Oberschleißheimis sajab vihma. Jaamast on astuda umbes kilomeeter. Tee läheb läbi kuulsusrikka Oberschleißheimi lossi majandushoonete vahelt, mille autentne ollus ilmutab kergeid lagunemismärke (sarnades nii paljude Eesti mõisaaitadega) ja sõja järel taastatud ollus näib olevat papist (loss sai kõvasti pihta, sest lennuväljal olid Junkersi angaarid).
Olen kohal jälle pool kümme. Siin on kõrvalise asukoha tõttu rahvast esialgu vähe. Minu ees siseneb tropp paadunud lennukihuvilisi, kellele seletatakse iga lennukit põhjalikult ja pärast istutatakse nad ükshaaval Phantomi kokpitti, mis muidu muuseumiprogrammi ei kuulu. Siin muuseumis saab tiir peale kolme tunniga.
Esimeses, vanas angaaris on mõningaid vanu lennukeid, sh tuvastan erilise rariteedina purilennuki Ho IV (maailmas alles 2 tk). Edasi lennunduse algaastate väljapanek ja lennuvälja ajalugu. Nähtavasti oli Oberschleißheimi lennuväli meisterlenduri Ernst Udeti kodulennuväli.
Edasi on restaureerimishall, mida saab vaadelda rõdult, ja edasi peamine väljapanekuhall, kuhu sisenejat tervitab kohe äsja (2009) restaureeritud CASA 2.111B, nüüd Hispaania värvides (enne restaureerimist kandis lennuk 1968. a filmi The Battle of Britain jaoks peale kantud Saksa He 111 moondemaalingut ja tunnuseid; lennuk oli seetõttu isegi vist teada nagu He 111H, kuigi tegelikult oli toodetud pärast sõda 1949). Selle tiibade all väikelennuk Zaunkönig, samas saaliosas veel C-47 Dakota. Siseruumis ja postide otsas, tundub kole suur. Selle all vanaaegne instrumentaallennuimitaator (Link Trainer) ja tagapool An-2.
Halli teises osas on püststardiga transpordilennuk Do 31, mis vanasti seisis Saksa Muuseumi hoovis. Püststart oli 1960. aastatel ikka väga moes, näen, eriti Saksamaal, kuigi kõigist katsetustest on realiseerunud saritootmisse vaid Harrier, V-22, Jak-38 ja F-35. Teise suure lennukina on saalis Do 24 (maailmas alles 8 tk), peale selle helikoptereid ja „lendav tsirkus” ehk elektrimootoriga lihtsate mudellennukite lennutamise rada. Põhimõtteliselt kõik lendab, kui sellele panna piisavalt tugev mootor. Juhtimise muret ka ei ole, sest mudel on traadiga kesktoika küljes kinni. Lihtne!
Tagaosas on mootoreid, nagu kokku 24-silindrine kaksik-reasmootor DB 610 (koosnes kahest DB 605 mootorist, mis käitasid üht suurt propellerit) ja kokku 28-silindrine kaksik-tähtmootor BMW 803 (käitas kaht vastassuunas pöörlevat propellerit). Viimasest ma ei teadnudki, et neid veel alles on.
Halli kolmandas pooles on külma sõja aegsed lennukid F-104F Starfighter, Saab J-35A Draken, MiG-21 MF, MiG-23 BN ja F-4E Phantom II, kosmoseraketi Europa kolm astet ilma satelliidita ja restaureerimata lennukitükke, et näidata, millised need leides välja näevad. Teise ja kolmanda poole vahel on kõrvuti kaks sakslaste poolt mujal maailmas projekteeritud lennukit: Focke-Wulfi konstruktori Kurt Tanki Indias projekteeritud HF 24 Marut ja Willy Messerschmitti Egiptuses ehitatud HA-300. Eksootilistes maades töötamisel oli labane põhjus, nimelt sõja kaotanud Saksamaal oli lennundus keelatud ja võitjariikides need kaks konstruktorit töötada ei tahtnud.
Kõnd jaama toimub ärakeeramise tänavanime linnaplaanilt meelde jättes, sest ettenägematuna olin pannud X10-sse ainult muuseumi koordinaadid, jaama omi mitte.
Münchenis on ühes jaamas, kust rong läbi sõidab, pikk plakat, et Jeesus ootab sind, mille alla on soditud „no on aga…”, viimane täht on ära kraabitud, jäänustest on näha, et viimased tähed on olnud l ja e. Sadakond meetrit tagapool ehitatakse suurt hoonet, mille tellingutel on kümneid kordi ehitusfirma nimi PORR.
Lähirongis kuuldud juttude järgi on teismeliste kirikupäevaliste seas kõige populaarsema pühaku nimi Jägermeister. Seda peidetakse õpetajate eest isegi aluspesusse, nagu seletas üks varateismeline eile teistele samasugustele.
Oikumeenilised kirikupäevad toovad meelde muidugi sententsi „This is an ecumenical matter.” Kellele meelde ei tule, kus see oli, siis meenutan, et selle ambivalentse universaalvastusega laiendas isa Ted vähemalt ajutiselt majakaaslase isa Jacki sõnavara, mis muidu koosnes sõnadest „Feck!”, „Arse!”, „Girls!” ja „Drink!”. Pidi tulema tähtis kiriklik nõupidamine, mille jaoks isa Ted treenis isa Jacki vastama küsimustele sõnadega „Yes!”, „No!” ja „This is an ecumenical matter.” (osa Tentacles of Doom).
Teise muuseumi minekul eeldan, et suure muuseumi suure osakonna metroopeatusest läheb inimvool ikka sinnasamasse, ja lasen end kaasa kanda. Peaaegu satun nõnda oikumeenilisele üritusele. Verkehrszentrum on platsi vastasservas.
Verkehrszentrumisse on kokku kantud kõikvõimalikke ratastel liikuvaid sõidukeid Benzi autost (mida kaasaegsed pidasid muide pigem iseliikuvaks jalgrattaks) ja postitõldadest (ты в кибитку не ходи) sõiduautode, busside, trammide ja veduriteni. Vahepeal uiskude, suuskade ja rulluiskude väljapanek, kust saab teada, et uisutajate kaitsepühak on püha Lydwina (1380–1433), kes sai 1396 uiskudel kukkudes eluaegse terviserikke (ja kukkumist kujutav 1498. aasta puulõige on vanim uisutamise pilt). II hallis (hallid on nummerdatud küllap kaardi järgi vasakult paremale, nii et sissepääs on III hallis) on väljas põhikooli alguses loetud raamatu „Aafrika unelmad ja tegelikkus” peategelane Tatra 87, mille oli Tatra autode peakonstruktorile Hans Ledwinkale kinkinud vana sõber Felix Wankel (just seesama, kes leiutas omanimelise mootori).
Einelauas on värske söök otsas, menüüdest on asju punase vildikaga maha tõmmatud.
Kui kõik vaadatud ja enam ei jaksa (jälle hommikust saati jalul), naasen südalinna. Metroojaamas selgitab silt, et kirikupäevad algavad ja lõpevad jumalateenistusega samal väljal, kus muidu toimub maailma suurim rahvapidu Oktoberfest, millel tänavu tulemas ümmargune 200. aastapäev. (Teisiti kui filmist „Malev” väljajäänud stseenis, ei hakatud seda pidama selle auks, et 1217. a sügisel avastasid sakslased Eestis õlle, vaid kõik algas Baieri ühe valitseja pulma auks korraldatud rahvapeost 1810. aastal.) Veel saan teada, et kirikupäevade ajal liikleb ühiskondlik transport kõik neli päeva reedese sõiduplaani järgi (muidu oli neljapäeval siingi usupüha tõttu puhkepäev).
Kesklinna läbivad ida-lääne sihis lähirongid ja mitmes suure rahvavahetusega jaamas on praktiline lahendus, kus rongist tullakse maha ühelt poolt ja minnakse peale teiselt poolt. Eraldage eri suunaga rahvavood, on ergonoomika üks põhitõde.
Soov hoida kokku jalavaeva („mis ma ühe peatusevahe sõitmiseks teisele metrooliinile ümber istumiseks maa-alustes katakombides ikka seiklen, lähen parem jala”) teeb karuteene, sest selgub, et esiteks jõuan maa peale iks kohas ja teiseks on sealt vajalikku kohta pikk astumine. Kaardi järgi soovitud söömakoha poole orienteerudes jääb tee peale teine, mis reisijuhis koguni esimesel kohal. Astun sisse, teatan, et tahan süüa, ja mind juhatatakse kohale.
