P, 4319. päev: joonestan

Uus joonestusprojekt (mida alustasin tglt juba eile) – Oleviste alghoone sisevaade, millega tahan näidata, et uue koori valmimisest 1425 kuni pikihoone uuendamiseni 1450. aastatel sai üks põlvkond nautida suurepärast terviklikku ruumi. (Oletan, et varem oli koor olnud väike kastkoor, hiljem sai uus pikihoone liiga lai ega sobitu uue kooriga.)

Ma ei oska joonistada perspektiivi, ega. Seega määran püstjoonte vaatesuuna graafiliselt, põhiplaani järgi, ja alguses ka kõrguspunktid graafiliselt, teisel skeemil. Aga et põhiplaan on 1:266,9 ja ristlõige 1:500 (algul vaatasin valesti, et 1:400, – soklid ja kapiteelid tulid veerandi liiga kõrgele), oli arvutust palju ja mässamist eri joonlaudadega veel rohkem. Noh, leidsin siis, et tuletan arvutusvalemi, mis muundab 1:266,9 põhiplaanil kaugusel d (mm) oleva punkti kõrguse h (meetrites – ristlõike rekonstruktsiooni järgi on eri kõrgusi vähe ja mitu korda mõõta-arvutada ei ole vaja: vana pikihoone piilarite soklid 1,2 m (selline on praeguse pikihoone ja koori vahelise piilaripaari sokli kõrgus, mis erineb koori ja pikihoone soklite kõrgusest), kapiteelid 9,6 m (nagu kooris), vöönd- ja arkaadkaarte ning võidukaare tipp alt 14,2 m (nagu kooris), külgvõlviku tipp 15 m) kõrguseks h₀ (mm) kujuteldaval pilditasandil 10 m vaatepunktist (mis omakorda on 1,6 m põrandast ja mille mõõtkava vaatel on põhiplaani 1:266,9 × 3). Lahedasti läheb, kuni taipan, et olen teinud vea: kaugus pilditasandini on 10 m ainult pildi keskel, servade poole on rohkem. Tulemus on seega midagi silinderprojektsiooni sarnast ja pikad rõhtjooned kaarduvad kergelt horisondi poole.

Aga parandada (uuesti joonistada) ka ei taha, sest selle juhuslikult tekkinud projektsiooniga on pildi ülanurgas ka kesklöövi vööndkaarte konsoolid, mis muidu oleksid pildil liiga kõrgel ja jääksid välja. Peale selle on vaatel lihtsustavad eeldused, et pikihoone ja koori põrand on sama kõrgel kui praegu (1820. aastate taastamisel tõsteti pikihoone põrandat u 25 cm) ja esialgse pikihoone võlvid on lihtsad servjoonvõlvid (vist von Howen oletas, et olid tellisroietega tähtvõlvid ja roided laoti ümber uue pikihoone kesklöövi, aga seda ma ei usu).

Meenutatagu, et algsest pikihoonest on teada ainut piilarite, vana torni ja esialgse lääneseina asukoht (Villem Raami kaevamised 1958) ning kummalgi 1820. aastate varemete sisevaatel paistab pikihoone ja koori vaheline N-piilar (üks vaade koori ja teine pikihoone poolt), millelt tulekahjus varises krohv ja paljastas vuugi vana ja 1450. aastatel laotud uue osa vahel. See vana osa oli pärast uue koori valmimist pikihoone ja koori vaheline piilar tervikuna ja enne tõenäoliselt algse idaseina nurk. Viimase teine jupp on alles teisel pool kesklöövi ning kolmas ja neljas jupp võivad olla alles koori läänenurkades (eriti kui N-löövi idasein teeb paljuütliku jõnksu; S-löövi idaseinas oli enne suur ava Bremeni kabelisse, mis 1820. aastatel müüriti kinni, võimalikku jõnksu seega enam ei ole), aga varemete pikihoonepoolsel vaatel on selles kohas krohv peal ja mu teada siseseintest püstvuuke leitud ei ole, sest neid ei ole sondeeritud (nagu Nigulistes). Üld- ja löövide laius ning külglöövide kõrgus oli – vist Villem Raami arvates – sama kui uuel kooril (mille kesklöövi laius on sama kui V. R. leitud vanade piilarite vahekaugus).