R, 4317. päev: vanad hooned

Hommikul postkontorist pakk, õhtul Vana Tao. Pakis Amazonist tellitud 8× luup ja pulssoksümeeter, mis reaalses tegelikkuses osutub küll rohkem nagu lihtsalt kaheks luubiks.

* * *

Küll mu kadund isal olnuks lõbus lugeda seda ENSV 101 ehitise raamatut! Autor, kes jutuks olevat aega on ise näinud ainult lapsesilmi ja jutuks olevaid hooneid alles aastakümneid hiljem, ei näi tajuvat, et paljuski jäid need peened interjöörid jne rahva jaoks kuulujuttude tasemele, sest mis oli inimesel asja näiteks teletorni? (Põnev, et autor – või teose keeletoimetaja – ütleb kõrgelt vaatamise kohta alati harviksõna „kiikama” (mhd kyken; EKSS: ‘korraks vaatama v. pilku heitma; salamisi (vilksamisi) piiluma’).)

Keeleasjades on raamatus mitu korda imelikke sõnu „käputäis” – ma’p tea, kus oleks seda lubanud kasutada õp Niinemäe – ja „kätkeb” (vrd fi asekätkentä). sid-mitmust on nii sageli, et näib, nagu oleks autor (või keeletoimetaja) i-mitmust sihilikult vältinud. Alati on öeldud näiteks „kivisid” ja mitte „kive”: vanaisal oli naaber Kive, aga muud segiajamisvõimalust ei ole.

Hoonetest ja muudest ehitistest on räägitud pikad jutud, aga õige huvitavad asjad jäetud ütlemata: näiteks kuidas linnahallis olid tõstandseinad, kaks 80 m sildega fermi kandmas 110×80 m vahetugedeta ruumi lage ja saali kummaski nurgas tuletõrje veekahur (mida kavatseti nähtavasti kasutada alles siis, kui inimesed saalist väljas, sest selle trukk olnud nii kõva, et pidanud rebima istmed kohalt) või kuidas olümpiapurjespordikeskuse aia peal oli (1980. aastal!) valgustõkkelaser (laserikiir hajub vähe, väljudes olnud kiire läbimõõt 2 mm ja ½ km pärast 2 cm, hõõglambiga läinuks vaja võimsamaid lampe ja tihedalt). Või kuidas Olümps selgus olevat nurgast optiliselt jämedam kui otse ja miks välismaalasi ei pandud sinna maa poole 5. korrusest kõrgemale (sest siis paistis üle Pasatski pargi Tisleri tänava vangla).

Ja ma ikka ei saa aru tänavu juba teise raamatu postmodernismilembusest. Et raamat kirjutab (lk 200), kuidas asi algas juba 1966 (Robert Venturi), kui modernismi oli olemas olnud vähe peale 40 a (alates Mies van der Rohe 1923). Eestis vohas see üürike stiil 1980. aastail, 20 a hiljem, kui mujal maailmas hakkas juba välja surema (vrd Pariisi ooperi Bastille’ maja, projekt 1983, valmis 1990). Praeguseks on 1966. aastast möödas 53 a.

* * *

Kaks koosolekut. Mul on kaustik, pliiats ja kustukas kaasas ja imiteerin märkmete tegemist (olles enne veendunud, et fotograafi ei ole – istun rea otsa juures). Igatahes parem kui magada või mängida mobiiliga! Lahendan visanditega arhitektuuri probleemi, mis suunast kujutada isomeetrias kogu korterit nii, nagu menukalt kujutasin ajaloolist toasisustust. Mis seinad peavad paistma läbi jne. Selgub, et nelja vaadet on vaja, igast suunast.

Teisel koosolekul naasen vana lemmikteema juurde – Oleviste ehituskäik – ja mõtlen välja, kuidas kujutada sisemust vaatel (kust kuhu) ja mis ajal (XIV saj, pärast 1425, u 1460) ja kuidas seda joonistada (tušiga kalkale, pliiatsivarjutus teisele kalkale), kuni jõuan mõtteni, et noh et lahe oleks kujutada sama pildinurka kui mida pildistab fotokas, ja siis üsna varsti tõdemuseni, et ilma mobiili välja võtmata jätkata ei saa, sest arvutuses on vaja võtta arkustangens. Nii et istun niisama. Ja mõni meeter enne kabinetti tagasi jõudmist meenub, et mul on ühe tööraamatu vahel paberist lükati, mis tuleb panna kaustiku vahele, et hiljem mõttelõng sedasi ei takerduks. (17 mm APS-objektiivi vaatenurk on rõhtsuunas 67°, tean nüüd. Palju rohkem kui normaalobjektiivi 40°.)