutel prantsuse keele kontrolltöödel/eksamitel läheb mu tulemus järjest nigelamaks, mu aktiivsed oskused ilmselt teevad vähikäiku (võib-olla on see püsima jäänud nii 3. kursuse tasemele, sest 4. kursusel mäletamisi õppisime kaudset kõnet, milleni me siin kursusel enam jõudnud ei ole); aga see-eest läheb käekiri ilusamaks.
Teises pooles õpime ära tundma vanades raamatutes kasutatava lihtminevikku (passé simple). Seda ära tunda on lihtne, sest selle vormid on veel ogaramad kui subjunktiiv ja konditsionaal kokku. Õnneks peame ainult ära tundma, omandada ei ole vaja. Sama võiks mu arust teha ka palju muuga.
Eilne kevadpäike on eranud [jah, vaatasin jah ÕSist järele, ergama pöördub nagu hüppama] nõnda, et täna silmad kipitavad. Päike on ka pisut peale hakanud. Ajab üles koledaid pilvi, jõuan tööle täpselt valingu alguseks. Nii et kui suvi on siin tüüpiline vihmaperiood, siis kestis kevad ainult nii nädala.
Bussipeatuse ja töömaja vahel kõnnib vastu osakonnajuhataja ja küsib, miks mind reedel tõlketehnikakonverentsil ei olnud, et see oli nii huvitav. Kahjatsen, et lubasin küll, ei tulnud aga, tähtaeg ja väga kole tõlge.
Toanaaber toob tagasi „Viimse reliikvia” ja nendib, et najakas film ja tore muusika. Nõustun.
Pärastlõunal valmib kopipeistimeetodil enesekaemuslik aruanne, lähtudes eelmise aasta omast. Selle esitamise spetsiaalne süsteem töötab tõrgeteta.
Korteris süüvin Pariisi fortide hämmastavasse maailma.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment