Postkontor, söömas.
E arvuti annab otsad. Õigemini ei taha see käivituda, ja kui olen paigaldanud alusventilaatorile alla puhuma enda läpaka juurest lisaventilaatori (mille käivitamine kiirendab näiteks Lr-i töötamist), edeneb nii palju, et ilmub kiri, et tal on viga c0000218. Guugeldus seletab, et operatsioonisüstemi registris on mingi fail katki, ja õpetab, kuidas käivitada arvutis viimane korras versioon. See edeneb resetini, aga pärast seda ikka ei käivitu, ja keerukamaid parandusi (operatsioonisüsteemi taasinstallimine, ketta ajutine jaotamine jne jne) ma ei oska. Kirjutan samale andmepäästefirmale, kellelt sain kaks aastat tagasi suurt [moraalset] abi pärast kõvaketta purunemist (sellesama, mis roostetab praegu rõdul ja mille küljel on kaunis klassikalises Rooma kirjas maaling THERE IS NO TOSHIBA LIKE ANOTHER). Usu või ära usu, aga mul on nende voldik seniajani portfellis, millega viisin tookord (mai lõpp 2017) neile katkise kõvaketta ja kus hiljem (sügis 2017, kevad 2019) on olnud prantsuse keele asjad.
Showing posts with label post. Show all posts
Showing posts with label post. Show all posts
2.7.19
24.6.19
E, 4395. päev: leiud
Kirjutab rattalaenutus: teie makse ei läinud läbi, me saadame teile koos liikmekaardiga arve!
Midagi hoopis muud otsides leian, kuidas maal on tagahoovides saladuslikke 2 m läbimõõduga esemeid, mis on kas batuudid (aerofotol on võrkseina vari) või täispuhutavad basseinid või seinteta batuudid; lilleklumbid on lopergusemad. Ümmargusil esemeil on reeglina paks sinine serv, ilmselt sama marki ja ostetud samast kohast. Veider on, et alevikku poolitavast raudteest ühel pool on ainult 1 batuut ja 1 kindlalt bassein, aga teisel pool on 10 kindlalt batuuti, 3 basseini või seinteta batuuti ja 2 kindlalt basseini.
3.6.19
E, 4374. päev: kuumus jätkub, puhkus ka
Kuumapühad jätkuvad, aga täna on veidi tuult. Postkontor ja pood.
22.5.19
K, 4362. päev: kolmapäev
Hommikul postkontor (nikerdustarbed), jaamast läbi, söömas, õhtul ka jaamast läbi.
29.3.19
R, 4324. päev: reede
Tuludeklaratsioon posti, kokku 39 lehte paberit.
22.3.19
R, 4317. päev: vanad hooned
Hommikul postkontorist pakk, õhtul Vana Tao. Pakis Amazonist tellitud 8× luup ja pulssoksümeeter, mis reaalses tegelikkuses osutub küll rohkem nagu lihtsalt kaheks luubiks.
* * *
Küll mu kadund isal olnuks lõbus lugeda seda ENSV 101 ehitise raamatut! Autor, kes jutuks olevat aega on ise näinud ainult lapsesilmi ja jutuks olevaid hooneid alles aastakümneid hiljem, ei näi tajuvat, et paljuski jäid need peened interjöörid jne rahva jaoks kuulujuttude tasemele, sest mis oli inimesel asja näiteks teletorni? (Põnev, et autor – või teose keeletoimetaja – ütleb kõrgelt vaatamise kohta alati harviksõna „kiikama” (mhd kyken; EKSS: ‘korraks vaatama v. pilku heitma; salamisi (vilksamisi) piiluma’).)
Keeleasjades on raamatus mitu korda imelikke sõnu „käputäis” – ma’p tea, kus oleks seda lubanud kasutada õp Niinemäe – ja „kätkeb” (vrd fi asekätkentä). sid-mitmust on nii sageli, et näib, nagu oleks autor (või keeletoimetaja) i-mitmust sihilikult vältinud. Alati on öeldud näiteks „kivisid” ja mitte „kive”: vanaisal oli naaber Kive, aga muud segiajamisvõimalust ei ole.
Hoonetest ja muudest ehitistest on räägitud pikad jutud, aga õige huvitavad asjad jäetud ütlemata: näiteks kuidas linnahallis olid tõstandseinad, kaks 80 m sildega fermi kandmas 110×80 m vahetugedeta ruumi lage ja saali kummaski nurgas tuletõrje veekahur (mida kavatseti nähtavasti kasutada alles siis, kui inimesed saalist väljas, sest selle trukk olnud nii kõva, et pidanud rebima istmed kohalt) või kuidas olümpiapurjespordikeskuse aia peal oli (1980. aastal!) valgustõkkelaser (laserikiir hajub vähe, väljudes olnud kiire läbimõõt 2 mm ja ½ km pärast 2 cm, hõõglambiga läinuks vaja võimsamaid lampe ja tihedalt). Või kuidas Olümps selgus olevat nurgast optiliselt jämedam kui otse ja miks välismaalasi ei pandud sinna maa poole 5. korrusest kõrgemale (sest siis paistis üle Pasatski pargi Tisleri tänava vangla).
Ja ma ikka ei saa aru tänavu juba teise raamatu postmodernismilembusest. Et raamat kirjutab (lk 200), kuidas asi algas juba 1966 (Robert Venturi), kui modernismi oli olemas olnud vähe peale 40 a (alates Mies van der Rohe 1923). Eestis vohas see üürike stiil 1980. aastail, 20 a hiljem, kui mujal maailmas hakkas juba välja surema (vrd Pariisi ooperi Bastille’ maja, projekt 1983, valmis 1990). Praeguseks on 1966. aastast möödas 53 a.
* * *
Kaks koosolekut. Mul on kaustik, pliiats ja kustukas kaasas ja imiteerin märkmete tegemist (olles enne veendunud, et fotograafi ei ole – istun rea otsa juures). Igatahes parem kui magada või mängida mobiiliga! Lahendan visanditega arhitektuuri probleemi, mis suunast kujutada isomeetrias kogu korterit nii, nagu menukalt kujutasin ajaloolist toasisustust. Mis seinad peavad paistma läbi jne. Selgub, et nelja vaadet on vaja, igast suunast.
Teisel koosolekul naasen vana lemmikteema juurde – Oleviste ehituskäik – ja mõtlen välja, kuidas kujutada sisemust vaatel (kust kuhu) ja mis ajal (XIV saj, pärast 1425, u 1460) ja kuidas seda joonistada (tušiga kalkale, pliiatsivarjutus teisele kalkale), kuni jõuan mõtteni, et noh et lahe oleks kujutada sama pildinurka kui mida pildistab fotokas, ja siis üsna varsti tõdemuseni, et ilma mobiili välja võtmata jätkata ei saa, sest arvutuses on vaja võtta arkustangens. Nii et istun niisama. Ja mõni meeter enne kabinetti tagasi jõudmist meenub, et mul on ühe tööraamatu vahel paberist lükati, mis tuleb panna kaustiku vahele, et hiljem mõttelõng sedasi ei takerduks. (17 mm APS-objektiivi vaatenurk on rõhtsuunas 67°, tean nüüd. Palju rohkem kui normaalobjektiivi 40°.)
* * *
Küll mu kadund isal olnuks lõbus lugeda seda ENSV 101 ehitise raamatut! Autor, kes jutuks olevat aega on ise näinud ainult lapsesilmi ja jutuks olevaid hooneid alles aastakümneid hiljem, ei näi tajuvat, et paljuski jäid need peened interjöörid jne rahva jaoks kuulujuttude tasemele, sest mis oli inimesel asja näiteks teletorni? (Põnev, et autor – või teose keeletoimetaja – ütleb kõrgelt vaatamise kohta alati harviksõna „kiikama” (mhd kyken; EKSS: ‘korraks vaatama v. pilku heitma; salamisi (vilksamisi) piiluma’).)
Keeleasjades on raamatus mitu korda imelikke sõnu „käputäis” – ma’p tea, kus oleks seda lubanud kasutada õp Niinemäe – ja „kätkeb” (vrd fi asekätkentä). sid-mitmust on nii sageli, et näib, nagu oleks autor (või keeletoimetaja) i-mitmust sihilikult vältinud. Alati on öeldud näiteks „kivisid” ja mitte „kive”: vanaisal oli naaber Kive, aga muud segiajamisvõimalust ei ole.
Hoonetest ja muudest ehitistest on räägitud pikad jutud, aga õige huvitavad asjad jäetud ütlemata: näiteks kuidas linnahallis olid tõstandseinad, kaks 80 m sildega fermi kandmas 110×80 m vahetugedeta ruumi lage ja saali kummaski nurgas tuletõrje veekahur (mida kavatseti nähtavasti kasutada alles siis, kui inimesed saalist väljas, sest selle trukk olnud nii kõva, et pidanud rebima istmed kohalt) või kuidas olümpiapurjespordikeskuse aia peal oli (1980. aastal!) valgustõkkelaser (laserikiir hajub vähe, väljudes olnud kiire läbimõõt 2 mm ja ½ km pärast 2 cm, hõõglambiga läinuks vaja võimsamaid lampe ja tihedalt). Või kuidas Olümps selgus olevat nurgast optiliselt jämedam kui otse ja miks välismaalasi ei pandud sinna maa poole 5. korrusest kõrgemale (sest siis paistis üle Pasatski pargi Tisleri tänava vangla).
Ja ma ikka ei saa aru tänavu juba teise raamatu postmodernismilembusest. Et raamat kirjutab (lk 200), kuidas asi algas juba 1966 (Robert Venturi), kui modernismi oli olemas olnud vähe peale 40 a (alates Mies van der Rohe 1923). Eestis vohas see üürike stiil 1980. aastail, 20 a hiljem, kui mujal maailmas hakkas juba välja surema (vrd Pariisi ooperi Bastille’ maja, projekt 1983, valmis 1990). Praeguseks on 1966. aastast möödas 53 a.
* * *
Kaks koosolekut. Mul on kaustik, pliiats ja kustukas kaasas ja imiteerin märkmete tegemist (olles enne veendunud, et fotograafi ei ole – istun rea otsa juures). Igatahes parem kui magada või mängida mobiiliga! Lahendan visanditega arhitektuuri probleemi, mis suunast kujutada isomeetrias kogu korterit nii, nagu menukalt kujutasin ajaloolist toasisustust. Mis seinad peavad paistma läbi jne. Selgub, et nelja vaadet on vaja, igast suunast.
Teisel koosolekul naasen vana lemmikteema juurde – Oleviste ehituskäik – ja mõtlen välja, kuidas kujutada sisemust vaatel (kust kuhu) ja mis ajal (XIV saj, pärast 1425, u 1460) ja kuidas seda joonistada (tušiga kalkale, pliiatsivarjutus teisele kalkale), kuni jõuan mõtteni, et noh et lahe oleks kujutada sama pildinurka kui mida pildistab fotokas, ja siis üsna varsti tõdemuseni, et ilma mobiili välja võtmata jätkata ei saa, sest arvutuses on vaja võtta arkustangens. Nii et istun niisama. Ja mõni meeter enne kabinetti tagasi jõudmist meenub, et mul on ühe tööraamatu vahel paberist lükati, mis tuleb panna kaustiku vahele, et hiljem mõttelõng sedasi ei takerduks. (17 mm APS-objektiivi vaatenurk on rõhtsuunas 67°, tean nüüd. Palju rohkem kui normaalobjektiivi 40°.)
8.2.19
R, 4275. päev: reede
Hommikul postkontor ja sealt pakk Wodehouse’i. Metsas metsvindi laul, puust läheb lendu kull, käblik, pasknääride kisa. Metsvinti kuulen juhuslikult just siis, kui salvestan hommikuhääli, vaatan salvesti ekraanile ja jätan meelde, mis kohas. Üle kuulates selgub, et teiselt poolt laulis teine vastu. Salvesti aku on täis umbes septembrist saadik (see üldiselt tühjeneb siis, kui taskus juhuslikult sisse läheb).
Ka täna „Lohengrin”.
Õues vihm ja liivapori, toas liiv. Koertele jubedalt meeldib, Št kisub õues liivaporri, Šp lakub liiva esikupõrandalt.
Ka täna „Lohengrin”.
Õues vihm ja liivapori, toas liiv. Koertele jubedalt meeldib, Št kisub õues liivaporri, Šp lakub liiva esikupõrandalt.
24.12.18
E, 4228. päev: jõululaupäev
Hommikul postkontoris, õhtul jõulusöök.
26.10.18
R, 4169. päev: hambaarst ja Lichtenberg
Kl 9 hambaarst, olen võtnud kogu päeva vabaks. Olime hambaarstiga lepppinud kokku, et paneb nüüd neljanda kruvi, mida juulis panna ei saanud; vahepeal pikenes AB-kuur, aga hambaarst vastas, et see kruvimist ei sega.
Loen ootesaalis veerand tundi klassikat, „Noore Wertheri kannatusi” (1. väljaande tekst, 1774). Iga teine sõna on ach! ja O!
Üritan lohutuda, et protseduur peaks olema viis korda kergem kui juulis (4 kruvi + 1 tõmbamine) ja kestma seega 2 h 15 min : 5 = alla poole tunni. Sama arvab ka arst, et ärgu ma muretsegu, asi on lihtne, ainult 20 minutit, tõmbama ei pea ega midagi. Ta laual on aparaat, ilmselt kruvipuur, millega saab reguleerida pöörlemiskiirust (näidikul on 800 p/min) ja pöördemomenti (näidikul on 20 N·cm). Kui lina näo peale laotatakse, kahetsen hetkeks, et ei võtnud kampsunit ära, et kui lähen sama higiseks kui suvel, on märg ka kampsun. Siis desinfitseerib hambaarst midagi hoiatamata suuümbrust ja ühtäkki käsib mitte hingata (kui olen just välja hinganud), nii et ei jää midagi üle, tuleb ikka hingata ja tunnen, kuidas etanooli- vms alkoholiaurud imenduvad ninas. Mõtlen korra, et ahhaa, protseduur algab ja ma olen kerges švipsis, aga siis mõtlen, et ei, kogus on väga väike.
Kui ükskord tuimastus kogu lahtilõigatava igeme on tuimastanud (mis ei toimu päris nii kiiresti kui arvata), kougib ja uuristab hambaarst midagi ning siis õmbleb kinni ja teatab, et sooh, valmis. Ja järgneb pikk jutt, kuidas luu on endiselt selles kohas pehme jne, millest järeldan, et jälle ei saanud ta sinna kruvi panna, nagu juhtus suvel, ja jälle tuleb oodata, kuni puuritud auku kasvab uus luukude (nagu oli kasvanud juulis puuritud auku). Küsib, kas mul on 600 mg ibuprofeeni; vastan, et ei mäleta, aga see-eest on mul suur [näitan kätega] karp 1 g paratsetamooli.
Siis lähme operatsioonitoast tavalisse hambaarstituppa, ta teeb tänasest hambast röntgenipildi ja suureks üllatuseks näen, et kruvi on kohal! Tooli istumisest alla tunniga! (Ta on kinni pannud aega üldse ainult 1½ h.) Lähen koju, jääpakk põsel.
Veel suuremaks üllatuseks selgub, et tänase protseduuri koht eriti ei valuta. Kella ühe paiku, kui arvan tuimastust üle minevat (kuigi see hakkas lahtuma juba enne), võtan 600 mg ibuprofeeni, aga kui selle mõju lahtub, ei ole valu muidu kui põske katsudes. Täna kästi süüa külma sööki, teise poolega, homme tohib ka juba sooja. Aga üldiselt on mugavam kui suvel, kui ei saanud üle nädala süüa kõva toitu.
* * *
Pärastlõunal postkontorisse. Pakis on Lichtenbergi „Sudelbücher I–II”, õigemini ka Lichtenbergi muud märkmed kui ainult „Sudelbücher”, nt tema Staatskalender-päevik, 1789–1799, mille seas on ka talvesemester 1790/91, mil tema füüsikaloengut kuulas hilisem saaremaine rahvavalgustaja, nagu ütleb teatmeteos „Das Publikum der Physik. Lichtenbergs Hörer”. Seal siiski seisab, nagu maininuks Lichtenbergi Staatskalender-päevik teda 2.4.1792, aga a) selleks ajaks oli ta juba tõenäoliselt Göttingenist (kus ta oli veel jaanuaris 1792) üle läinud Erfurti (kus sai dr. med. millalgi 1792, aga juba IX 1792 on ta Saaremaal tagasi) ja b) selle kuupäevaga kannet päevikus ei ole!
Saab teada, et Lichtenberg käis läbi inglase Lawrence’i ja tema poegadega (kaks või kolm), kes üksvahe õppisid kõik tema juures ja kellest ühe poja eraõpetajaks oletab nimetatud teatmeteos saaremaist rahvavalgustajat, sest nad immatrikuleerusid detsembris 1791 (L kolmandat korda: tertia vice noster civis) järjest numbrite all. Peale tavaliste päevikuasjade on siin-seal mainitud ka teaduslikke katseid: näiteks kuidas üritab Lichtenberg elustada kärbseid või paneb suhu [elektriliselt ühendatud] plii- ja vaskplaadi [ning tunneb elektrit].
* * *
Venekeelse meemi järgi peaks Šp rõivastuma halloweenipeol katkiste kummikutega hulluks ingliks ja Št võrksukkades ennasttäis kääbikuks.
Loen ootesaalis veerand tundi klassikat, „Noore Wertheri kannatusi” (1. väljaande tekst, 1774). Iga teine sõna on ach! ja O!
Üritan lohutuda, et protseduur peaks olema viis korda kergem kui juulis (4 kruvi + 1 tõmbamine) ja kestma seega 2 h 15 min : 5 = alla poole tunni. Sama arvab ka arst, et ärgu ma muretsegu, asi on lihtne, ainult 20 minutit, tõmbama ei pea ega midagi. Ta laual on aparaat, ilmselt kruvipuur, millega saab reguleerida pöörlemiskiirust (näidikul on 800 p/min) ja pöördemomenti (näidikul on 20 N·cm). Kui lina näo peale laotatakse, kahetsen hetkeks, et ei võtnud kampsunit ära, et kui lähen sama higiseks kui suvel, on märg ka kampsun. Siis desinfitseerib hambaarst midagi hoiatamata suuümbrust ja ühtäkki käsib mitte hingata (kui olen just välja hinganud), nii et ei jää midagi üle, tuleb ikka hingata ja tunnen, kuidas etanooli- vms alkoholiaurud imenduvad ninas. Mõtlen korra, et ahhaa, protseduur algab ja ma olen kerges švipsis, aga siis mõtlen, et ei, kogus on väga väike.
Kui ükskord tuimastus kogu lahtilõigatava igeme on tuimastanud (mis ei toimu päris nii kiiresti kui arvata), kougib ja uuristab hambaarst midagi ning siis õmbleb kinni ja teatab, et sooh, valmis. Ja järgneb pikk jutt, kuidas luu on endiselt selles kohas pehme jne, millest järeldan, et jälle ei saanud ta sinna kruvi panna, nagu juhtus suvel, ja jälle tuleb oodata, kuni puuritud auku kasvab uus luukude (nagu oli kasvanud juulis puuritud auku). Küsib, kas mul on 600 mg ibuprofeeni; vastan, et ei mäleta, aga see-eest on mul suur [näitan kätega] karp 1 g paratsetamooli.
Siis lähme operatsioonitoast tavalisse hambaarstituppa, ta teeb tänasest hambast röntgenipildi ja suureks üllatuseks näen, et kruvi on kohal! Tooli istumisest alla tunniga! (Ta on kinni pannud aega üldse ainult 1½ h.) Lähen koju, jääpakk põsel.
Veel suuremaks üllatuseks selgub, et tänase protseduuri koht eriti ei valuta. Kella ühe paiku, kui arvan tuimastust üle minevat (kuigi see hakkas lahtuma juba enne), võtan 600 mg ibuprofeeni, aga kui selle mõju lahtub, ei ole valu muidu kui põske katsudes. Täna kästi süüa külma sööki, teise poolega, homme tohib ka juba sooja. Aga üldiselt on mugavam kui suvel, kui ei saanud üle nädala süüa kõva toitu.
* * *
Pärastlõunal postkontorisse. Pakis on Lichtenbergi „Sudelbücher I–II”, õigemini ka Lichtenbergi muud märkmed kui ainult „Sudelbücher”, nt tema Staatskalender-päevik, 1789–1799, mille seas on ka talvesemester 1790/91, mil tema füüsikaloengut kuulas hilisem saaremaine rahvavalgustaja, nagu ütleb teatmeteos „Das Publikum der Physik. Lichtenbergs Hörer”. Seal siiski seisab, nagu maininuks Lichtenbergi Staatskalender-päevik teda 2.4.1792, aga a) selleks ajaks oli ta juba tõenäoliselt Göttingenist (kus ta oli veel jaanuaris 1792) üle läinud Erfurti (kus sai dr. med. millalgi 1792, aga juba IX 1792 on ta Saaremaal tagasi) ja b) selle kuupäevaga kannet päevikus ei ole!
Saab teada, et Lichtenberg käis läbi inglase Lawrence’i ja tema poegadega (kaks või kolm), kes üksvahe õppisid kõik tema juures ja kellest ühe poja eraõpetajaks oletab nimetatud teatmeteos saaremaist rahvavalgustajat, sest nad immatrikuleerusid detsembris 1791 (L kolmandat korda: tertia vice noster civis) järjest numbrite all. Peale tavaliste päevikuasjade on siin-seal mainitud ka teaduslikke katseid: näiteks kuidas üritab Lichtenberg elustada kärbseid või paneb suhu [elektriliselt ühendatud] plii- ja vaskplaadi [ning tunneb elektrit].
* * *
Venekeelse meemi järgi peaks Šp rõivastuma halloweenipeol katkiste kummikutega hulluks ingliks ja Št võrksukkades ennasttäis kääbikuks.
9.10.18
T, 4152. päev: teisipäev
Hommikul tervis korras. Pildistan maja ees marju täis pihlakat. Päeval võileibu ostmas, otseselt sööma ei lähe (aega vähe, rahvast palju).
Õhtul aga on postkastis ümbrik maksuametilt, sees kiri, et kus on teie tuludeklaratsioon, me ei ole seda saanud. Saatke või tõendage, et olete saatnud, kuu aja jooksul kirja kuupäevast (28. IX), muidu võite saada trahvi kuni 25 000 €. — Inime võib saada sellise kirja peale kreepsu!
Aga ma saatsin deklaratsiooni 29. III ära ja mul on tähtkirja kviitung alles! Teen kirjast ja kviitungist koopiad ja prindin välja ka deklaratsiooni täidetud lehekülgede koopiad (haa, elektroonilisest dokumendiarhiivist jälle kasu!) ning uurin järele, millal maksuamet avatakse. Kl 7.45, nii et kavatsen minna kohe, kui uksed avanevad. Uurin ka posti veebilehelt, kas tähtkiri on kohale läinud, mispeale ütleb veebileht, et see number on liiga vana, küsige meiliga. Küsin, aga ega muidugi õhtul vastust saa.
Õhtul aga on postkastis ümbrik maksuametilt, sees kiri, et kus on teie tuludeklaratsioon, me ei ole seda saanud. Saatke või tõendage, et olete saatnud, kuu aja jooksul kirja kuupäevast (28. IX), muidu võite saada trahvi kuni 25 000 €. — Inime võib saada sellise kirja peale kreepsu!
Aga ma saatsin deklaratsiooni 29. III ära ja mul on tähtkirja kviitung alles! Teen kirjast ja kviitungist koopiad ja prindin välja ka deklaratsiooni täidetud lehekülgede koopiad (haa, elektroonilisest dokumendiarhiivist jälle kasu!) ning uurin järele, millal maksuamet avatakse. Kl 7.45, nii et kavatsen minna kohe, kui uksed avanevad. Uurin ka posti veebilehelt, kas tähtkiri on kohale läinud, mispeale ütleb veebileht, et see number on liiga vana, küsige meiliga. Küsin, aga ega muidugi õhtul vastust saa.
29.9.18
L, 4142. päev: poes
Jaama postkontori kaudu Ilusas Tähekeses matkatarvete poelt sünnipäevaks saadud kinkekaarti laiaks löömas. Teen aega parajaks kirjatarvete poes, kuhu on ilmunud kalligraafia riiul, kus on isegi sulgi. Peale sulgede ka kirjanäidiste mapp.
Õhtul krevette söömas.
Õhtul krevette söömas.
6.9.18
N, 4132. päev: neljapäev
Hommikul bussiga postkontorisse, kohvikust läbi, tööle.
30.5.18
K, 4033. päev: kolmapäev
Liftis on hädatelefoni katte all olnud kaksteist aastat bussipilet, mis tekkis sinna issanda aastal 2006, kardetavasti joodiknaabri käe läbi. Mind see häiris, aga nii peeni tange ei olnud käepärast. Taskunoa tangid on pool mm liiga laiad, ma ei kanna taskunuga kaasas, ka mitte muid tange. Nii see seal aastaid oli.
Kuni siis ühel päeval sai minust Leatherman XS-i omanik ja vat selle tangid lähevad pilust läbi ja haaravad pappi kõvemini kui taskunoa tangid. Olen paar korda proovinud, parim saavutus oli 4 mm2 papitükk. Probleem: tangid tuleb võtta taskust alles ja panna tagasi juba liftis, seega on igal sõidul aega nii 10 s ja sõit p.o koerteta ja nende pükstega, mille taskus on Leatherman XS.
Aga täna on õnn parem, üheainsa osava võttega saan pileti kätte. Sellel on tembeldatud kuupäev 11. VII, aastat mitte. Nüüd on lift puhtam.
Unustan koju E kirja, mille olin lubanud postitada. See meenub õudusega alles siis, kui jõuan tööle ja näen maja ees postiautot. Aga ega’s midagi, niikuinii pean minema lõuna ajal koju, sest unustasin ka ajada habeme.
Postkontor, E kiri posti, kätte mu pakk (helisalvesti; vana on läinud rikki), tagasi tööle.
Varaseimal lubatud lahkumisajal ära, E tuleb ka meie maja juurde, taksoga teise perearsti juurde, kellel on olemas ultraheliaparaat (oma perearstil on üldiselt mõistus otsas, mis mu väikesi palavikke tekitab, peale selle, et nüüd on selge, mida mul kõike ei ole). Sõit on tipptunnises linnas loomingulise teekonnaga (5,38 km, kõverus 168%) ja keskmise kiirusega 15,4 km/h (otsejoones 3,20 km ja 9,1 km/h) ning liiklusohtlikke olukordi tekitab taksojuht ainult umbes kaheksa. Ilmselt üritas juht sõita ummikutest mööda, aga see tuli tal välja halvasti.
Ennast meditsiinikeskuseks nimetav arstikeskus (neil on kaks arsti, vennad) rahvusteatrist ümber nurga jätab suht hea mulje, arst nimetab meid esti Offmannideks (arutame, kas see on mittenimelise tervituse osa, võiks sellisena kasutada), kuulab ära ja teeb loogilisi järeldusi. Ütleb, et ta ei saa aru, miks teid pandi antibiootikumi peale. Eks see oli veidi ootamatu jah, sest uuringud sedastasid palju nakkusi, mida mul ei ole, aga mitte, mida on. Ja ainus kõrvaltoime oli valguskartus, mis nüüdseks on taandumas. Viisteist aastal tagasi olid antibiootikumid teistsugused, klassikalise kõhulahtisusega, mille sagedusest ja kestusest ma sind, kallis lugeja, säästan.
Räägin, kuidas käisime laupäeval ägeda seedehäirega valvepolikliinikus ja sealne arst kirjutas teise iiveldusvastase rohu. Uus arst seda rohtu ei tea, uurib järele ja imestab, et tema seda küll iivelduse vastu ei määraks. Hakkan juba ütlema, et selle teine näidustus (antipsühhootikum) on tunduvalt suuremas annuses, aga saan sõnasabast kinni. Kirjutab uue ja ka soolebakterite spoore (mis, nagu apteegis selgub, on kolmest ravimist kalleim, miljard spoori euro, ja nagu selgub tervisekindlustusele pabereid esitades, toidulisand ja kindlustus seda ei hüvita). Käsib vastuvõtust küsida läbivaatuse aja; 16. skp kogemuse najal küsin kohe, kui kaua läheb (ja võtan hommiku juba ette vabaks).
Apteek, uus pood (mis oli paar aastat remondis ja poeks oli muudetud poe parkla üks korrus; ruumi oli küll lahedalt, aga paraku oli põrand sama laineline kui parkla põrand ikka ning käest lastud ostukäru hakkas alati ise iks suunas liikuma). Vana poe sisemusest ei ole alles mitte midagi, vanas karbis on täiesti uus sisu ja nagu ruumi oleks rohkem. Sisenejat tervitab nüüd seinatäis suitse.
Kuni siis ühel päeval sai minust Leatherman XS-i omanik ja vat selle tangid lähevad pilust läbi ja haaravad pappi kõvemini kui taskunoa tangid. Olen paar korda proovinud, parim saavutus oli 4 mm2 papitükk. Probleem: tangid tuleb võtta taskust alles ja panna tagasi juba liftis, seega on igal sõidul aega nii 10 s ja sõit p.o koerteta ja nende pükstega, mille taskus on Leatherman XS.
Aga täna on õnn parem, üheainsa osava võttega saan pileti kätte. Sellel on tembeldatud kuupäev 11. VII, aastat mitte. Nüüd on lift puhtam.
Unustan koju E kirja, mille olin lubanud postitada. See meenub õudusega alles siis, kui jõuan tööle ja näen maja ees postiautot. Aga ega’s midagi, niikuinii pean minema lõuna ajal koju, sest unustasin ka ajada habeme.
Postkontor, E kiri posti, kätte mu pakk (helisalvesti; vana on läinud rikki), tagasi tööle.
Varaseimal lubatud lahkumisajal ära, E tuleb ka meie maja juurde, taksoga teise perearsti juurde, kellel on olemas ultraheliaparaat (oma perearstil on üldiselt mõistus otsas, mis mu väikesi palavikke tekitab, peale selle, et nüüd on selge, mida mul kõike ei ole). Sõit on tipptunnises linnas loomingulise teekonnaga (5,38 km, kõverus 168%) ja keskmise kiirusega 15,4 km/h (otsejoones 3,20 km ja 9,1 km/h) ning liiklusohtlikke olukordi tekitab taksojuht ainult umbes kaheksa. Ilmselt üritas juht sõita ummikutest mööda, aga see tuli tal välja halvasti.
Ennast meditsiinikeskuseks nimetav arstikeskus (neil on kaks arsti, vennad) rahvusteatrist ümber nurga jätab suht hea mulje, arst nimetab meid esti Offmannideks (arutame, kas see on mittenimelise tervituse osa, võiks sellisena kasutada), kuulab ära ja teeb loogilisi järeldusi. Ütleb, et ta ei saa aru, miks teid pandi antibiootikumi peale. Eks see oli veidi ootamatu jah, sest uuringud sedastasid palju nakkusi, mida mul ei ole, aga mitte, mida on. Ja ainus kõrvaltoime oli valguskartus, mis nüüdseks on taandumas. Viisteist aastal tagasi olid antibiootikumid teistsugused, klassikalise kõhulahtisusega, mille sagedusest ja kestusest ma sind, kallis lugeja, säästan.
Räägin, kuidas käisime laupäeval ägeda seedehäirega valvepolikliinikus ja sealne arst kirjutas teise iiveldusvastase rohu. Uus arst seda rohtu ei tea, uurib järele ja imestab, et tema seda küll iivelduse vastu ei määraks. Hakkan juba ütlema, et selle teine näidustus (antipsühhootikum) on tunduvalt suuremas annuses, aga saan sõnasabast kinni. Kirjutab uue ja ka soolebakterite spoore (mis, nagu apteegis selgub, on kolmest ravimist kalleim, miljard spoori euro, ja nagu selgub tervisekindlustusele pabereid esitades, toidulisand ja kindlustus seda ei hüvita). Käsib vastuvõtust küsida läbivaatuse aja; 16. skp kogemuse najal küsin kohe, kui kaua läheb (ja võtan hommiku juba ette vabaks).
Apteek, uus pood (mis oli paar aastat remondis ja poeks oli muudetud poe parkla üks korrus; ruumi oli küll lahedalt, aga paraku oli põrand sama laineline kui parkla põrand ikka ning käest lastud ostukäru hakkas alati ise iks suunas liikuma). Vana poe sisemusest ei ole alles mitte midagi, vanas karbis on täiesti uus sisu ja nagu ruumi oleks rohkem. Sisenejat tervitab nüüd seinatäis suitse.
7.4.18
L, 3980. päev: kuller
Üks väike komplikatsioon Eestisse mitteminemisega ikka on: mul on järgmiseks laupäevaks ooperipiletid Helsingi ooperisse. Saan venna nõusse, viin ooperipiletid posti (kullerifirma otsimine oli keerukas, teatavasti on mul nendega kogemusi igasuguseid, lõpuks sain jaama postkontoris saata ühega kahest, millega post on sümbioosis; piletid hakkasid liikuma esmaspäeva õhtul ja olid kohal teisipäeval).
Sööme ex-Balkanis.
Kevadekuulutajatest näen täna kimalast ja rulluisutajat.
Sööme ex-Balkanis.
Kevadekuulutajatest näen täna kimalast ja rulluisutajat.
2.2.18
R, 3916. päev: reede
Ja ongi tulnud luba osaleda taseme B2.3 järel tasemel B2.2.
Postkontor: lustakas raamat „Flosse, Fell und Federbett”. Söömas.
Postkontor: lustakas raamat „Flosse, Fell und Federbett”. Söömas.
29.1.18
E, 3912. päev: raamatud
Söömas, töölt läbi (lahkudes soovib uksel kaks vastutulijat mulle head isu; nad ei tea, et tegelt ma juba sõin, aga käisin enne bussi tööl ainult kempsus), postkontor (Daniel Kehlmanni uus romaan „Tyll”, uus ajalooraamat „Der Dreißigjährige Krieg”)
Postkastis on luuleraamat „Glück reimt sich nicht auf Leben: Na ja, so ist das eben”, mille eessõnast saab teada, kuidas näitleja Bjärne Mädel tahtis saada kirjanikuks, misjaoks töötas materjali kogumiseks mitmesugustes ametites (nt sadamatöölisena, müügiesindajana) ja õppis loovkirjutamist, mis aga ei viinud kuhugi (kuigi tema eessõna on luuletustest parem). Saab teada, et sarja Der Tatortreiniger jaos Der Fluch (kus kogu tekst on riimis, sest muidu vallandub tegevuskohale peale pandud needus) tema kehastatava Schotty öeldav vemmalvärss sinivaalast („ma kirjutasin ka luuletuse”) on tõesti tema enda oma.
Postkastis on luuleraamat „Glück reimt sich nicht auf Leben: Na ja, so ist das eben”, mille eessõnast saab teada, kuidas näitleja Bjärne Mädel tahtis saada kirjanikuks, misjaoks töötas materjali kogumiseks mitmesugustes ametites (nt sadamatöölisena, müügiesindajana) ja õppis loovkirjutamist, mis aga ei viinud kuhugi (kuigi tema eessõna on luuletustest parem). Saab teada, et sarja Der Tatortreiniger jaos Der Fluch (kus kogu tekst on riimis, sest muidu vallandub tegevuskohale peale pandud needus) tema kehastatava Schotty öeldav vemmalvärss sinivaalast („ma kirjutasin ka luuletuse”) on tõesti tema enda oma.
29.12.17
R, 3883. päev: reede
Taastan X 2016 fotosid. Kuigi muud algsed failid on alles, juhtusin u 400 failiga 4 GB mälukaardi hiljem vormindama ning üle tuhandest Hamburgi fotost sai mitusada näitamiskõlblikku pilti, mis tuleb paigutada õigesse kohta, ning siis juhtus olema järgmise mälukaardiga nii, et kustutasin sellelt vanimaid võtteid, mille algseid faile mõningaid seega enam ei ole. Pusimist omajagu.
Postis on pakk, Gerhard v. Hanseni 1820. aastate Revali raamat (uuelaadses seisundis, kaanel 1877, miskist otsast ei paista, et oleks järeltrükk, paber ka vanaaegne, ultravioletis ei helenda, nagu teeb paki teine raamat, Körberi Saaremaa ajaloo (1885) 1977. a järeltrükk, kuigi Körberi põhiteose „Ösel einst und jetzt” (1885–1915) sama kirjastuse 1975/76. a järeltrüki paber ei helenda ka). Pakis on arve ja ka eelmise ostu arve koos märkega, et nad ei saanud krediitkaardilt raha kätte, palun makske uuesti. No kuigi sisuliselt ma juba maksin, kinnitasin kaardifirmale, et see tehing on OK ja ma selle raha tagasi ei taha, aga see nüüdseks läbi loetud teos on väärt ka kahekordset hinda.
Mis tookord juhtus: ühel septembri 2015 esmaspäeval tellin neilt Körberi teose „Ösel einst und jetzt” faksiimiletrüki, mõtlen, mis ma arvega jändan, maksan kohe kaardiga. Kaardimakse leht neil na imelik. Järgmisel esmaspäeval selgub, et vahepeal on ärganud kaart elule, keegi on seda kasutanud täie limiidi eest, lasen kaardi sulgeda. Kui siis mõni aeg hiljem kaardifirmaga arutan, mis tehingud on õiged ja mis mitte, kinnitan, et antikvariaadi makse tegin mina ja seda raha tagasi ei taha. Aga antikvariaat ütleb nüüd, et ajaks, mil nad hakkasid kaardimakset töötlema, oli kaart juba suletud.
* * *
Kuulunekse, et telekas saanud hakkama igivana apsakaga, ajades sassi pildi ja allkirja (vrd Gori klassika: „Eesti uus suursaadik Londonis. — Šimpans Koko, Londoni loomaaia külastajate suur lemmik.”) – pildil olnud Trump ja allkirjas „SS-lane pannakse vangi”.
Postis on pakk, Gerhard v. Hanseni 1820. aastate Revali raamat (uuelaadses seisundis, kaanel 1877, miskist otsast ei paista, et oleks järeltrükk, paber ka vanaaegne, ultravioletis ei helenda, nagu teeb paki teine raamat, Körberi Saaremaa ajaloo (1885) 1977. a järeltrükk, kuigi Körberi põhiteose „Ösel einst und jetzt” (1885–1915) sama kirjastuse 1975/76. a järeltrüki paber ei helenda ka). Pakis on arve ja ka eelmise ostu arve koos märkega, et nad ei saanud krediitkaardilt raha kätte, palun makske uuesti. No kuigi sisuliselt ma juba maksin, kinnitasin kaardifirmale, et see tehing on OK ja ma selle raha tagasi ei taha, aga see nüüdseks läbi loetud teos on väärt ka kahekordset hinda.
Mis tookord juhtus: ühel septembri 2015 esmaspäeval tellin neilt Körberi teose „Ösel einst und jetzt” faksiimiletrüki, mõtlen, mis ma arvega jändan, maksan kohe kaardiga. Kaardimakse leht neil na imelik. Järgmisel esmaspäeval selgub, et vahepeal on ärganud kaart elule, keegi on seda kasutanud täie limiidi eest, lasen kaardi sulgeda. Kui siis mõni aeg hiljem kaardifirmaga arutan, mis tehingud on õiged ja mis mitte, kinnitan, et antikvariaadi makse tegin mina ja seda raha tagasi ei taha. Aga antikvariaat ütleb nüüd, et ajaks, mil nad hakkasid kaardimakset töötlema, oli kaart juba suletud.
* * *
Kuulunekse, et telekas saanud hakkama igivana apsakaga, ajades sassi pildi ja allkirja (vrd Gori klassika: „Eesti uus suursaadik Londonis. — Šimpans Koko, Londoni loomaaia külastajate suur lemmik.”) – pildil olnud Trump ja allkirjas „SS-lane pannakse vangi”.
10.11.17
R, 3841. päev: kuidas ma keeletunnis ega postkontoris ei käinud
Kl 12 avastan, et tänast tööd on nii palju, et kl 12.15 tundi minna ei jõua; lähen parem postikontori, kl 13.22 bussiga. Töö valmib 13. Kirjutan vahepeal töömeili ja üht teist meili otsides leian kl 13.14 teise, kus on selgitatud asja, mida olin alustanud, aga mis vajas selgitusi ja mis peab olema valmis täna enne lõunale minekut. Niisiis olen bussipeatuses kl 13.21. Bussiraisk on aga, nagu seda on juhtunud sageli, juba ära sõitnud. Ja kontori naasnuna leian, et tänane töö on tegelt alles pooleli.
19.9.17
T, 3789. päev: pikk öö
Kole öö: esiteks olen joonud õhtul kohvi, teiseks meenub kunagine teeõnnetus, kui ööl vastu tööpäeva uinusin alles kell 4.39 ja seega olin ärev, et kui ma nüüd üldse ei uinu, pean olema homme tööl (vahepeal on olek täiesti virge); kolmandaks ei söönud ma päeval midagi (mure koera pärast) ja õhtul sõin koletu laari (500 g) kohalikku rooga „vorstid ja sealiha hapukapsastega”. Vähkren kaua (näiteks ei saa ma aru, kas magamistoas on liiga külm või liiga soe; oleks nagu liiga soe, aga radikas on kinni; keeran lahti ja see hakkab kohisema, aga soojaks ei lähe), kuni poole neljaks on kogu see laar mu sisikonna läbinud, mis ajaks hakkab ka kofeiini mõju lahtuma ning lõpuks mõneks tunniks ka uinun. Siinkandi hapukapsad on sihukesed karmimat sorti, mitte nagu sellised, mis käivad seaprae juurde. Tavaliselt sööme selle 500 g paki kahe peale; õige kaheinimese pakk on 1 kg, aga mitte meie jaoks. Teisalt päris nii paha ka ei ole nagu juulis, kui nägin poes šašlõkki (kõige väiksem kogus 400 g liha) ja meenus, et ahjul on grillifunktsioon, misjärel küpsetasin liha selles, saades 400 g lihast mitte väga palju vähem kõrnetaolise konsistentsiga üldsemittešašlõkki, millest tundus, et see lasus mu maos järgmise õhtuni ega tahtnud sealt lahkuda kummaski suunas.
Hommikul loomaarsti juures. Šp mõistab, et kui teda pärast jalutuskäiku kotist ei võeta, minnakse arsti juurde, ja hakkab kergelt värisema. Küll mitte nii nagu eile palavikuga. Arsti juures laual hüppab palju elavamalt kui eile; pean kõvasti meeles, et tööle paneksin selga ikka tööjope, mitte koerajalutusjope, mille vasak käis on täis Šp lõuaaluseid karvu.
Lõuna ajal postkontoris (joonestuslaud, A4, rOtring, Made in Switzerland – kogemata koos täiendava nurgikuga, kuigi ühilduv nurgik on komplektis – ja, ütleme, joonemall). Väga mugav, joonestamine on kiire: alus on kõva, käega paberit ei puutu, paralleeljoonte tõmbamiseks ei ole vaja sõtkuda kahe joonlauaga, joonlauad nühivad paberit vähem.
* * *
Google’i tõlkeabiga saan teada, et saladuslikud hiina märgid mu sulepeal (Online, Campus Bamboo Art) tähendavad üldse mitte ‘riis köögiviljadega’ nagu tavaliselt, vaid 吉 (jí) on ‘õnnelik’, punasega 愉快 (yúkuài) on ‘rõõmus’ ja kõige suuremas kirjas 友誼 (yǒuyì) on ‘sõprus’.
* * *
Bürokraatia kummalised teed:
Hommikul loomaarsti juures. Šp mõistab, et kui teda pärast jalutuskäiku kotist ei võeta, minnakse arsti juurde, ja hakkab kergelt värisema. Küll mitte nii nagu eile palavikuga. Arsti juures laual hüppab palju elavamalt kui eile; pean kõvasti meeles, et tööle paneksin selga ikka tööjope, mitte koerajalutusjope, mille vasak käis on täis Šp lõuaaluseid karvu.
Lõuna ajal postkontoris (joonestuslaud, A4, rOtring, Made in Switzerland – kogemata koos täiendava nurgikuga, kuigi ühilduv nurgik on komplektis – ja, ütleme, joonemall). Väga mugav, joonestamine on kiire: alus on kõva, käega paberit ei puutu, paralleeljoonte tõmbamiseks ei ole vaja sõtkuda kahe joonlauaga, joonlauad nühivad paberit vähem.
* * *
Google’i tõlkeabiga saan teada, et saladuslikud hiina märgid mu sulepeal (Online, Campus Bamboo Art) tähendavad üldse mitte ‘riis köögiviljadega’ nagu tavaliselt, vaid 吉 (jí) on ‘õnnelik’, punasega 愉快 (yúkuài) on ‘rõõmus’ ja kõige suuremas kirjas 友誼 (yǒuyì) on ‘sõprus’.
* * *
Bürokraatia kummalised teed:
- November 2016: millal teete prantsuse keele tasemeeksami? (Luban, et varsti. Tegelikult põen eksami suulise osa pärast, mille peab kõigepealt eraldi kokku leppima ja siis tegema telefoni teel. Võhivõõra inimesega teises riigis, prantsuse keeles. Võimatu.)
- Jaanuar 2017: millal teete prantsuse keele tasemeeksami? (Luban, et varsti.)
- Aprill 2017, arenguvestlus: luban teha eksami, kui selle aeg jälle tuleb.
- Mai 2017: millal teete prantsuse keele tasemeeksami? („Kaotan” meili ära.)
- Täna: miks tegite prantsuse keele tasemeeksami?
11.8.17
R, 3750. päev: suled
Päeval postkontoris, kus ootab karp korralike joonestussulgedega (rOtring Isograph 0,1, 0,3 ja 0,5 mm*, 0,5 mm harilik pliiats, sirkel koos sulehoidikuga, tušš, karbi kaaneks šablooniavadega joonlaud) ja sulgede spetsiaalne puhastusvedelik. Ei ole käinud nii kaua, et teenindaja enam ei mäleta, kes ma olen. Otsebussiga saab trepist treppi 9 minutiga (!) – vanasti linna kaudu 40, otsebussi eelmise marsruudiga 30 (Kõrgmetsa maksimarketini 5 ja sealt 2½ km jala 25).
* rOtring ise ütleb, et Isograph tuli tooteloetellu 1976.
* rOtring ise ütleb, et Isograph tuli tooteloetellu 1976.
Subscribe to:
Posts (Atom)