Selles söömamajas toimub teenindamine täiesti konveiermeetodil (käive inimeste arvu mõistes on ilmselt pöörane). Üks teenindaja viib lauda (menüüd on kohe seal ja neid ka ära ei viida), siis möödaminnes üks ettekandja küsib, mida ma joogiks tahan, ja minu soovi õieti kuulamata kaob vasakule ära. Seega ei tea ma, kas ma ootan asja pärast või mitte. Viie minuti pärast möödub lauast siiski teine ettekandja ja käiku aeglustamata asetab mu lauale tellitud õlle (München on ikkagi maailma õllepealinn ja talviti sajab selle õlletehaste lähedal isegi õllelund, Bierschnee). Siis tuleb kolmas ettekandja küsima, mida ma süüa tahan. Kõige rohkem veerand tunni pärast, mil olen kuulanud köögist elavettekandes kostvat baieri sõimu ning vaadelnud rahvariietes talitavate ettekandjate sagimist ja mõtisklenud, kas nad annavad mõõtmetelt välja saksaaegses maateaduse õpikus mainitud „alpi tõu”, tuleb ettekandja nr 1 ja toob prae. Olen seda just sööma hakanud (lihast tükk lõigatud ja söödud), kui taldrik äkki laualt krahmatakse ja seletusega, et see pole tegelikult mulle, antakse mulle roog, mis meenutab mu tellitut tõesti pisut rohkem. Mu söödud taldrik viiakse edasi (ja ilmselt selle tellinud kliendile, kui just uksest välja ei visata, sest tagasi seda enam ei tooda). Huvitav, kas klient märkas, et lihast tükk söödud, ja kui, siis mida ettekandja vastas? Kui praad söödud, viiakse tühi taldrik viuhti! minema ja küsitakse, kas ma soovin veel midagi. Tellin jäätise ja kohvi. Kui jäätis otsas, ilmub ettekandja nr 3 arvega (enne, kui jõuan seda küsida!) ja nendib, et ohoh, ise tellisite kreeka pähklitega jäätise ja kreeka pähklid kõik söömata! Hea, et ta neid mulle vägisi sisse ei topi, aga no eks neid oli peekri põhjas jäätise all mehine kiht, kesse kõiki jõuab.
Peldik on raha eest, selle ees istub mõtlik tädi, taldrik müntidega ees. Algul arvan, et on aga ruumikitsikus, keegi on pandud sööma peldiku eesruumi.
Lõpuks mainigem ka seda, et nimetatud söömamaja oli Baedeckeri Müncheni-reisijuhis kohe esimene söögikoht (järjestatuna küll mitte headuse, vaid ilmselt õhustiku poolest). Eilne koht (kuhu sattusin suhteliselt juhuslikult, st ei viitsinud enam kõndida ja vaatasin plaanilt, kus on lähim raamatus mainitud baieri söögikoht) oli seal nr 6.
Kui pärast jaama poole suundun, on põiki keset teed agressiivsete oranžide loosungitega varustatud kirikupäevalised, kes tahavad teha inimketti; politseile ei meeldi, et üle elava liiklusega tänava. Kui kaugele kett ulatub, täpselt ei näe; keti kaugeima paistva otsa juures paistab olevat Beate Uhse seksitarvete kauplus.
Õhtul on hotellis nn virtuaalvõrk (ühendus hotelli wifi ruuteriga on, aga see ei ole internetis). Mida 65 €/öö hotellist muidugi tahta: vannilina on kokku pandud märjana, st sellega haistmisulatuses kuivatada ei saa; sein ja uks kostab läbi (eriti kui keegi hotellikülaline jooksutab koridoris last ja inimesed jutustavad koridoris); sobiva toatemperatuuri leidmine on keerukas; and last but not least on voodipesuga tehtud midagi sellist, et mul läheb teisel ööl allergianohust nina kinni. Võib-olla on seda pesupulbriga pesemise asemel lakkunud kass. Positiivsena suhteliselt vaikne koht (tuba on tänava poole, tänav on aknast 5 m ja on palju vaiksem kui mul korteris, kus aken on küll tänava poole, aga 30 m kaugusel ja 20 m kõrgusel; võib-olla topograafia erinevuse tõttu hotelli ees ei kihutata)
Aastaid tagasi mõtisklesin kord kandideerida tööle ühte Müncheni suurfirmasse, millest ma eile hindaval pilgul mööda kõndisin ja tuvastasin, et isegi pilves ilmast hoolimata on asukoht ja vaade hunnitu. Tänaseks on mu käest küsitud teed neli korda, seega peaks suutma sulanduda kohalikega rohkem kui praeguses põhilises asukohariigis. Söök on ka harjumuspärasem ning mis peamine, keel on arusaadav ja jõukohane.
No comments:
Post a Comment