Vaba päev, mööbel tuleb. Kummut 2 suures ja 1 väikses kastis, kapp 1 suures, 1 kõhnas pikas, 2 väikeses ja 12 keskmises kastis. Kõigil 16 kastil olen tellijaks peal mina, mitte mööblipood.
Esimese kapi pikad rasked kastid tuuakse kohale mitte meetodil, mida soovitab silt kastidel (kaks inimest kannavad otstest), vaid mida viimati nägin Bremerhavenis Saksamaa meremuuseumis ja mille allkiri oli „Peruu sadamatöölised lastivad salpeetrit” – ehk toob üks inimene, seljas.
Pärast kohe metsas, katsetamas helisalvesti tuulekaitsepuuri. Helisalvestisi teen kokku 8’14”, pärast tuulemüdina eemaldamist jääb järele 3’14”. Karvane põrandalapp tuulekaitseks ei sobi.
Öösel on maja nr 462B põlenud. Meie oma on, eks ole, nr 460, aga vahepeal on majad 460A, 460B, 460C ja 462 (ma’p tea, kesse sellised ogarad numbrid pani, paarisnumbrite pool on kõik numbrid kolme-, kui mitte neljakordsed, aga paaritute numbrite pool jätab 20 numbrit lihtsalt vahele).
Kl 10 paiku sõidab viimane päästja ära.
Kl 11 paiku kantakse sodi välja.
Kl 12 paiku on kohal Spusi, valgete ürpide, respiraatorite ja kahe musta Belgia lambakoeraga.
Lõunal söömas, poes, tihe külm vihm.
„Midsomer” saab läbi (meil on plaadid kuni S18E5-ni), 18. hooaeg oli juba täitsa jamps, vanast „Midsomerist” ei ole näitlemise ega miljöö suhtes järel midagi. Algab „Jeevesi ja Woosteri” karp (vanad kasutatud plaadid, pooltel plaatidel jääb pilt keskel seisma ja teadagi, sellest saab edasi järgmise stseeni algusest tagasi kerides, mis jätab tahes-tahtmata mõne koha vahele. E on lugenud J&W lugude algusraamatut (alguses olid need novellidena), mina J&W esimest romaani, millest on mugandatud alles S2E4.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment